Möödunud nädalal avaldasid Tõstamaa keskkooli raskestikasvatatavate klassi õpilased internetis filmilõigu sellest, kuidas koolipoisid mõnitavad matemaatikaõpetajat. Küsisime sel puhul teistelt kogenud õpetajatelt, kuidas nemad on rasketes olukordades ja käitumishäiretega lastega toime tulnud.

Tartu Kivilinna gümnaasiumi õpetaja Tiina Teppo töötas kaheksa aastat koolis, kuhu koondati Tartu linna õpi- ja käitumisraskustega õpilased − Annemõisa koolis, mis suleti 2004. aastal. Seal kulus mõnikord mitu veerandit, enne kui õpilastel tööharjumused ja rahulik õpimeeleolu välja kujunesid. Järgnevalt selgitab Tiina Teppo, kuidas ta nii raskete klassidega töötas.

Missugune õhkkond Annemõisa koolis valitses?

Tiina Teppo: Kui ma Annemõisa kooli õpetajaks läksin, ei kuulanud seal algul mind keegi. Ühed jalutasid mööda klassi, teised terroriseerisid kaasõpilasi, lõhkusid või peitsid nende asju ära, kord visati tunnis isegi aken kingaga katki. Üks neljanda klassi poiss sõna otseses mõttes märatses ja ma pidin teda seni jõuga kinni hoidma, kuni ta maha rahunes. Poiss polnud varem päevagi koolis käinud − väike Mowgli −, aga selliseid oli mul klassis päris mitu. Üsna õudne olukord, kui meenutada, kuid võtsin seda väljakutsena, tahtsin nendega hakkama saada.

Mis te ette võtsite?

Hakkasin uurima, mis lastele õppimisel raskusi valmistas. 5.−7. klassi õpilase halva käitumise põhjuseks on peaaegu alati õpiraskused. Kui tööleht mõjub hiina keelena, ei maksa imestada, et õpilane läheb närvi. Selle kõrvalt pidasin raskemate lastega maha pikki ja kannatlikke jutuajamisi, kuulasin neid ära, arutlesime.

Istusin ikka ja jälle ühe ja teisega maha ning rääkisime, mis tunnis juhtus, miks just niimoodi läks, jne. Minu põhimõte oli kannatlikkus, kannatlikkus ja veel kord kannatlikkus. See toimis. Mõnigi laps võis algul väga vastikult käituda, aga kui suutsin talle alati rahulikult ja rõõmsalt vastata, muutus ta aasta või juba poole pärast üsna normaalseks lapseks.

Kas te pool aastat neid ei õpetanudki?

Õpetasin ikka, kuid tunnirahu jättis tihti soovida. Raskete õpilastega tuli kõigepealt sõbraks saada, alles pärast oli võimalik nendega õppimisest rääkima hakata. Alguses mõtlesin neile igaks tunniks välja tegevusi, mis neid kindlasti huvitasid. Alles kolmandal veerandil nägin, et asi hakkab laabuma. Kuid isegi siis ei tulnud näiteks esmaspäeva hommikuti õppimisest midagi välja. Siis lihtsalt lõikasime, värvisime, kleepisime ja tegime muid rahustava mõjuga töid. Reedese viimase tunniga täpselt sama asi.

Kuidas te asjade sellise korralduse peale tulite?

Seda õpetati mulle ülikooli eripedagoogika erialal. Seal toonitati pidevalt, et õppimine peab olema lapsele jõukohane. Kui vaja, tuleb õpetada individuaalselt, kui materjal on raske, tuleb see jagada lapsele arusaadavateks osadeks, võtta korraga vähem ette, korrata rohkem jne. Elementaarsed tõed, mida paraku just raskete laste puhul unustama kiputakse.

Ülikoolis pandi meile ka südamele, et igas olukorras tuleb jääda rahulikuks. Ma panin endale noore õpetajana laua peale isegi kirja: „Ma ei hakka karjuma!” Kui klass hakkas üle pea kasvama, lugesin seda, hingasin sügavalt sisse ja välja ning jätkasin häält tõstmata.

Raskete lastega toimetuleku oskused tulid muidugi tasapisi. Esialgu oli meeletult raske. Märjaks nutetud patju oli kodus ikka väga palju. Aga kui lõpuks nägin, et asi hakkab laabuma, tulid eneseusk ja kindlustunne.

Väga tähtis on uskuda, et lapsest saab asja. Laps saab aru, kui õpetaja temasse ei usu, ja midagi head sealt välja ei tule. Ja kiitusega ei tohi olla kitsi. Kui õpilased saavad lahendada jõukohased ülesanded ja neid selle eest kiidetakse, siis neil silmad lausa säravad rõõmust.

Kui ruttu te oma klassi rahulikuks saite?

Esimese klassiga kulus mul selleks oma poolteist aastat. Ilmselt oleks kiiremini läinud, kui ma nii tihti haiguslehel ei oleks olnud. Pinge oli nii suur, et tervis ütles päris tihti üles ja aeg-ajalt mõtlesin ka loobumismõtteid. Kuid kolleegide toel õnnestus vastu pidada.

Annemõisa koolis jälgiti väga tähelepanelikult, et ükski õpetaja ei jääks raskete lastega üksinda. Meil ei olnud sellist suhtumist, mis on koolides kahjuks üsna levinud, et ise oled süüdi, kui hakkama ei saa. Meie toetasime üksteist.

Näiteks niisugune lihtne asi, et vaba õpetaja tuli tundi, mingisugune kaust käes, ja jälgis õpilaste tegevust. Lastele tundus, et midagi on teoksil, ja kõik olid vaikselt. Tegelikult oli kaust täiesti tühi, õpetaja ei kirjutanud sinna midagi. Moodustasime õpetajatega ka väikesi komisjone ning kutsusime lapsi sinna vestlustele. Kui õiget asja nõuab mitu õpetajat, siis mõjub see palju paremini. Igasuguseid nippe kasutasime. Igal raskel õpilasel oli oma õpetaja, kes temaga oma vabade tundide ajal õppis ja asju arutas. Õppealajuhatajalgi oli oma hoolealune.

Kui jõudis kätte kooli lõpetamine, kogesin ma selles raskete laste koolis nii siirast ja sooja tänu, mida ma pole tundnud kuskil mujal. Tavakoolis polnud neil enam vähimatki lootust, et midagi paremaks läheks, aga kui nad hakkasid meie koolis kõigega toime tulema, oskasid nad selle üle tänulikud olla.

Kuid see oli tohutult raske töö, mida me nendega tegime. Paraku meie riigis seda tööd piisavalt ei väärtustata ja raskete õpilastega töötavat õpetajat ei tunnustata. Kiitust jagub vaid olümpiaadivõitjate õpetajatele.

Kui palju te arstide abi kasutasite?

Annemõisa koolis töötas poole kohaga psühhiaatriharidusega meditsiiniõde, kellel oli eriline anne lapsi oma jutuga maha rahustada. Mõne suunas ta ka lastepsühhiaatri juurde ja kõige raskematele määrati ravimeid. Õpetajad uurisid lapsevanematelt, kas need ikka annavad oma lapsele rohtu. Mõned neist võitlesid algul ägedalt ravimite vastu. Esitati isegi kaebusi, et kool tahab lapsi ilma põhjuseta hullumajja panna. Mõne aja pärast, kui lapsest oli saanud hoopis teine inimene, tuldi muidugi tänama. Sõjad lapsevanematega olid väga kurnavad, kuid lapsed said abi ja me tundsime, et teeme tänuväärset tööd.

Kuidas hindate Tõstamaal juhtunut?

Selliseid ülekäte läinud noormehi olen näinud oma elus palju ja video põhjal tundub, et neid on võimalik aidata − kui leitakse vahendeid ja inimesi, kes seda oskavad. Tundub, et seni pole nende noormeestega aastaid tõsiselt tegeldud. Lapsed olid seal nagu ühte ruumi kokku lükatud ja õpetajaks pandud inimene, kes polnud kunagi põhikoolis õpetanud. Õnnetu olukord nii õpetajale kui ka lastele. Sellisesse klassi ei tohiks kedagi ilma eripedagoogilise ettevalmistuseta sissegi lasta, veelgi vähem tohib kedagi sellises klassis üksinda jätta.