Koolipsühholoogi üks põhilisi töövaldkondi on tõsta puudulike teadmistega noorte enesehinnangut.

Kõigepealt paar näidet selle kohta, kuidas põhikoolist saadud nõrga ettevalmistusega noored on saanud oma madalast enesehinnangust jagu ning lõpetanud tänu psühholoogi abile edukalt kooli.

Andrus (nimi muudetud). Tisleri õpperühma õpilane Andrus tahtis hästi õppida ja edu saavutada, kuid nõrk põhikool sai takistuseks. Nõrga õpilasena sattus ta teinekord ka kaaslaste pilkeobjektiks. Võimalusele ja ettepanekule õppida lihtsustatud õppekavaga ehitusviimistluse rühmas oli poiss alguses kõvasti vastu. Nähes, et asjad lähevad aina hullemaks, nõustus ta siiski proovima. Uue rühmaga kohanes noormees vaevaliselt, tekkisid suhtlemisprobleemid, kuid tänu usalduslikule suhtele koolipsühholoogiga, regulaarsetele kohtumistele ja heale koostööle sai Andrusest ladus suhtleja. Kuna õppimine oli talle nüüd jõukohane, hakkas ta peagi saama heade õpitulemuste eest isegi stipendiumi. Poiss lõpetas edukalt kooli.

Marika (nimi muudetud). Tõsiste käitumisraskuste ning keerulise koduse taustaga Marika oli varasemalt koolikohustust eiranud, põhikooli lõpetas kinnises rehabilitatsiooniasutuses. Koolist oli tal väga halb kogemus ning see väljendus ka tema suhtumises ja käitumises. Haapsalu kutsehariduskeskuses valis tüdruk lihtsustatud õppekavaga kodumajanduse õpperühma – see tundus talle kõige turvalisem. Kuna ta oli rühmas kõige tugevam õpilane, hakkas ta igavusest tunde segama, tekkisid konfliktid, kerkisid üles vanad käitumisraskused. Oma käitumise analüüs ja hindamine koostöös psühholoogiga andis ajutist edu, pool õppeaastat möödus edukalt, kuid siis tüdruku psüühika murdus. Koos vanematega otsustati, et Marika võtab aastase akadeemilise puhkuse ning saab ambulatoorset ravi ja teraapiat elukohajärgses raviasutuses. Järgmisel õppeaastal alustas Marika taas õpinguid Haapsalu kutsehariduskeskuses, nüüd ehitusviimistluse erialal. Pool aastat on möödunud hästi, neiu saab eduka õppetöö eest stipendiumi, mingeid rikkumisi ei ole esinenud, ta on kooli nõustamiskeskuse spetsialistide jälgimise all. See on ühe noore inimese lootustandev haridus- ja arengutee, mis veel jätkub.

Kõik algab kohanemisest

Kutsekooli õppima tulek on noorele uue eluetapi algus. Kohanemine on esimesel õppeaastal põhiline teema, kellel kulgeb see sujuvalt, kellel raskustega. Raskused võivad väljenduda nii ootamatus vabadustundes – nn meri-põlvini-sündroomina – või hoopis kibeda koduigatsuse ja endasse tõmbumisena, millele järgnevad puudumised õppetöölt ning lumepallina kasvavad õppevõlad. Noorte jälgimine ning abivajajate õigeaegne märkamine, nende julgustamine, toetamine ja igakülgne abistamine on siin väga oluline.

Põhikoolis alanud probleemid jätkuvad sageli ka kutsekoolis. Kui noor polnud põhikoolis kohusetundlik, polnud harjunud õppima ning talle ei meeldinud koolis, on vaja selle teemaga järjepidevalt ja kannatlikult tegelda. Noorte enesehinnangu taastamine ja tõstmine, eneseusu ja -austuse leidmine on kutsekooli psühholoogi üks põhilisi töövaldkondi.

Kodused pereprobleemid tulevad noorega kutsekooli kaasa, ei ole võimalik edukalt õppida, kui süda valutab koduse olukorra pärast või veelgi hullem, kui kodus on suisa „sõjaolukord”.

Kui noort miski tõsiselt vaevab, siis paistab see välja ka tema käitumisest. Väga oluline on muutunud käitumist märgata, et psühholoogiline abi ja toetus ei jääks hiljaks. Võin rõõmuga tõdeda, et Haapsalu kutsehariduskeskuses märgatakse ja aidatakse noori. Siin teavitavad nii rühmajuhendajad, õpetajad kui ka teised koolitöötajad oma tähelepanekutest noorte suhtes.

Paljudel on depressioon

Väga palju tuleb koolipsühholoogil kutsekoolis tegelda õpilaste depressiooni, unehäirete, ärevuse, käitumisprobleemide ja motivatsiooni puudumisega, vajadusel tuleb koostöövõrgustikku kaasata ka psühhiaater.

Palju on siiski ka rõõmu: keerulised olukorrad ja probleemid, mis lahenevad ja taanduvad, ning rõõmus ja õppetööga edukalt toime tulev noor annab ka psühholoogile rahulolutunde ning jõudu edasi tegutseda. Tõdemus, et kolme kutseõppeaasta jooksul arenevad meie silme all ja meie abiga paljud noored tohutult, teeb suurt rõõmu.

Kogu selle jutu kokkuvõtteks võib öelda, et kutsekoolinoort on vaja märgata ja temast peab hoolima. Ta vajab seda. Me kõik ju vajame.