Tartu ülikooli ettevõtlusõppejõud ja ettevõtja Triin Kask võib Silicon Valley kogemuse põhjal kinnitada, et ettevõtjaks õppides on igasugused läbikukkumised igati teretulnud.

Üks õige ettevõtja ongi vähemalt paar kord läbi kukkunud: mida varem ja kiiremini sa läbi kukud, seda parem. Isegi su usaldusväärsus on kõrgem, kui võid öelda, et sul on üks-kaks ettevõtet pankrotti läinud või idufirmast pole asja saanud, tõdeb Triin Kask. Meil Eestis vaadatakse niisuguse asja peale pigem viltu, seal aga nimetatakse läbikukkumist õppimiseks. Kõige paremini õpitakse ikka oma vigadest.

Oleme harjunud mõttega, et Silicon Valleyga arendavad sidemeid Tallinna tehnikaülikooli inimesed, aga ka Tartu ülikool pole kõrvaliseks jäänud. Kui TÜ ettevõtluskeskus alustas 1. märtsil ettevõtluse õppejõudude täienduskoolitusprogrammiga, esines Triin Kask ettekandega teemal „Ettevõtluse õpetamise kogemus Silicon Valleys”. Kõrgharidusreformi tulemusel on ettevõtlusõppe valdkond Eestis Tartu ülikooli vastutada.

Mitu korda peab läbi kukkuma, et n-ö teeneliseks läbikukkujaks saada?

Triin Kask: Üks esineja tegigi Silicon Valleys ühel konverentsil kõneldes nalja, et olen juba kolm korda järjest läbi kukkunud ja iga kord kukun järjest paremini. Muidugi, kui oled viis korda läbi kukkunud, ei anna investorid sulle enam raha, aga põhimõtteliselt ei ole see tabuteema, mida püütakse maha vaikida. Peetakse isegi läbikukkumiste konverentse ja seminare, kus edukad ettevõtjad räägivad oma läbikukkumistest ja innustavad noori ettevõtjaid ebaõnnestumist mitte kartma. Paljud jätavad midagi tegemata hirmust läbi kukkuda. See on aga kõige tähtsusetum moment kogu asja juures.

Ehk teisisõnu: ärge kartke õppida, ärge kartke omandada kogemusi …

Täpselt. Kõik kogemused, olgu head või halvad, on subjektiivsed sõltuvalt sellest, kuidas me ise nendele hinnanguid anname. Eriti kehtib see ettevõtlusmaailmas, kus tugevamad jäävad ellu, ja tugevamad pole tingimata kõige suuremad, vaid need, kes ei karda ja kel jätkub motivatsiooni.

Kuidas sattusite Silicon Valleysse?

Osalesin eelmisel aastal oma automaatparkimissüsteemi start-up ettevõttega nädala jooksul kahel konkursil ja võit tuli mõlemalt. Üks konkurss, Latitude59, toimus TTÜ juures, koos Tehnopoliga. Teise organiseeris koostöös Silicon Valley kiirendiprogrammiga US MAC (US Market Access Center) samuti Tehnopol, viiepäevase treeningprogrammi „Go Global Silicon Valley” lõpus toimus videokonverents Silicon Valley investoritega. Seal valiti kümnest iduettevõttest välja kolm, meid sealhulgas. Auhinnaks oli kaks kuud tasuta kontoripinda Silicon Valleys koos mentorluse ja muidugi kontaktide loomisega. Latitude59 auhind oli EAS-iga kahenädalane ärimissioon Silicon Valleysse. Et koordineerin TÜ ja TTÜ vahelist ettevõtlus- ja innovatsiooniprojekti, mille eesmärk on suurendada ettevõtete ja ülikoolide koostööd, ja kavas on hakata magistriõppes ettevõtluse aineid andma, läks saadud kogemus väga asja ette. Kohapeal õppisin eelkõige, kuidas ülikoolis tulevasi ettevõtjaid õpetatakse. Nägin kogu seda ökosüsteemi, kuidas ettevõtted tekivad ja millised tugi­struktuurid on alustava ettevõtja ümber.

Kas ja kui mõttekas on kopeerida Silicon Valleyt?

Palju räägitakse sellest, kuidas kopeerida Silicon Valleyt, tekitada Londoni lähikonnas uus Silicon Valley või asutada Eestisse järgmine Silicon Valley, aga huvitav on, et ega keegi seda Silicon Valleyt teinud, see tekkis juhuslikult. 1940.–1950. aastatel hakati seal tootma riigikaitseelektroonikat, tekkis Hewlett-Packardi suurkorporatsioon, ja nii ta algas. Areng on olnud järjepidev, kusjuures kogu sellest tohutust hulgast inimestest on üle 60% immigrandid või nende järeltulijad. Tulnukad igast maailmajaost püüavad oma ettevõtetega alustada või töötavad mõne suure korporatsiooni all, neid on seal tohutult. Eestisse Silicon Valley loomine on mõttetu tegevus, pigem peaksime vaatama, mis tugevused meil on, ja keskenduma sellele, et oma ettevõtteid ja potentsiaalseid ettevõtjaid kõige paremini abistada. Näiteid võtame Silicon Valleyst, aga ei pea püüdma seda kopeerida.

Silicon Valleys (nn Bay Area, mis piirneb Berkeley, San Francisco ja San Josega) asuvad peamised ettevõtlusülikoolid, Stanford ja Berkeley, loomulikult on ka Massachusettsi tehnoloogiainstituudil, Harvardil jt suurtel seal oma filiaalid, aga eelkõige juhivad mängu Stanford ja Berkeley. Stanford kui rikaste võsukeste kool on eriti hinnatud, sinna tulevad kokku talendid. Paljud tänased edulood on kasvanud välja just Stanfordist ja oma teadmised viiakse oma kooli tagasi. Kui inimene on edukaks saanud, aitab ta ka uutel ettevõtjatel edu saavutada. Selline edasiandmiskultuur on hästi juurdunud. Teadmisi ei hoita kiivalt endale.

Kuidas neid tulevasi ettevõtjaid siis ikkagi õpetada?

Käisin nii Stanfordi kui ka Berkeley ülikoolis ettevõtlusteemalistel loengutel ja seminarides ning lisaks EAS-i ärimissioonile, mille käigus külastati edukaid ettevõtteid, osalesin kaks nädalat RIS Venture korraldatavas Deep Dive’i alustavate ettevõtjate treeningprogrammis. Sealse levinud mentaliteedi kohaselt tuleb ettevõtlust õpetada praktika kaudu: tudengid teevad oma ideed teoks, ja isegi kui ei tule välja, on nad vähemalt proovinud. Mitte lihtsalt ei kirjutata äriplaani, katsudes sellega kuidagi ühele poole saada, nii et lõpuks kedagi ei huvitagi, mis sellest pärast saab. Päriselt üritatakse teha ja aru saada, mida ettevõtjaks olemine tähendab. Proovime Viljandi kultuurikolledžis ettevõtja praktiliste oskuste baaskursusel sama teha: tudengid moodustavad meeskonnad ja viivad oma ideid ellu. Kui tavaliselt moodustuvad grupid eesmärgiga töö lihtsalt ära teha, saada hinne kätte ja laiali minna, siis nüüd ollakse hoopis teistmoodi meelestatud: avatud meeskonnatööle, tekib sünergia. Hindamise aluseks ei ole see, kellel tuleb välja ja kellel mitte, vaid kuivõrd viiakse ellu protsessi juhtimist – kõik saavad ennast realiseerida.

Tudengite ettevõtlusorganisatsioon n-ö isetoimib Stanfordi ülikoolis alates 1990. aastate keskpaigast. Sealse praktika kohaselt valivad tudengid igal aastal enda seast presidendi, otsivad ise rahastuse, organiseerivad ise kõik üritused, nii et see on isetoimiv organisatsioon – see on üks võimalus, kus ettevõtjana alustada ning tuge saada. Proovin Tartus kindlasti (taas) käivitada sellise üliõpilasettevõtlusorganisatsiooni TTÜ/TÜ ühisprojekti käigus – senini on meil pigem nii olnud, et tudengiorganisatsioonide asutajaliikmed ei ole asendanud end pealetuleva põlvega, vaid veavad organisatsiooni ise, ülikoolist kaugenedes kaugenevad nad ka inimestest ning lõpuks ettevõtmine hääbub.

Ja lõpetuseks: kuidas oma äri edeneb?

See on idufirma, käivet veel ei tooda, hakkame arendusfaasiga lõpule jõudma. Oleme välja arendanud automaatparkimislahenduse: kui inimene pargib oma auto tasulisse parkimistsooni, tabab seade ise ära vajaduse parkida, otsib GPS-iga asukoha ja paneb parkimise peale. Ära sõites lõpeb parkimine automaatselt. Kust idee alguse sai? Sain ise pidevalt parkimistrahve, sest unustan parkimist alustada. Ja ükskord, see oli peaaegu täpselt viis aastat tagasi, nähes järjekordset trahvilipikut, mõtlesin, miks ei ole sellist seadet, mis saab automaatselt aru, mida on vaja teha, GPS ja tehnoloogia on ju kõik maailmas olemas. Hakkasin asja uurima ja guugeldama, alguses ei leidnud ühtegi analoogset lahendust. Praeguseks on üht-teist muidugi tekkinud, mis näitab, et meie suund on õige. Ka Silicon Valleys oli näha, et asukohapõhiseid teenuseid tuleb üha juurde.

Tahtsin kohe alguses teha ettevõtet, millel oleks globaalne potentsiaal. Eesti on automaatparkimise testimiseks ainulaadne koht maailmas, sest ligi 90% parkijatest teeb seda meil mobiilselt. Mitte kuskil mujal mobiilparkimist nii suures mahus ei kasutata ja seega saab teada, kuidas turg reageerib. Aasta jooksul tuleb süsteem Eestis ära testida ja vaadata, kuidas see tööle hakkab, mudel paika panna ja minna välisturule.