Tallinna lastekodu Maarjamäe keskuses on peremaju üksteist. Neist kõige tagumises, päris metsa ääres elab koos oma viie hoolealusega pereema Andra Tamm. Hubases majas on suur avatud köögi ja kaminaga elutuba, kolm lastetuba, toad pereema ja tema asendaja jaoks. Elatakse looduskaunis kohas, majade vahel on avar õu, kus lastel ruumi joosta ja mängida.

Andra Tamm räägib, et asenduskodu pereema ülesanne on teha kõike seda, mida ema koduski teeb. „Minu päev algab kell kolmveerand kuus hommikul, valmistan lastele hommikusöögi ja saadan nad kooli. Päeval koristan, käin poes, pesen ja triigin, koolist tuleku ajaks teen toidu valmis, hoian koolitööde tegemisel silma peal, kui tarvis, käin lastevanemate koosolekul ja arsti juures, kuidas kunagi. Õhtul, kui lapsed magavad, on hea rahulik aruandeid teha.”

Andra on pärit Kesk-Eestist ning hariduselt lasteaiaõpetaja. Ühel hetkel ei olnud kodukandis enam tööd ning tuli mõelda, mida edasi teha. Oma lapsed olid juba suured, bussijuhist abikaasa töö tõttu tihti ära. Maarjamäe uutesse peremajadesse otsiti pereemasid, ning ta otsustas proovida. „Tundsin, et see on töö, mida ma teha tahan, ja praegu võin öelda, et ei vahetaks seda ühegi teise vastu. Ma ei talu kellast kellani laua taga istumist ega rutiini, mulle ei meeldi kilomeetrite viisi sirget teed, just jõnksud ja käänakud teevad elu huvitavaks.” Jaanuaris täitub Andra Tammel pereema ametis üksteist aastat.

Enamik aega lastega koos

Iga kuu alguses saab pereema vastavalt laste arvule kindla rahasumma, millega tal tuleb kuu aega targalt majandada. „Selle eest ostan toidu, puhastusvahendid, riided, ravimid, hügieenitarbed, kino- ja teatripiletid. Kommunaalteenused selle sisse ei käi. Lastele on ette nähtud ka väike taskuraha. Olen sellele mõelnud, et Eestis on palju kodusid, kus ema ei saa võimaldada lastele kolm korda päevas sooja toitu, veel vähem igakuiseid väljaminekuid rõivastele ja meelelahutusele. Mina saan. Tulen rahaga ilusti välja. Meie pere päevane toiduraha on umbes 15 eurot, sellest täiesti piisab.”

Andra elukorraldus on selline, et 20 ööpäeva järjest elab ta koos lastega peremajas, seejärel on tal kümme vaba päeva ning laste järele vaatab sel ajal tema asendaja ehk peretädi. „Aastas on mul kokku 122 vaba ööpäeva. Puhkust saan võtta järjest kaks nädalat, mitte rohkem. Jõulud, aastavahetuse, kõik tähtpäevad ja pühad veedan siin. Teisiti ei saakski. Ükski ema ei lähe kodust laste juurest kauemaks ära.”

Kasvavad südame külge

Andra Tamme esimesed hoolealused olid kõik ühe pere lapsed: viis venda ja õde, kelle kasvatamisega ei saanud vanemad hakkama. Lapsed ise uskusid, et neil oli õnnelik lapsepõlv. Olgugi et kõht oli pidevalt tühi ja koolis käidi, kuidas juhtus, oli neil kodu, ema ja isa. „Laps näeb seda, mida ta näha soovib, kurba ja valusat ei taha ta endale tunnistada,” ütleb Andra. „Mäletan, et kui tegin õhtuks suure potitäie süüa, ei jäänud esimesed paar kuud potipõhja mitte midagi. Leib söödi ka ära, igaks juhuks rändas paar viilu padja alla tagavaraks, sest äkki homme ei saa …, aga see läks varsti üle. Mõistagi olid lapsed harjunud tegema seda, mida tahtsid. Kärpisin nende vabadust, seadsin neile piirid, tahtsin täpselt teada, kus nad käivad ja millal õhtul koju tulevad. See kõik oli nende jaoks alguses vastumeelne ja väga harjumatu.”

Ometi vajavad Andra sõnul just need lapsed kõige rohkem korda ja distsipliini, kellelt seda kunagi nõutud pole. „Kui keegi lapse tegemiste kohta ei küsi, näitab see, et kedagi ei huvita. See, kui reeglid on paigas, tähendab hoolimist ja annab turvatunde. Ainult nii saab õpetada last oma lubadustest kinni pidama.” Veel rõhutab Andra, et lapsi ei tohi haletseda. Haletsemine teeb asja ainult hullemaks.

Nüüdseks on need lapsed kõik täisealised ja kodust läinud. Kõige vanemal poisil on juba endal pere ja laps. Kevadel lahkus poistest noorim ja septembris tüdruk, pere pesamuna, räägib Andra. „Saime omavahel lähedasteks, nad kasvasid südame külge. Nüüd nad helistavad mulle alati, kui on nõu ja abi vaja, ja käivad kodus. Jõulude ajal ja märtsis, kui oli meie maja 10. sünnipäev, olid kõik lapsed kodus.”

Järgemööda on tulnud vanade olijate asemele uued. Praegu on Andra Tamme hoole all viis last, neist kolm ühest perest: 20-aastane vaimupuudega neiu ja tema 11-aastane õde on peremajas elanud neli aastat, nende 9-aastase venna tõi lastekaitsetöötaja siia aasta tagasi; tüdruk, kes sai eelmisel nädalal kümneaastaseks, oli tulles viiene, viimasena tuli kevadel 15-aastane noormees. Temaga ongi pereemal kõige keerulisemad suhted, sest poiss ei taha siin olla. Õnneks saab poisi ema aru, et praegu on poja jaoks nii parem.

Lapsega tuleb olla aus

„Olen seisukohal, et asju ei tohi ilustada. Räägime lapsega tema jaoks valusad küsimused ausalt ja rahulikult selgeks, et tal ei tekiks asjatuid lootusi. Kui tõesti juhtub, et ta saab koju varem, kui lastekaitsetöötajatega kokku lepitud, on see hea üllatus.” Paraku näeb Andra Tamm liigagi tihti, kuidas lapsed peavad vanemate antud lubadustes pettuma – talv möödub talve järel, aga laps muudkui ootab. Kindlasti on lapsi, kellel ongi asenduskodus parem ning kes oleks tulnud kodust ära tuua palju varem, usub Andra Tamm, kelle arvates peaksid probleemsed pered sotsiaaltöötajatel kogu aeg luubi all olema.

Kallistused ja kodutunne

Kui lapsed õhtul suure laua ümber õppima kogunevad, tuleb pereemal üle vaadata teise, kolmanda, neljanda ja üheksanda klassi koolitükid. Andra ütleb, et kõik lapsed saavad koolis hakkama ning jõuavad pärast tunde ka ringides ja trennides käia.

Ka kodutöödes on lapsed abiks. „Lehtede riisumine ja lume rookimine on nende töö. Kui vaja, aitavad nad mul poes käia. Oma toa hoiavad ise korras ja vannituba koristavad graafiku alusel kordamööda.”

Osa suvest veedavad lapsed laagris, aga just suvel on rohkem aega ka ühiseid käike ette võtta – minnakse mere ja jõe äärde, vahel külastatakse mõnda mängumaad. Lastele on vaja eluolu ja ilma näidata, selgitusi jagada, nendega palju arutleda ja rääkida. „Igaühe jaoks tuleb ka eraldi aega leida, kas või viisteist minutit päevas, nad vajavad tähelepanu. Kui me kuhugi koos sõidame, on näha, kuidas kõik tahavad bussis minu kõrvale istuda. Ma ei eelista kedagi. Hoian neid kõiki, igaüht isemoodi. Ega me ilma kallistuseta õhtul magama ei lähe. Kui ei kallista, tähendab, et oled millegi peale pahane.”

Pereema tunnistab, et talle meeldib väga keeta ja eriti küpsetada. „Lapsed on mulle öelnud, et hea on koju tulla, kui kodu lõhn neid vastu võtab. Meil ongi kombeks, et igal laupäeva õhtul panen pirukad või saiad ahju. Jõuludeks teen ise leiba, piparkoogid küpsetavad lapsed ise. Varsti on esimene advent ja päkapikud hakkavad käima. Arvasin küll, et nad on juba suured ja enam päkapikke ei usu, aga usuvad ja ootavad kõik.”

Andra tunnistab, et kui ta vabadeks päevadeks Kesk-Eestisse ema vaatama sõidab, suudab ta lastele mõtlemata olla esimesed neli päeva, mitte rohkem. Sedagi on ette tulnud, et talle helistatakse koolist mõne pahanduse pärast, mille keegi lastest on korda saatnud. „Jah, nendega on muret ja nii mõnigi kord panevad nad kannatuse tõsiselt proovile, aga näidake mulle peret, kus seda ei juhtuks!” lausub Andra.

Saavad elus hakkama

Just seepärast ongi tema jaoks väga solvav suhtumine, justkui ei saaks lastekodus kasvanud noored eluga hakkama. Ka ministri peres võib juhtuda, et üks laps saab paremini hakkama kui teine. Ometi on miskipärast nii, et kui töötuks jäänud lastekodu kasvandik jätab üüri maksmata ja oma sotsiaalkorterist välja tõstetakse või kui ta mõnes muus asjas komistab, näitavad kõik tema peale näpuga. Mõjukal kohal töötav lapsevanem aitab oma võsukese võlgadest ja pahandustest välja, aga sellest ei räägita.

„Meie lapsed on väga tublid, arvestades seda, mida nad on pidanud läbi elama. Asenduskodudes kasvanud laste kogukond on äärmiselt toetav ja kokkuhoidev. Kui kellelgi on raske, tulevad teised talle kindlasti appi. Veel on imetlust väärt nende laste erakordselt suur andestamisvõime. Ema ja isa on nad hüljanud, aga lapsed ei pööra oma vanematele mitte kunagi selga, vaid aitavad neid alati. Kodus kasvanud laps võib vanemate peale nii hingepõhjani solvuda, et omavahel ei suhelda aastaid.”

Küsimusele, mis teda keerulise töö juures aitab ja jõudu annab, vastab Andra, et püüab igast päevast leida killukese head ning kannab endaga sisimas oma kodu kaasas. „Selle töö vilju kohe ei näe. See on nagu metsa istutamine, mille tulemust näeb alles aastate pärast.”