Kümme aastat tagasi võtsin kasutusele mõiste „õuesõpe” ingliskeelse „outdoor learning” vastena. Eesti loodushariduses on õuesõpe nende aastatega laialdaselt omaks võetud nii mõistena kui ka sisuliselt. Kaasatulijaist on saanud õuesõppe edasiarendajad.

Õuesõppe päeva tähistama hakkamine oli algselt Kristel Vilbaste idee. Ta palus mul leida meie pärimusest kalendritähtpäev, mis võiks sobida õuesõppe päevaks. Valik langes künnipäevale 14. aprillil, mis on Põhjamaades tuntud suveööde päevana ja märgitud juba ürgsetes luutükkidele graveeritud ruunikalendrites. Sellest päevast alates on ööd tunduvalt lühemad kui päevad. Saamid lahkusid pärast seda päeva talveküladest ringreisile mööda suvekarjamaid ja kalajärvi. Tagasi talveküladesse tuldi talveööde päeval, 14. oktoobril. Meil kannab 14. oktoober kolletamispäeva nime. Õuesõppe kontekstis on see klassiruumi õppima naasmise päev. Muidugi saab ja tuleb ka talvel õues õppida, kuid siiski vähem kui suvel. Kummagi päeva jaoks on olemas ka laulud, mida igaüks meist oskab. Õuesõppe päevaks aprillis sobib „Juba linnukesed” ja tuppa tulemise päevaks „Lapsed tuppa”. Nende päevade vahele jäävat aega võib nimetada ka õuesõppe aastaks.

Kümme aastat õuesõppe päeva tähistamist on näidanud selle elujõudu. Õnneks on nende aastate jooksul päev alati olnud ilusa ilmaga, nii et tõepoolest on õpetajad lasteaedadest gümnaasiumideni oma klassidega õue tulnud, et pühendada end uurimisõppele ehedas keskkonnas.

Õuesõpe on loodushariduse oluline osa. Kui loodushariduse definitsiooni pole isegi inglise keeles võimalik leida, siis õuesõppe definitsioone on ingliskeelses kirjanduses sadu, kui mitte tuhandeid. Õnneks on meil kasutusele võetud definitsioon piisavalt selge ja lihtne ning tugineb meie oma pärimuskultuurile. Lähtekohaks on Kuusalu kihelkonna Hara külast Miina Salströmilt 1911. aastal kooliõpetaja Gustav Vilbaste üles kirjutatud laul „Kuldnaine”, mille lõpuvärssides sõnastatakse inimeseks olemise viis tunnusjoont.

Esimeseks on keel suus, millest õuesõppe definitsioonis sai õppimine ehedas keskkonnas. Selleks, et loodust tegelikult tundma õppida, ei piisa vaid sellest kõnelemisest, lugemisest ja filmide vaatamisest. Loodust tuleb kõnetada tema enda keeles ja see eeldab vahetut looduses viibimist. Õpilase sõnastatud uurimisküsimus koondab tähelepanu. Järgneb andmete salvestamine, milleks peab olema meel peas, nagu regilaul ütleb. Andmeid tuleb koguda võimalikult kõiki meeli kasutades, lisaks nägemisele ka kuulmist, haistmist, maitsmist, kompimist. Alles siis saab peas tekkida tervikpilt, mille kokkupanemiseks on vaja südant rindu. Söakust on vaja ka otsustavuseks proovida järele saadud tervikpildi kehtivus ise midagi oma käega tehes. Kui selle käigus leiab taibatu kinnitust, tuleb tehtut ka teistega jagada. Püüd kogetut ja tehtut sõnadesse valada annab taibatule hingamise, südamel on hing. Ja viimane samm õppimise teel on õpitu teistele edasi õpetamine, nii et hingel on eluase ka teistes õppijates.

Õuesõppest on saanud loodushariduse lahutamatu osa. Meie õpetajad on seda kasutanud kogu aeg. Loodetavasti jõuab maailmas üha enam leviv kooliaedade liikumine uuesti ka meie maile, nii et taas on võimalik ka maitsmis- ja haistmismeelega õppida omaenda kasvatatud aiasaaduste kaudu loodust meie ümber ja meie seotust sellega.

——

Veel õuesõppest

* Unipiha algkooli direktor Eha Jakobson kirjeldab loodusõpetuse seost õuesõppega uues õppekavas oma artiklis „Õuesõpe loodusõpetuse osana I kooliastmes”: „Esimest korda sõnastab uus õppekava loodusõpetuse üldalused, õpitulemused ja õppesisu viisil, mis seab õuesõppe möödapääsmatuks õpikeskkonnaks ja õpiviisiks. Algselt Mikk Sarve poolt sõnastatud definitsioon „Õuesõpe on õppimine ehedas keskkonnas, rakendades kõiki meeli, oma käega tegemist, õpitu jagamist teistega ning selle edasi õpetamist” on nüüdseks koha leidnud paljudes loodusõpetust käsitlevates kirjutistes.”

* Õuesõppest kirjutab ka Elva gümnaasiumi matemaatikaõpetaja Imbi Koppel õppekava portaalis www.oppekava.ee: „Viimasel ajal on õuesõpe kui õppimisviis pälvinud üsna palju tähelepanu ka Eestis. Esmakordselt toimus Eestis õuesõppe päeva tähistamine 14. aprillil 2004. aastal. Nüüdseks on künnipäeva kui õuesõppe päeva tähistamisest saanud iga-aastane traditsioon. Sama aasta suvest on Lohusuus korraldatud õpetajatele ka õuesõppe koolituspäevi, millest on tänaseks välja kasvanud Lohusuu Õuesõppe Suvekool, kus koolitajateks on olnud Mikk Sarv, Anders Szczepanski jt. Töös on paljud projektid, erinevate ühenduste ja organisatsioonide algatusel viiakse läbi täiendusõppe kursuseid. ETV näitas telesaadete sarja „Õpiõu”, mille töös osales ka käesoleva artikli autor. Telesaadete põhjal on valminud õppe­vahend DVD-del. Eesti on korraldanud ka rahvusvahelist õuesõppe konverentsi „Õue õppima!”, mis toimus 2010. aastal Tallinna Ülikooli Rakvere kolledžis.”