Eesti keel on meie emakeel ja me oleme väikese rahvana uhked, et sel on ka arenenud kirjakeel. Siiski ähvardab keeli globaliseerumine ning selle ekstreemsete mõjude vastu võitlejaid on eestlaste seas kahjuks kaunis vähe, rääkimata iga eestlase elementaarsest tahtest natuke kaasa aidata. Mis probleemid eesti keelega on ja mida saaks teha, et neid ennetada või juba tehtud kahju heastada?

Mulle kui praktiliselt internetis elavale inimesele, kellele kohe eriti meeldivad eesti keel ja korrektne grammatika, hakkab iga päev silma keelevigu, mida inimesed teevad nii sotsiaalvõrgustikes kui ka näiteks organisatsioonide kodulehtedel. Isegi mu oma kooli kodulehel esineb aeg-ajalt apsakaid, mida tahes-tahtmata näpukateks pidada ei saa – niisuguseid vigu inimesed vale klahvivajutusega ei tee, pigem on viga teadmatuses või soovis mitte teada, sest leidub ka selliseid. Minu arvates on üheks probleemiks eesti keele puhul see, et eestlased kas ei tea ja ei taha teada eesti keele reegleid või ei suuda neid järgida, olgu selleks mis tahes põhjused. Arusaadav, et internetis kiirelt kirjutades või Messengeris suheldes ei tehta lausete algustähti suureks, aga õiget punktuatsiooni ei rakendata nii või teisiti, olgu kirjutamisel värske klatš või kiri õpetajale. Kuna viibin ühes omaloomingufoorumis, kus loen, kommenteerin ja parandan teiste kirjatükke, näen, et kirjavahemärgivigade osas tõusevad esile tüüpvead – järelikult ei selgitata just neid osi koolis piisavalt, et õpilased aru saaksid. Mööda veebi veereb suur lumepall, millesse takerdunud inimesed kirjutavad südamerahuga kas teadmatusest või ükskõiksusest tingituna vigases eesti keeles, näidates teistele, kes nende kirjutisi loevad, et nii võib ja peab. Kurb on näha marurahvuslasi, kes ajavad Eesti asja, aga ei valda eesti keeltki õigesti… Just selles osas, mis puudutab tüüpvigu eesti keele kasutuses, saaksid õpetajad järeldusi teha, segaseid või keerulisi teemasid uuesti ja uuesti üle rääkida, nii et need lõplikult kinnistuvad.

Kindlasti on suureks probleemiks võõrkeelte, iseäranis inglise keele mõju eesti keelele. Meie emakeelde on siginenud müriaad laensõnu, mida eestindatakse, näiteks „džäss” (jazz), isegi uudissõnad nagu „rüperaal” pole nii pahad. Ehk ei leita tõesti paremat sõna, et peab neid inglise või vene keelest tuletama, aga üldiselt on eesti keeles sobiv vaste olemas. Muidugi on omaette teema infotehnoloogiaajastuga kaasnev sõnavara, näiteks „kuvatõmmis” (screenshot), kuid nagu näha, on ka sellele kohati konarlikke, aga omasõnalisi vasteid leiutatud. Kindlasti on vajalik mainida ka inglise keele kui maailmakeele mõju mitte ainult sõnavarale ja punktuatsioonile – kas olen vähe näinud otsekõnele eelneva saatelause lõpus kooloni asemel koma –, vaid ka lausestruktuurile. Lauseid ehitatakse üles inglise keele reeglite alusel, tulemuseks on tobedad ja segased mõtted, mille mõistmiseks neid kolm korda lugema peab. Siinkohal aitaks võõrkeelte mõju vähendada ja leevendada omasõnade loomise ja pakkumise julgustamine – inimesed on leidlikud ja kuskilt leiaks ikka viisi, kuidas ühte või teist sõna suupärasemaks muuta.

Minul on pidevalt meelel ja keelel veel üks olukord, mis jõuab meieni meedia vahendusel ja mida siiani enda eakaaslaste seltskonnast, nagu paistab, ainult mina märganud olen – keelelised vead meedias. Siinkohal mõtlen ajalehti-ajakirju, teleuudiseid, isegi filmide ja sarjade subtiitreid, mis tunduvad, nagu oleks need Google’i tõlkijaga eesti keelde pandud. Alles hiljuti vaatasin filmi „Resident Evil: Karistus” ning hoidsin peast kinni, sest grammatikavead, mida seal tehti, olid hirmsad, kas või lauseehitus, mis inglise keele maiku omas – telekas näidatavate importsarjade subtiitritest pole mõtet rääkidagi. Samuti ei saa mainimata jätta artiklipealkirja, mida nägin mõni aeg tagasi ja mis kõlas umbes nii: „Joel Lindpere astub Fire’ ridadesse”. Tekib küsimus, kas toimetajatel on käed tööd täis, et nad oma kirjutisi kontrollida ei saa ja vead sisse jäävad, või on nende teadmised eesti keele ja võõrkeelte suhtest puudulikud. See ei ole õige, kui lugeja peab hakkama meediaväljaannete keelekasutust korrigeerima, pealegi on meedia meie ümber ja mõjutab meid rohkemal või vähemal määral, andes ehk valeinfot ka grammatika kohta. Arusaadav, et just uudiste puhul on vaja need kibekiirelt paber- või võrguväljaandesse panna, aga nii palju aega võiks ikka leida, et maha istuda ja oma kätetöö üle vaadata. Olen suhelnud inimestega, kes teatavad sinisilmselt, et nägid sellist ja sellist punktuatsiooniviisi või väljendit telesaates, filmis või artiklis – kuidas see vale on, kui seda kasutatakse? Tee sellistele selgeks, et meediat ei tasu usaldada. Lahendus on isiklikust kogemusest, mõningasest toimetajatööst, võtta – kaks pead on kaks pead, vigade ja apsude leidmiseks ametlikumates tekstides tasub kasutada mitte ühe, vaid mitme toimetaja teadmisi, sest eri inimeste teadmised varieeruvad paratamatult, ka ei nähta alati enda vigu, kui on tekst vaja ruttu avaldada.

See võib küll pseudoprobleemina arvesse minna, kuid minu arvates on probleemiks ka keelereeglite muutmine. Pidevalt neid ei muudeta, kuid kui seda tehakse, on tagasiside üsna kirju ja, nii palju kui inimestega vestelnud olen, küllaltki negatiivne. Konkreetsemalt on hingel mitte väga ammused muudatused, mis lubavad „kas või” kokku ja „võib-olla” ilma sidekriipsuta kirjutada, Esimese maailmasõja sootuks suure esialgustäheta jätta ning veel hulga jaburusi teha. Esiteks on need uuendused tobedad, sest ajavad segadusse, kuidas on õigem kirjutada, isegi kui õpetajad kumbagi varianti valeks ei loe, tekitades näiteks kirjandi kirjutamisel tühiseid kahtlemishetki, ja teiseks on mulle jäänud mulje, et need muudatused viidi ellu, sest inimesed kasutasid nüüd lubatud variante rohkem kui fikseeritud vorme. Sellepärast, et inimesed kirjutavad „mis tahes” kokku, ei pea seda lubama, pigem peaks põhikoolis ja gümnaasiumis hoolt kandma, et need ebakindlana näivad sõnad õigel kujul meelde jääksid. Keelereeglite muutmisest tingitud segaduse vältimiseks oleks kindlasti abi nende vähem ja radikaalsemalt uuendamisest, samuti probleemsõnade põhjalikumast õpetamisest eesti keele tundides.

Minu arvates peaks keelekasutust väga rangelt järgima, kasutatagu seda ükskõik kus. Võiks ju väita, et internetis, eriti suhtlusportaalides, pole see nii oluline, sest kes neid ikka jälgib ja eeskujuks võtab, aga leian, et Facebook on artiklite ja ametlike e-mailidega võrdväärne koht. Minagi alustasin veel 2010. aastal kõiki oma lauseid Facebookis, Messengeris ja mujal väikese algustähega, kuid võtsin 2011. aasta jaanuarist nõuks kirjutada igal pool ühtemoodi ja korralikult kas või selleks, et teistele näidata, kuidas tegelikult kirjutama peab. Mulle on jäänud mulje, et mind võetakse ka pisut tõsisemalt kui teisi, kes endiselt oma laused suure algustäheta – ja pahatihti punktita – jätavad, sest mu kirjutised näevad asjalikumad välja.

Väikese rahvana on meie kohustus oma emakeelt puhta ja ilusana hoida, laskmata tüüpvigadel, võõrkeeltel, meedial ja segastel reeglitel seda solkida. Juba sellepärast, et näen, mis Eestis toimub, kavatsen tulevikus hea seista selle eest, et eespool mainitud probleeme lahendama asutaks, sest mind huvitab, mis meie keelest saab. Saan vaid loota, et huvi ei ole ainult minul.