Kirjutasin esimese lasteraamatu – „Neli hommikut ja üks õhtu” – 1999. aastal. Vanem poiss oli just kooliikka jõudnud. Lastele ette lugedes jõuad ka ise ringiga lasteraamatute juurde tagasi. Arvan, et kõik lastekirjanikud on ise lapsena kõvasti lugenud ja alati raamatuid armastanud. Pean väga lugu vanema põlvkonna lastekirjanikest, keda ma ise lapsena korduvalt lugesin ja kellega on meil, pisut noorematel, väga hea klapp: Jaan Rannap, Harri Jõgisalu, Heljo Mänd, Aino Pervik, Olivia Saar, Ira Lember, Leelo Tungal … Uskumatult elurõõmus seltskond.

Mulle meeldib lastele kirjutada ja ma näen, et see on neile oluline ning et raamatud lähevad neile veel korda. Käin palju koolides lastega kohtumas ja vahetu tagasiside ärgitab samuti kirjutama. Väga hea oli kirjutada viis aastat järjest koos Wimbergiga lastesaadet „Saame kokku Tomi juures”. Lastele on vaja omamaist sarja. Usun, et tunnen veel lapsi ja tajun pisut nende maailma. Oma nooremad on veel vastavas eas, ehkki hakkavad varsti suureks saama. See käib pagana kiiresti. Võib-olla kümne aasta pärast ma lastele enam ei kirjuta, kardan, et siis ei tunne ma uut põlvkonda enam nii hästi. Praegu tajun, et on veel õige hetk. Püüan selle ära kasutada.

Hea lasteraamat on tegelikult kogu pere raamat, mida ette lugedes pole ka emal-isal igav. Hea lastekirjandus võiks olla ikka põnev, täis seiklusi ja mitte mingil juhul liiga tõsine. Lastele meeldib naerda. Hea on vaadata, kuidas lapsed mõnikord ennastunustavalt naerust kõõksuvad. Kunagi ei naera me nii palju kui lapsepõlves, miks peaks siis lapsi piinama igasuguste probleemide ja muredega, mida on meie ümber nii, et küll saab. Eriti noortekirjandus on minu meelest triiki musta masendust täis.