Hakkasin lastele kirjutama täiesti juhuslikult. Üheks „süüdlaseks” tuleb pidada endist haridusministrit Tõnis Lukast, kes ministeeriumi Tartusse kolis. Tallinnas asuvate allasutuste juhid pidid mitme aasta vältel kord nädalas Tartus koosolekul käima. Koju tagasi sõites sõin tavaliselt Adavere tuulikus lõunat. Ükskord tuli seal mõte, et võtaks kotist arvuti ja kirjutaks midagi. Järgmine mõte oli, et kirjutaks midagi lastele. Ning järgmine mõte, et kirjutaks Vollist. Nii sündiski minu esimene lastejutt „Volli isa ostab videomaki”. Mul oli tunne, et see lugu oli kuskil õhus olemas, tuli ainult kinni püüda ja kirja panna. Kodus lugesin selle Vollile ette, talle meeldis. Järgmisel nädalal kirjutasin teise jutu. Ka see meeldis talle. Poiss võttis lood kooli kaasa ja luges seal teistele lastele ette. Neile ka meeldis.

Saatsin jutud ühte lasteajakirja, kust tuli kohe vastus, et neile need ei sobi. Olin kurb ja hakkasin guugeldama, et vahest on Eestis veel mõni lasteajakiri. Leidsin Hea Lapse. Selle toimetajale Leelo Tunglale mu lood meeldisid ning ta julgustas mind veelgi kirjutama. Hiljem soovitas ta jutud raamatuks kokku panna. Nii sündiski minu esimene lasteraamat „Tere, Volli!”.

Teine „süüdlane” on Astrid Lindgren, kes oli lapsepõlves minu lemmikkirjanik ja kelle raamatuid me oma lastele mitu korda algusest lõpuni ette oleme lugenud.

Enne lastele kirjutama hakkamist olin kirjutanud mõned raamatud suurtele inimestele: soome keele õpiku, doktoriväitekirja, artiklikogumikud keelest ja keelepoliitikast, aga need sündisid muu töö kõrvalproduktidena. Varsti peaks tulema ka paar juturaamatut täiskasvanutele, aga lastele meeldib mulle rohkem kirjutada. Lähikuudel ilmub Volli-lugude kolmas raamat, samuti on tulemas järg „Kolmanda A kriminalistidele”.

Lapsed võtavad lugemist ja loetut väga tõsiselt, elavad sellele kaasa. Püüan selliselt kirjutada, et laps lugedes end hästi tunneks. Laps on tähtis, ta ei ole teisejärguline inimene ja talle tuleb seda öelda. Täiskasvanud on olemas laste pärast, aga mõned isad ja emad on selle ära unustanud. Loodan, et kui nad minu raamatuid loevad, tuleb see neile meelde. Hea lasteraamat peab tooma rõõmu, mitte masendust, mida meie elus on vahest liigagi palju.