Üks esimesi lugusid, mis mulle lapsepõlvest meenub, seostub otsapidi ehk ka mu edaspidise kunstitegemisega. Olin siis umbes seitsmeaastane ja minu noorem vend Andres Allan kahe ja poolene, kui me sooritasime kodus aeg-ajalt omamoodi hüdroeksplosiivseid katseid. Sidusime kummist pudelilutid veekraani külge ja korraldasime mõnusaid plahvatusi, muidugi olime alati ettenägelikud ka tagajärgede suhtes. Vannitoa uks oli tihedasti kinni, et vesi kuhugi laiali ei pritsiks. Kindel eeltingimus oli, et ema oleks kodust ära. Eks algataja ja eestvedaja olin ikka mina, väike vend oli rohkem pealtvaataja.

Ühel õhtul, kui ema oli läinud sõbrannadega kohvikusse, võtsime oma katseseerias ette järgmise faasi. Nimelt oli meil varuks üks Teguri kummiloom, eriti tihkest kummist sametise polstriga eesel. See oli ühest kohast lõhki ja just sellest lõhkisest kohast sidusimegi eesli kraani otsa kõvasti kinni. Panime vee voolama, ukse kinni ja läksime ise esikusse ootama. Ootasime väga kaua, aga midagi ei juhtunud. Arvasin, et eesel on ilmselt kraani otsast ära tulnud ja tegin ukse lahti. Murdosa sekundi jooksul nägin üsna kohutavat pilti: peaaegu kogu vannituba oli seda eeslit täis, eesel oli paisunud uskumatult suureks, peaaegu vannitoasuuruseks, ja kujult erakordselt moondunud. Keskel vormus esile eesli hiiglaslik silm. Jõudsin vaatepildi korraks fikseerida, kui toimus plahvatus. Meeletu tsunami pühkis meid vennaga teelt ning mõne hetke pärast oli meie väikese korteri mõlema toa põrandal mitme sentimeetri jagu vett.

Esimene mõte oli, et mis nüüd saab. Ise läbimärjad, hakkasime padade ja kastrulitega vett põrandalt ära tassima, lõpuks kuivatasime ka lapiga üle. Vend tegi kõik vapralt kaasa, ei puhkenud nutma ega midagi. Kui põrand veest lage oli, nägi parkett hoopis teistmoodi välja kui enne. Õnneks oli kodus poonimisvaha, poonisime põranda põhjalikult üle ja hõõrusime veel villase lapiga läikima. Meil vedas, et ema kojutulek jäi hilisemaks, sest kogu see asi võttis kokku vähemalt neli tundi. Kui ema viimaks koos paari sõbrannaga koju jõudis ja läikima löödud põrandat nägi, hakkas ta meid vennaga sõbrannadele kiitma. Et küll mul on toredad, korralikud ja korraarmastajad lapsed. Teised lapsed teevad pahandust, aga näe, minu lapsed poonivad põrandat. Ta oli nii uhke ega pannud tähelegi, kui kohkunud ja kimbatuses me olime. Ega me ei julgenudki seda lugu talle aastaid ära rääkida, ta sai sellest teada alles palju hiljem.

Tagantjärele mõeldes on see lugu näide sellest, kuidas mingi kunstilise ettevõtmise tarvis õnnestub välja mõelda päris asjalik tehnoloogiline lahendus. Samasugune tegevusjoonis kehtib ju ka kunsti tehes.

Igatahes oli pärast seda põranda­lugu mõneks ajaks eksperimentidega lõpp. Ilmselt mitte väga kauaks. Täpselt ei ole meeles, mida me järgmiseks korraldasime. Aga küllap me juba korraldasime.