Minu jaoks on lastele kirjutamine nagu magustoidu söömine. Kirjutan ju palju ka täiskasvanutele – romaane, novelle, näidendeid. Need oleksid siis nagu supp ja praad. Ka need on maitsvad, aga nii nagu inimesel tekib vahel kange šokolaadiisu, nii tekib ka minul tahtmine aeg-ajalt lastele kirjutada. Sest see on mõnus.
Nii nagu magustoit ei pea olema sugugi läägelt magus, ei pea seda olema ka üks lastele kirjutatud jutt. Magustoite on ju igasuguseid – hapukaid, mahlaseid, puuviljamaitsega. Nii on ka lastekirjandusega. Läägelt magusat ei suudagi ma süüa ega ka lugeda, kirjutamisest rääkimata. Küll aga arvan, et lastele suunatud kirjandus peab olema positiivne ja lõbus. Lasteraamatus peab saama nalja! Muidugi, võib ette tulla ka pahandusi ja probleeme, aga lõpp peab olema tingimata õnnelik. Milleks lapsi kurvastada? Mõned ütlevad, et lapsi tuleb harjutada ka kannatuste ja surmaga, aga mina pole sellega nõus. Küll nad kasvavad suuremaks ja siis harjuvad. Kurbadest ja süngetest asjadest võib kirjutada täiskasvanutele, nii nagu sinep ja küüslauk käivad ikka supi ja prae sekka. Aga magustoidu hulka sinepit ei segata, see peaks olema igale kokale selge.
Küll aga on lastekirjandus see paik, kus sõna võiksid saada kõige kummalisemad ja fantastilisemad tegelased. Aitab küll karumõmmidest, haldjatest ja jänkudest! Mina olen kirjutanud jutte romantilisest kakajunnist, imeilusast viinerist, lollist jopest, väikesest tüdrukust, kelle suurim sõber on tema kõhuuss ja veel väga paljudest veidratest olevustest. Lastele kirjutades ongi vahva see, et võid lasta fantaasial vabalt möllata. Endal peab ju ka kirjutades lõbus olema, samuti nagu peab lõbus olema isadel-emadel, kes lastele raamatuid ette loevad. Tõeliselt hea lasteraamat on universaalne ja seda pärandatakse põlvest põlve.
Lisa kommentaar