Viimane aeg on päästa 2014. aasta riigieksamid võimalikust katastroofist, hoiatavad Loo keskkooli õpetaja Allar Veelmaa, Gustav Adolfi gümnaasiumi õpetaja Agu Ojasoo ning tehnikaülikooli õppejõud Mati Väljas.

Järgmisel aastal on õpilane riigieksami sooritanud ja gümnaasiumi lõpetanud siis, kui ta saab eksamil vähemalt 50 punkti sajast. Esmapilgul loogiline nõue, ent pärast matemaatika uue riigieksami katseeksamit, kus ligi kolmandik õpilastest kukkus läbi ja mõnes koolis põruti lausa klasside kaupa, võib matemaatikaõpetajate hulgas täheldada kasvavat ärevust.

Loo keskkooli matemaatikaõpetaja Allar Veelmaa toonitab, et riigikogul on veel piisavalt aega viia eksamikünnis tagasi 20 punkti peale. Lisaks katseeksamile viitavad tema arvates katastroofile ka varasemate aastate matemaatika riigieksamid, kus keskmiselt saadi alla 60 ja massiliselt alla 50 punkti. Lisaks tegi 2012. aastal matemaatika riigieksami ca 35% gümnaasiumilõpetajatest, 2014. aastal peab selle tegema aga ka see kaks kolmandikku, kellele matemaatika ei sobi. Allar Veelmaa hinnangul võib läbikukkujaid olla siis isegi üle tuhande.

Õpilased pole 50 punktiks valmis

Gustav Adolfi gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Agu Ojasoo toetab Allar Veelmaa ettepanekut jätta eksamikünnis 20 punkti peale. Tema arvates ei ole õpilased 50 punktiks veel valmis. „Sellega saavad hakkama Nõo, Treffneri, Tallinna reaalkooli ja veel mõne kooli abituriendid, kuid tavalisele abituriendile käib 50 punkti üle jõu,” ütleb Agu Ojasoo.

On küllalt gümnaasiume, kus 10. klassis korratakse kogu esimese poolaasta jooksul põhikooli materjali, sest õpilased ei valda seda, nendib Ojasoo. Isegi Treffner aitab õpilasi niimoodi järele. Kui aga aeg kulub kordamisele ja nädalas on matemaatikat ainult kolm tundi, ei saa õpilane ka gümnaasiumiosa matemaatikat selgeks ja nii tehaksegi ka ülikooli sisseastunutele matemaatikas järeleaitamiskursusi.

Ojasoo on õpetajate täienduskoolitustel kogenud, et 50 punkti on mõnele õpetajalegi liiga palju. Ta paneb huumoriga pooleks ette, et kõigepealt võiksid õpetajad ise uue riigieksami õpilase rollis läbi teha – muidugi inkognito, nagu osalesid kirjanikud eesti keele eksamil. Teine võimalus on, et õpetajad läbiksid iga viie aasta tagant kvalifikatsioonikursuse, mis lõpeks arvestusega.

Eksamikünnise asemel tuleks tõsta hoopis õpetajate palka, võtta õpetajaks õppima ainult parimaid üliõpilasi ning õpetada neile kõige nüüdisaegsemaid õpetamismeetodeid − niimoodi saab tõsta matemaatika taset, arvab Agu Ojasoo.

Kaob eri aastate võrdlemise võimalus

Tehnikaülikooli õppejõud Mati Väljas on rahul, et matemaatikas saab teha 2014. aastal kaks eraldi eksamit: kitsa ja laia. Laia eksami sooritanud pääsevad tehnilisi erialasid õppima, kitsa omad sotsiaal- ja humanitaaraladele. Samas kahtleb Mati Väljaski 50-punktises künnises, sest tema arvates ei anna see lõpetajate selget pingerida − kui 50 punkti puhul antakse mõnevõrra lihtsamaid ülesandeid, hakkavad punktid pingerea ülemises otsas kuhjuma ja selgeid vahesid sisse ei tule, sissesaamisel võib saada otsustavaks konkursipalli kümnendik või isegi sajandik.

Tõsi, ülikool võib vaadata ka lõputunnistuste hindeid, möönab Mati Väljas, paraku pole tunnistused sageli võrreldavad. Iga kooli õpetaja nõuab õpilastelt vastavalt nende võimetele ja sellepärast vastabki mõne kooli viis teise kooli kolmele.

Eri aastate võrdlemine läheb raskeks, toob Mati Väljas välja probleemi. Kui abiturient saab 2014. aasta lihtsamaks tehtud ülesannetega eksamil tublisti üle 50 punkti, siis mitu punkti anda neile, kes said eelmistel aastatel 20 punkti? Paraku on eri aastate tulemusi vaja võrrelda, sest ülikooli astub noori ka pärast kaitseväeteenistust, välismaal töötamist jne. Nii leiab ka Mati Väljas, et eksamikünnis võiks jääda 20 punkti juurde.

Kui ülikoolidel on vaja tõesti tugevaid üliõpilaskandidaate, saavad nad kehtestada oma vastuvõtul 50 punkti künnise, mida tehnikaülikool juba ongi teinud, selgitab Mati Väljas. Samal ajal sobib näiteks mõnele kutsekoolile väga hästi ka 20 või 30 punkti ületanu. Milleks noortele 50 punktiga tee kutsekooli kinni panna? Nad ei pääse isegi juuksuriks õppima, kui on saanud mõne riigieksami eest alla 50 punkti, märgib ta.

Kust tuli 50 punkti idee?

Allar Veelmaa usub, et 50-punktine künnis tuleb üllast ideest tõsta matemaatikaoskuse taset. „Kõrge künnis on õpilase jaoks n-ö mõisatallis peksa saamise võimalus, kui hoolega ei õpi,” ütleb Veelmaa. Ta ei usu, et läbikukkumise hirm õpilasi oluliselt paremini õppima paneb.

Agu Ojasoo arvab, et künnise tõstmine innustab pigem õpetajaid. Kui terve klass riigieksamil läbi kukub, arutatakse ikkagi õpetaja, mitte õpilaste personaalküsimust. Samas küsib ta, mis tunne võib olla 50 punkti puhul täiskasvanute gümnaasiumide ja kutsekoolide matemaatikaõpetajatel, kelle õpilastest on mõnel isegi 20 punkti raske koguda.

„Kas 50 punkti kehtestamine ei kujune lõpuks lihtsalt nõudlikkuse mängimiseks?” küsib Ojasoo. Õpilaste ja õpetajate praeguse taseme puhul toob 50 punkti nõue paratamatult endaga kaasa ülesannete lihtsamaks ja hindamisnormide leebemaks muutmise, mis annab kokkuvõttes asjaliku riigieksami asemele libaeksami.

Ojasoo arvates peaks laia matemaatika eksam jääma täpselt samasuguseks, nagu on olnud viimastel aastatel matemaatika riigieksam, ja künnis jäägu samuti 20 punkti juurde – uut ideoloogiat pole vaja välja mõelda, ülikoolid saavad oma ülemise otsa pingerea ja kõik on rahul. „50 punkti künnist pole ju Brüsselist ette antud, et sellest loobuda ei saa!” ütleb Ojasoo.

Afanasjevist piisab

Mis kitsasse matemaatikasse puutub, siis see peaks Ojasoo arvates olema sõna otseses mõttes kitsas. Kui õpilane suudab ära lahendada Jüri Afanasjevi kitsa matemaatika õpiku kõik ülesanded, mis on õpetajate arvates liigagi triviaalsed, võiks ta selle eest väga hea tulemuse saada, arvab Ojasoo.

Mati Väljas märgib, et libaeksami ärahoidmiseks tulebki teha kaks eraldi eksamit: kitsas ja lai. Laia eksami künnis võiks olla 20 või siis 30−40 punkti, et õpilased saaksid gümnaasiumi ära lõpetada ja kutsekooli astuda. Missugune künnis on õpilastele praegu jõukohane, seda tuleb spetsiaalselt uurida, arvab Mati Väljas.

Ilmselt tuleb ülesandeid siiski mõnevõrra senisest lihtsamaks teha, oletab ta, sest praegu õpib kaks kolmandikku gümnaasiumiõpilasi laia matemaatika kursust ja nende hulgas on päris palju neid, kes pole matemaatikas kuigi tugevad. Künnise mehaaniline tõstmine neid tugevamaks ei tee.

Mati Väljas toonitab, et ülikoolid saavad oma kontingendi kätte nii või naa, kuid mõtelda tuleb ka noortele, kes soovivad astuda kutsekooli, kuid riigieksami 49 punkti pärast sinna ei pääse. Just nende noorte pärast võiks eksamikünnis 50 punktist madalam olla.

————-

Kuidas tõsta matemaatikaoskuste taset?

    (Allar Veelmaa, Agu Ojasoo ja Mati Väljase ideed)

•    Kehtestada matemaatika miinimumstandard, mida iga õpilane peab teadma mitte 50, vaid 100 punkti ulatuses.
•    Täita Tiigrihüppe E-koolikott matemaatika kiire tagasisidega ülesannetega, mida õpilased saavad lahendada iseseisvalt.
•    Õpetada matemaatikaõpetajatele kõige nüüdisaegsemaid õpetamismeetodeid.
•    Korraldada õpetajatele iga viie aasta tagant kvalifikatsioonikursused, mis lõpevad arvestusega.
•    Võimaldada õpetajatel matemaatika riigieksamil osaleda, nagu on kirjanikud osalenud eesti keele riigieksamil.
•    Korraldada koolides lisaks spordi-, tantsu- ja laululaagritele ka matemaatikalaagreid, kuhu pääsevad kõik õpilased, mitte ainult olümpiaadivõitjad.

———–

KOMMENTAAR

Daire Krabi

Paide gümnaasiumi ­matemaatikaõpetaja

Olen viinud Paide gümnaasiumis õpilasi matemaatika riigieksamile alates 1997. aasta riiklikust katseeksamist igal aastal. Selle viieteistkümne aasta jooksul pole minu õpilastest läbi kukkunud keegi, kuid on olnud üksikuid tulemusi alla 50 punkti. Viimasel kolmel aastal on õpilased saanud ka 100 punkti ja ülikoolid on saanud teada, kes on tippude tipus (näiteks sel õppeaastal oli Eestis 22 sajapunktist tööd). Kogetu põhjal pole ma eesootava eksami pärast närvis, kuid toetan ikkagi 20-punktise künnisega eksamit, mis minu arvates võimaldab paremini välja selgitada ülikoolidel nende kontingenti ja laseb õpilastel rahus siirduda ka kutsesüsteemi. Kõik asjaosalised kardaksid vähem, kui eksamipunktide künnist nihutataks ülespoole aegamisi.

Lai matemaatika on keskmisele tavaõpilasele raske. Laia kursuse õppijate hulgas on ka nõrku õpilasi, kes hindavad oma võimeid üle, ja neid ähvardab 50-punktisel eksamil läbikukkumisoht. Nõrgemad õpilased saavad pingutades hakkama ühe teemaga, aga kui lahendamist ootavad ülesanded eri teemadel, ollakse jännis. Osa sellistest õpilastest on juba praegu 50-punktise künnise pärast tõsiselt ärevil, mis siis veel eksamipäevast rääkida! Liigne närveerimine segab omakorda eksamiülesannete lahendamist.

Õpilastel on üha rohkem tegutsemislusti huvitegevuses, ja kas me tahame või ei taha, peame tunnistama, et õppimisaega on seega järjest vähem. Olen praegu 12. klassi juhataja ning tean, et minu abiturientide jaoks on väga oluline leida aega valmistumaks võimlemispeoks ja seejärel eesootavaks aabitsapeoks. Korraldatud on ka rebaste ristimist, õpetajate päeva, osaletud oma kooli nädala üritustel, spordivõistlustel, kontsertidel, esinetud ansambli, koori, tantsurühma, bändiga jne. Ja ärgem unustagem pikki harjutamistunde!

Väga tore, et õpilased seda kõike teevad! Tulemused on nauditavad ja seda kõike ongi vaja teha. Aga kuidas leiab õpilane selle kõrval aega individuaalseks ülesannete lahendamiseks, mis tagab hea eksami­soorituse? Kui ei leia või leiab järjest vähem, siis seda rohkem on oodata tulemusi alla 50 punkti. Eksam jõuab kätte palju kiiremini, kui arvatakse.

Samuti peame tunnistama, et kui õpilaste arv väheneb, siis väheneb ka matemaatikas võimekate gümnaasiumiõpilaste arv, sellegi võrra tuleb halvemaid eksamitulemusi rohkem.