Et kõik ausale ärr kõnelda, piassi pääle nakkama tuust, et olli sõaväen piirivalven aiga tiinman. Kontrollse inemisi ja massinit, mis lätsiva läbi Koidula piiripunkti Vinnemaale vai tulliva säält tagasi. Üts ruutslane kusesi piiripunktin uma rekka kõrval, tä viidi protukolli tegemisess staapi. Sis tulti küsti mu käest, et kas ma inglüskiilt mõista. Ma arvassi, et pruuvi või, ja lätsi ja tõlkse. Niipallu vast ütli, et: „You was wrong. You have to pay.” Midä ta vastass, et tal määnegine haigus vai … Egästahes saimi asja selgess.

Mõni kuu hildämp olli ma joba vaba miis, käve pidusid piten ja kõnõlsi egäl puul, et kuimuudu sääl sõaväen oll. Muuhulgan iks tuud kah, et olli kõrd piiripunktin tõlk. Õigele mehele kõnelsi – tuul imä tüüt vallamajan ja ku Kuldri kuul otsse umale inglüskeele oppajat, oll tuu külä pääl kõnõldu jutt mullõ nii tsii-vii ku tüüvestluse ja vast ka kutsõeksämi iist. Asi tollen, et tüükotus jäi vabass aprilli lõpun ja kost sa tuud korgõlõ koolitet pedagoogi nii kõrraga võtat.

Rasse oll oppaja olla, ilmä lätsiva väega illosas, latse tükseva majast vällä. Ütskõrd meelütiva minnu järve viirde tunni andma, lubasiva, et vastase illoste uma õppetükkü sääl, a ku peräle jõudsemi … no püvvä sa nuurt inemist vaban loodusõn. Tuu tütarlats, kiä mu vällämiilütamist juhtse, tüütas põralt ka juhtva kotusse pääl.

9. klassin ma opassi vast kuu aigu artiklite „a” ja „the” vahet. Asi tükse väega vhilosoovhiliseks kätte ja egä tunni lõpun jõudsemi tõdemuseni, et tuu om rohkem sisetunde asi, kumb artikkel panda.

Maatääduse tund tull mul parembidõ vällä. Põhjamaie giugraafian lasse kõigil klassi ette tulla ja Taanist kõnelda. Nail oll väega lõbuss, selle et jutt jäi pikapääle kõigile miilde ja kõik alustiva lausega „Taani om väega vaba maa”. Viimatsena tulnu jõudse edimäse lause ärr ütelda, sis nakass naardma, ma pandse tälle 4 ärr. Hildämp sai tuust mehest odaviske maailmameistri, mitte küll Taanin, a Põhjamaal iks, Helsingin.

Ma tei esi ka muiduki viguriisi, ess ole viil latsekängist vällä kasunu. (No egäs nüüd ka viil ei ole.) Mängse tüüvihuga jalgpalli ja tunni aigu visassi jala lavva pääle, kõnelden, et Ameerigan om tuu tavaline. Ameerigan ka ju kõneldas inglüskiilt. Tuuperäst kutse „tire” minnu „kohvile” kah. Ma lubasi, et inämb ei tii, ja egas ess tii ka, selle et kuu aigu linnäs kipõlt ja piä läbi tä ollgi.

Palgapäiv oll illos ja hää, anti mulle sääne hunnik raaha, midä ma ess ole elu seen nännü, vähembalt mitte tiidmisega, et või sjoo kõik hindäle jätta.

Juttu, et ma võissi sügüse ammetin jatkata, muiduki kiäki ess tii. Puul aastat sai niisamute luhvtitatus ja tüütu abiraha nauditus, kooni sis minnu kutse postimehetüü, mis sai mu jaoss hulka kuulsusrikkambas.