Tallinna Pääsusilma lasteaia õpetaja Miralda Põder on inimene, keda lapsed hoiavad, kolleegid tunnustavad ning kelle kohta räägivad ainult head nii lapsevanemad kui ka kunagised lasteaialapsed. Mis on 34-aastase lasteaiatöö kogemusega õpetaja arvates põhjus, et lasteaia ja kodu koostöö iga kord ei laabu?

Miks tekivad lapsevanema ja õpetaja vahel arusaamatused?

Tihti saab asi alguse üksteisest möödarääkimisest. Väikesest asjast võib tulla suur probleem, mis kasvab nagu lumepall. Toon ühe lihtsa näite. Laps kaebas kodus, et õpetaja ei luba lapsi lõunauinaku ajal WC-sse, järgmisel hommikul tuligi ema õpetajalt juhtunu kohta aru pärima. Kui õpetaja rahulikult selgitas, et keelas lastel mitmekesi koos ja mitu korda järjest WC-sse minna, mõistis ema kohe, milles oli tegelikult asi.

Mõnikord mõtlevad lapsed ka asju välja, lastel on suurepärane fantaasia. Lasteaias hakati jalgrattakuuri ehitama ja poiss jutustas õhtul kodus, et õpetaja pani täna ühe poisi kuuri kinni. Laps soovis ilmselt, et rühmakaaslane saaks karistada, ja mõtles sellise loo välja. Seepärast olen vanemaid palunud, et nad tuleksid ja räägiksid, kui lastelt selliseid lugusid kuulevad, muidu võib lasteaias toimuvast vale mulje jääda.

Muidugi on ka juhuseid, et lapsevanem on halvas tujus ja õpetaja pikast päevast väsinud ning kumbki ei suuda oma emotsioone kontrollida. Igal juhul on õige asjad selgeks rääkida ja osata ka tunnistada oma vigu.

Kas probleem võib tulla sellest, et lasteaias ja kodus on erinevad nõudmised?

Loomulikult. Laps ei tea siis, mida teha. Kodus on talle tihtipeale rohkem lubatud kui lasteaias ja vanemad ei ole oma nõudmistes kuigi järjekindlad. Lasteaias me õpime, et asjad tuleb pärast mängimist kokku korjata ja oma kohale panna. Kodus ei pea kõik lapsed seda tegema. Nii on ka palju muuga. Kui lastele selgitada, miks see on vajalik, ja neid selle eest kiita, võtavad nad head harjumused ja kombed kergesti omaks. Tihti kuulen vanematelt küsimust, miks laps käitub kodus teisiti kui lasteaias. Kõige tähtsam on, et vanemate ja õpetajate nõudmised ei erineks.

Kas kõik lapsevanemad tunnevad huvi, kuidas lapsel lasteaias läheb?

Neid vanemaid on väga vähe, keda lapse tegemised ei huvita. Elutempo on praegu tõesti kiire ja peredel igasuguseid muresid palju, kuid vestlemise aeg tuleb leida. Kui lapsevanem ise rääkima ei tule, võiks vestluse algatada õpetaja. Minu kogemus on küll selline, et kui hakkan rääkima, mida oleme toredat teinud ja kus käinud, on emadel ja isadel alati tahtmist kõnelda. Teinekord tuleb muidugi ka halbadest juhtumistest rääkida, ja see on juba iga õpetaja oskus, kuidas seda teha. Asju saab öelda väga erinevalt. Kindlasti ei tohi seda teha ründaval ja süüdistaval moel, sest iga päev on erinev, ja see polnud lihtsalt hea päev.

Kui paljud lapsevanemad usaldavad teile oma pereprobleeme?

Neid on. See on hea, sest ma oskan siis lapsega suheldes tundlikke ja valusaid teemasid vältida. Kui peres on suhted korrast ära, paistab see lapse käitumisest kohe välja, laps oleks nagu ära vahetatud. Varem oli rõõmsameelne, äkki muutub agressiivseks ja kurjaks, või vastupidi, vaikseks ja nukraks, sest ta ei oska oma tundeid teisiti väljendada.

Mõnikord kurdab ema, et laps on hakanud kodus võimatult käituma. Koos arutades jõuame arusaamiseni, miks ta selliseks on muutunud. Laps tajub vanematevahelisi pingeid intuitiivselt, ta saab aru, kui midagi on valesti, ja hakkab kummaliselt käituma, et püüda ühe või teise vanema tähelepanu. Minu nõuanne on, et lastele tuleb alati kõik ära selgitada, nad on arukad ja saavad aru. Olukorra peab püüdma lahendada nii, nagu on lapse jaoks kõige parem.

Kas teil on tulnud ka lapsevanemaid kasvatada? On see üldse võimalik?

Pigem olen neile oma kogemusi jaganud. Mõni laps tuleb lasteaeda lumivalgete pükstega ega taha koos teistega mängida, sest kardab, et määrib need ära. Ehkki ema kinnitab, et sellest pole midagi, kui püksid mustaks saavad, ei mängi laps ikkagi. Kui emale ilusasti ära seletada, kuidas laps end määrdunud pükstega tunneb, asi laheneb.

Kurvem lugu on see, kui laps saadetakse südatalvel lasteaeda õhukeste sõrmikutega või hoopis ilma kinnasteta, hea, et on kindaid varuks, mida talle anda. On olnud ka olukordi, et on vaja lapse riided lasteaias puhtaks pesta. Selliseid asju ei tohi kunagi teiste kuuldes öelda ega arutada. Need on õrnad teemad. Lapse hingele haiget teha või teda naeruvääristada on väga lihtne.

Tean, kui väga lapsi kurvastab, kui tema vanemad ei tule peole. Räägin siis, et emal oli kindlasti töö juures tähtis koosolek, ta tahtis väga tulla, aga ei jõudnud. Aga sellised asjad jäävad meelde. Järgmine kord on laps juba ette mures ja hirmul.

Varem oli pereliikmetel üksteise jaoks rohkem aega. Praegu on töö ja kohustused esiplaanil, paljudel on raske. Aga süüdistamine ja etteheited ei vii kuhugi. Last kasvatavad ikkagi tema vanemad, lasteaed saab kodule toeks olla. Teinekord on vaja ka vanemaid lohutada.

Mis aitab luua usaldust lasteaia ja kodu vahel?

Usun, et hea ja avatud suhtumisega saavutab kõige rohkem. Suhtlen kõigi oma rühma lapsevanematega. Kui kellelgi on soov rääkida või nõu küsida, püüan alati aega leida. Võib-olla mitte samal õhtul, aga me leiame selleks võimaluse. Õnneks tekib arusaamatusi väga harva.

Olulised on rühma õpetajate ja õpetaja abi omavahelised suhted, usalduslikud suhted vanematega, hea õhkkond rühmas, kogu lasteaias. Usaldus ongi koostöö alus. See on väga meeldiv ja soe tunne, kui endised kasvandikud lasteaeda külla tulevad.

———

Suurte koostöö kaitseb väiksemaid

Meelike Saarna,

pereterapeut, perekeskuse Sina ja Mina koolitaja

Lasteaed on tihti vaid koht, mille ukse taha lapsed hommikuti tõstetakse ja kust nad õhtul kiirustamisi üles nopitakse, suuremat hoolimata, mis toimus mudilastest pungil majas pika päeva jooksul. Mis teha, vanemate elu on kiire. Parem oleks – ja mitte ainult lastele, vaid ka vanematele endile –, kui lasteaed oleks koht, millega vanem end seotuna tunneb: kus korraldatakse kogupereüritusi ja lapsevanemaks olemist toetavaid koolitusi ning kus on usaldusväärsed spetsialistid, kellega saab jagada laste arengusse ja kasvatamisse puutuvaid muresid-rõõme.

Õnneks on meil päris palju lasteaedu, mis eespool toodud kirjeldusele vastavad ja kus vanem lapsele järele tulles ka õpetajaga vestleb, lapse tegemiste kohta tagasisidet küsib või mõnd muret jagab. Ka õpetajad ja õpetaja abid saavad oma tööd rahuliku südamega teha, teades, et isegi kui päeva jooksul juhtub seiku, mis pole toredad, saab kõigest rääkida nii, et üksteist mõistetakse, mitte ei mõisteta hukka.

Kõigile asjaosalistele on parem, kui suhted on usalduslikud ja lahendusi otsitakse koos. Nii on võimalik vanemaga rääkida ka delikaatsetest kodustest teemadest, mille mõjud laps oma käitumise ja suhtumisega paratamatult lasteaeda kaasa toob. Suhted on tavaliselt head seal, kus võrdset partnerlust oluliseks peetakse. Kohe, kui on märgatav hoiak „vanemad on saamatud” või „õpetajad on hoolimatud”, „minust ei olene midagi” jms, saab vastastikune usaldus kahjustada.

Probleemid kuuluvad elu juurde, seega pole midagi imestada, et ikka ja jälle tõuseb mõni keerukus lasteaiaõpetaja ja vanema vahele. Õpetajale võib tunduda, et laps on agressiivne, ei tee teistega koostööd, rikub rühmas kehtestatud reegleid jms. Vanemale aga näib, et õpetaja jättis lapse olulisel hetkel tähelepanuta, reageeris ebaõiglaselt jne.

Laps soovib hästi läbi saada nii oma vanemate kui ka õpetajatega. Kui ema-isa ei suuda aktsepteerida õpetajat ning õpetaja lapsevanemat, tekitab see lapse jaoks lojaalsuskonflikti. See on lapsele liialt keerukas ning on täiskasvanute vastutada, et sellist olukorda ei tekiks, ning otsida leevendust, kui see on kujunenud. Üksteise süüdistamine ei vii kuhugi, vastupidi, süüdlast otsides probleemi lahendusest aina kaugenetakse.

Inimene, nii suur kui ka väike, käitub ikka vajaduspõhiselt. Seetõttu on hädavajalik meeles hoida, et teise käitumist pole tingimata tarvis mõista, aga tema vajadusi on. Probleemi on alati kergem hallata, kui vastastikuse nõuandmise asemel räägitakse kummagi poole tunnetest ja vajadustest.

Kahjuks asume väga paljudes pingeolukordades prokuröri rolli, selle asemel et kujunenud situatsiooni rahumeelselt vaadelda, selle osapooli tähelepanelikult kuulata ja mõista püüda. Nii õpetaja kui ka vanem peaksid endale aru andma, et kõigi emotsionaalselt raskete olukordade eest, mis tekivad täiskasvanu ja lapse suhetes või laste vahel, vastutab täiskasvanu.

Kui lasteaia ja vanemate koostöö on kord toimima saadud, ei õnnestu ettetulevatel probleemidel seda enam kergesti õõnestada. On tõsi, et tihti jääb nii vanematel kui ka lasteaiaõpetajatel puudu suhtlemisoskusest, kuid koostööoskused toetuvad just neile oskustele. Hea meel on nende lasteaedade üle, kus lähtutakse põhimõttest: ei ole lahendamatuid probleeme, on lihtsalt liialt vähe infot, napilt teadmisi-oskusi. Viimaste hankimiseks saab aga alati midagi ette võtta. Vanema ja lasteaiaõpetaja toimiv koostöö kaitseb lapsi kõige otsesemal ja paremal moel.