Ajalehtedes ilmub tihti kuulutusi, kus lasteasutused otsivad endale logopeedi. Oma murega pöördutakse ka otse Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna poole. On lasteaedu, kus logopeedi on otsitud tulutult aastaid.

Tartu ülikooli eripedagoogika osakonnas koolitatakse logopeede ja eripedagooge 1968. aastast. Ehkki spetsialiseerumine toimub magistriõppe tasemel, on baasteadmised nende spetsialistide koolituses samad. Enamik erivajadusega lapsi vajabki koolieelses eas tavaliselt nii eripedagoogi kui ka logopeedi abi. Õppekava on koostatud nii, et TÜ lõpetanud logopeed suudab toetada peale kõne ka tunnetustegevuse jm valdkondade arengut ning eripedagoog arendada kõnet. Vaid spetsiifilised juhtumid võivad vajada kitsalt ühe või teise spetsialisti abi. Küsimus polegi niivõrd selles, kumma spetsialisti lasteaed tööle võtab. Küll aga on oluline, et see spetsialist oleks kvalifitseeritud. Palju on lasteaedadesse tööle võetud vaid bakalaureuseõppe (kui sedagi) läbinud logopeede. Põhilised erialaõpingud toimuvad tulevastele logopeedidele aga alles magistriõppes. Seega, kolmeaastase bakalaureuseõppe läbinu ei ole spetsialist, vaid keegi, kes teab pisut pedagoogikast ja logopeediast ega ole pädev pakkuma logopeedilist tugiteenust erivajadustega lastele. Nõutava hariduseta inimese töölevõtmine kahjustab ühelt poolt logopeedide mainet (näiteks lapsevanemate silmis – mittepädev inimene ei tee head tööd), teisalt takistab erivajadusega lapse arengupotentsiaali realiseerumist (ta ei oska teha seda, mida laps vajab, efektiivse sekkumise aeg on koolieelses eas aga lühike). Tekib olukord, kus näiliselt on spetsialist olemas, koht on täidetud, kuid vajalikku abi lapsed ei saa. Logopeed ei õpi asjata viis aastat. Erialase ettevalmistuse alus on põhjalikud teadmised meditsiinist, psühholoogiast, pedagoogikast, psühholingvistikast ning mitmekülgne praktiline ettevalmistus töötamaks eri vanuses ja eri puuetega inimestega.

Miks logopeede ei jätku?

Logopeedia magistriõppe TÜ-s lõpetab igal aastal kümmekond noort. On selge, et seda on vähe kindlustamaks kliinikuid, lasteaedu, koole, nõustamis- ja rehabilitatsioonikeskusi vajalike spetsialistidega. Kuid sobivaid tudengikandidaate polegi rohkem. Eestis ei ole logopeedide töö sel määral väärtustatud, et soovijaid oleks ühele õppekohale mitu, nagu on näiteks Soomes. Kogu koolieelne haridus, sh erivajadustega laste alusharidus on Eestis kohaliku omavalitsuse haldusalas. Nii väljaõppinud logopeedide kui ka tudengikandidaatide kindlustunnet töökoha ja eriala valikul vähendab töökohtade ja palkade ebastabiilsus. Ka kavandatavatest seadusemuudatustest ei selgu, et logopeed on spetsialist, keda kaasavas hariduses kindlasti vajatakse. Omavalitsus käib logopeedide ametikohtadega ringi üsna suvaliselt: on omavalitsusi (sh pealtnäha rikkaid), kus logopeedide töökohad likvideeritakse kohe, kui raha on vaja kokku hoida, ja taastama neid ei kiirustata. Põhjus on ilmne – omavalitsus ei pea selle spetsialisti palkamist prioriteediks.

Kõige olulisem on aga, millisena näeb logopeedi rolli lasteaia direktor ja kollektiiv. Kui logopeedis nähakse töötajat, kes teeb tööd, mille tulemused pole selgelt nähtavad (erivajadustega laste areng on väga erinev ja alati ei osatagi väikest edasiminekut märgata), tekib kahtlus, kas teda on üldse vaja, ega maksta talle isegi õpetaja palka. Seejuures on logopeed läbinud viieaastase õppe, samas võib lasteaiaõpetajana töötada bakalaureuse­taseme haridusega inimene või ainult täienduskoolituse kvalifikatsioonikursuse läbinu. Palga ning haridustaseme ja -sisu vastuolu takistab oluliselt lasteaeda pädevate tugispetsialistide leidmist. Direktori võimalused spetsialisti tööle meelitada on piiratud. Tuletagem meelde, et kavandatavad seadusemuudatused annavad direktoritele rohkem otsustusõigust. Mille alusel siis ikkagi otsustada? Kandidaadi värbamine algab tema rolli teadvustamisest. Kas direktor näeb logopeedis vajaliku kvalifikatsiooniga olulist meeskonnaliiget? Mil viisil ta saab kvalifitseeritud logopeedi tööd väärtustada?

Logopeedi roll lasteaias

Logopeedi töö ei ole lihtne: puudub kõneravi õppekava, mille alusel tööd planeerida. Logopeed peab hindama iga lapse oskusi ja arenguvõimalusi ning arvestama ka teiste spetsialistide ja lapsevanemate hinnangutega, et luua lapse tugevustest ja nõrkustest tervikpilt. Eesti logopeedidel pole käepärast käsiraamatuid ega valmis metoodilisi komplekte erinevate puuetega laste arendamiseks. Et logopeedia on keelespetsiifiline valdkond, ei ole sageli võimalik kasutada ka tõlkematerjali. Seega peab logopeed vajalikud materjalid suures osas ise koostama/komplekteerima.

Logopeedil on lasteaias tööd palju. Ehkki haridusministri praegu veel kehtiv määrus „Koolieelse lasteasutuse personali miinimumkoosseisu kinnitamine” sätestab lasteasutuste laste üldteenindamiseks ühe logopeedi ametikoha 30 kõneravi vajava lapse kohta, võiks logopeedi töö korraldamine olla paindlik. Soovitame direktoril professionaalset spetsialisti usaldada ning lasta tal oma tegevust ise planeerida. Osa lapsi vajab kõneravi iga päev, teised paar korda nädalas. Ühed vajavad individuaalset tööd, teised edenevad paremini rühmatöös. Kindlasti ei toeta me seda, kui logopeedilt eeldatakse sisuliselt lasteaiaõpetaja tööd: nt koolivalmiduse kujundamine, töö muukeelsete lastega. Ka ei peaks direktor logopeedile ette kirjutama, kui pikk peab olema üks kõneravitund.

Kõnepuudega lapsed vajavad regulaarset toetust, st oluliselt rohkem kui logopeedi tund/tunnid lasteaias. Samuti näitab tõusutendentsi erivajadusega laste arv ning probleemide keerukusaste. Seetõttu muutub üha olulisemaks meeskonnatöö ja nõustamistegevus. Logopeedi üks pädevusi on otsustada, mida saab teha ainult tema, mida õpetaja/lapsevanem koos logopeediga või ka üksi, töötades logopeedi juhiste järgi. Siinkohal rõhutame, et teist spetsialisti nõustada saab inimene, kes oma valdkonda väga hästi tunneb ning on koostöövalmis kõigi lapse arengut toetavate inimestega.

Erivajadustega laste toetamisega seoses räägitakse koolisüsteemiga sarnaselt koordinaatorist lasteaias, kelle ülesanne oleks tuge vajavat last märgata ning suunata ja koordineerida vajalikku hindamis- ja arendustegevust. Meie arvates peaks koordinaator olema eripedagoogilise/logopeedilise haridusega. Loodetavasti ei hakka tegemist olema ametnikuga, kes küll tunneb seadusi, aga erivajaduste temaatikas ei orienteeru. Ta peab oskama hinnata, millist abi saab lasteaia personal, sh logopeed/eripedagoog pakkuda kohapeal; millist täiendavat abi tuleb veel otsida/soovitada lapsevanemale – nõustamiskeskuse spetsialist, rehabilitatsiooniteenus. Nõustamiskeskused pakuvad praegu ikkagi vaid nõustamist, mitte regulaar­set arendustegevust ning rehabilitatsiooniteenus pole sugugi järjepidev. Ka on teenuste kättesaadavus ja tase maakonniti väga erinev. Praegust süsteemi arvestades on spetsialist lasteaias kohapeal hädavajalik.

Kokkuvõte

Mida soovitada direktoritele, kellel on uueneva seadusandluse valguses üha suurem vastutus erivajadustega laste arengu toetamise eest? Direktor ei saa ega peagi tundma erivajadustega laste õpetamise spetsiifikat, küll aga mõistma, mida tähendab riigile, kui laste alusharidus on puudulik. Head spetsialisti tasub usaldada, anda talle oma tegevuse kavandamiseks õigused ja luua selleks ka võimalused. Professionaalne vastutus ja otsustusõigus on tugev motiveerija, nagu ka head töötingimused ja palk, mis arvestab inimese panust vastava hariduse omandamiseks.

Head spetsialisti peab väärtustama: lasteaia, omavalitsuse ja riigi tasandil.