Rääkisime lavastuse „Black Stone” kunstniku Inga Varese ning näitleja ja töötubade juhendaja Ago Sootsiga, kui kerge või keeruline on teha teatrit väga noorte võõraste inimeste ja ülinapi ajaga.

Käisin Lilleküla gümnaasiumis „Black Stone’i” vaatamas ja mulle meeldis. Imestasin, kui lühikese aja ja lihtsate vahenditega see loodi. Elevust tekitas, et publikut tavapärases mõttes polnud, kõik koos lõid etenduse siin ja praegu. Etendust vaatama tulnud rahvas traavis koos näitlejatega mööda koolimaja ringi ja sattus iga nurga taga ootamatustele, mis nõudsid kaasamängimist ja improviseerimislusti. Pidi olema valmis, et iga hetk võib professionaalne näitleja kelle poole tahes pöörduda ja ta nii-öelda tantsima rebida. Sain ka ise hüpata, hõisata ja vilepilli puhuda. Kusjuures lavastuse finaalis, lõputantsus, võttiski lavastaja Alex mu tantsima.

Ago: No mis sa hing veel tahad …

Inga: „Black Stone” on, jah, hea lavastus. VAT Teatri kunstilisel juhil Aare Toikkal on väga nõudlik maitse, aga ta ütles pärast etendust, et „Black Stone”, olgu see loodud kui kiiresti tahes, oli päris teater, päris kunst.

Lavastuses kaasa teinud noored on ühe põneva ja arendava kogemuse võrra rikkamad. Kas mäletate, kui olite ise 11–15-aastane?

Inga: Mina ei mäleta sest ajast muud kui lõputut ühest kohast teise jooksmist, laulmist ja tantsimist.

Ago: Mina mäletan hästi oma 15. sünnipäeva. Siis kolisin maalt linna, Võrru. Aastad 11–15 olid mul rahulikud seal metsas. Teatrit veel polnud, pilli veel ei mänginud. Alles otsisin uut ja huvitavat.

Kui erinevad tunduvad praegused noored?

Inga: Erinevad pole noored, vaid aeg.

Ago: Ega ennastki praegu teistsugusena näe. Tegelesin siis teiste asjadega, aga olin enda arvates ikka sama tark. Noorel on elukogemust vähem, ega ta suurt rohkem täiskasvanust erine.

Kuidas sündis Tšehhimaal lavastus „Black Stone”?

Inga: Mängides ja leiutades. Esimene nädal läks tekstidega töötades ja üksteist tundma õppides.

Tegime koolinoortele töötube – kolm tundi kaks korda nädalas. Meie teise kunstniku Patrickuga tegime neile ka visuaalse töötoa. Mõtlesime, kuidas luua kujunduses kasutatava materjali, musta kile abil peoruum ebaharilikes tingimustes, näiteks kooli duširuumis. Tunni ajaga tuli väga tore tulemus.

Millised ootamatused teid selles töös tabasid?

Ago: Kõige keerulisem oli, kui me esimest korda lõpulavastuse teemal kohtusime. Tekstid anti ette, aga öeldi, et on vaba valik neid kasutada või mitte. Öeldi, et võime lavastuses õpilasi kasutada, aga ei pea. Alguses oli vaja saada suund selgeks. Kui juba liikuma saime, läks libedalt.

Inga: Me ei tundnud üksteist ja aega oli vähe – ainult kolm nädalat esietenduseni. Teadsime, et publik on nõudlik – teatrifestivali publik ja teised näitlejad. Ise olime enda vastu nõudlikud.

Olite kolm nädalat tugevas stressis?

Inga: Jah, aga see nägi lõbus välja. Esimesed kaks nädalat käis lõputu lõkerdamine. Hiljem polnud selleks aega. Kõigepealt mängisime ennast tuttavaks ja lahti. Meie grupis olid eestlased, soomlased, ungarlased ja britid. Britid on väga lahtised, aga soomeugrilased (naerab) vaatasid „lendavaid” britte ja mõtlesid, kuidas meil on üldse võimalik ühist asja ajada. Selgus, et väga hästi on. Alexi vanker vedas ja György vanker toetas.

Millised lavastajad olid Alex ja György?

Ago: Alex tegeleb Londonis peamiselt teatriga seotud töötubadega. Kuna ta töötab probleemsete noortega, on ta lavastajana näitleja vastu väga tähelepanelik ja tundlik. Alles siis, kui räägime ühist keelt, saame hakata koos looma.

Ungarlane György oli koolis kirjandusõpetaja, hakkas näiteringi tegema ja jõudis lavastamiseni. Tema puhul on märksõnaks kujundlikkus, oskus leida ohtralt kujundeid ja seoseid. Nii nad teineteist täiendasid. Üks kündis sügavalt ja teine silus.

Inga: Alex lõi alati päikeselise olukorra.

Kuidas sujus koostöö noortega?

Ago: Noortele pakuti võimalust osaleda. Kedagi ukse taha ei jäetud ja oligi trupp koos. Nad olid üsna üheealised, kuid eri riikidest ja kultuuridest. Samas oli sarnaseid tüüpe igal pool. Kui olime mõelnud, et lavastuses on naerukoht, siis noored naersid igas riigis. Pigem erines publik kui noored, kellega töötasime.

Inga: Kuid eestlased ja soomlased ei võtnud rämedamat huumorit sugugi nii lahtiselt vastu. Ka eesti ja soome publiku hulgas oli kõhklemist, kas ikka sobib ühel või teisel puhul naerda.

Londonis oli mul väga üllatavaid kogemusi. Sealsed noored on hästi head suhtlejad ja tunduvad ühiskonnaprobleemide nägemise oskuse poolest oluliselt küpsemad. 11-aastaste suust tuli arutlusringis inimlikke tõdemusi, mida Eesti ühiskonnas selles eas ilmselt ei eeldata. Samas ei suutnud nad laval olekusse nii hästi sisse elada kui teiste riikide noored.

Ago: Keskendumisvõime oli neil väiksem, kuna neil on infot nii palju. Pidevalt toimub midagi.

Mida te noortega töötubades tegite?

Ago: Õpetasime noori laval liikuma, tunnetama oma keha, partnerit, gruppi, tajuma lavalist ruumi ja aega, keskendama tähelepanu jne. Selleks tegime harjutusi, etüüde ja mänge. Üks tore ülesanne, mis noortele väga meeldis, oli tuntud ruumi esitlemine teises valguses.

Inga: Näiteks esitles noormees koridoris linoleumiruute: näete, siin on Meka. Ärge peale astuge, sest siia on praegu kogunenud miljonid palverändurid.

Ago: Selle ülesande puhul oli märksõnaks töö kujutluspildiga. Laval lood oma kujuteldava maailma, mille pead suutma publikule edasi anda. Koolis õpitakse fakte – nii on ja sina ära teistmoodi mõtle. Aga mängus on kõik, mis sa välja mõtled, õige.

Inga: Ka kõige totram ja pisem mõte võib kasvada millekski suureks ja toredaks.

Kuidas eri riikide publik lavastuse vastu võttis?

Ago: Ei saa ühe mõõdupuuga võtta, sest juba hommikused ja päevased etendused erinesid. Mõnel pool oli rohkem nooremat, mõnel vanemat publikut. Üldiselt võib öelda, et Eesti publik oli vaiksem ja vaoshoitum.

Inga: Eestis toimus etendus koolis, mis on korrektne asutus. Tundus, et publik oli pisut raamides: kas jooksmine ja lärmamine on koolis ikka lubatud? Soomes anti etendus teatris. Seal oli publik hästi lahtine, kuigi võiks arvata, et soomlased on veel kinnisemad kui meie.

Budapestis oli väga tore publik. Kunstihuviline koolidirektor nautis mängu ja tegi kaasa. Londonis jälle oli mõnes mõttes nagu vanglakool.

Mis mõttes vanglakool?

Inga: Reeglid, reeglid, reeglid. Kuskile ei tohtinud kooli töötajata minna, õpilased liikusid rühma kaupa nagu arvutimängus. Seinad olid täis juhendeid, kuidas saada edukaks inimeseks. Meie proovide vahele sattus paras ajupesuloeng, kuidas saada parimaks töövõtjaks. Londoni-kogemus oligi kõige värvikam seoses kool, ühiskond ja noored. Suure multikultiühiskonna asi. Kuidas seda ohjes hoida? Kuidas me oleme kõik võrdsed, kuigi oleme erinevad? Valgeid lapsi oli koolis väga vähe. Kogu maailm tuli meile koridorides vastu. Sealsed lapsed olid väga kihvtid. Juba 11-aastaselt nii värvikad ja lahedad isiksused, et nendega oli sula rõõm töötada. Teiste riikide noorte puhul avaldub omanäoline isiksus tõenäoliselt natuke hiljem. Aga palju parem variant on, kui maast madalast on ühiskond andnud loa erineda.

Mis teid enim üllatas?

Ago: See, et töö eri maadest noortega on nii tore ja õpetlik ka endale. Noored said aru, et ega meie ka täpselt tea, mida ja kuidas teha – peame koos leiutama. Nad tulid meile kohe appi.

Inga: Olime Agoga olukorras, kus tuli lühikese aja jooksul olla väga efektiivne. Igas riigis seisime taas silmitsi situatsiooniga: uju või upu. Üllatas, kui koostööaltilt ja kiiresti noored meile vastasid. Me ei läinud nende juurde valmis mudeliga, vaid ettepanekuga: aita mind, teeme koos midagi toredat. See oli kutse mängule, millest noored kohe kinni hakkasid. Nad vastasid meie avatusele veel suurema avatusega. See rõõm teeb projekti tõeliseks, mitte lihtsalt euroraha eest kokku pandud etendusteks.

Ei olegi keeruline võtta punt ­koolinoori ja hakata nendega teatrit tegema?

Inga: Tuleb välja, et pole. Teatri alus on mäng. Selleks olid nad sada protsenti valmis. Need kohtumised kestsid mõni päev, aga arvan, et kümne aasta pärast mäletan neid noori ja nemad mäletavad meid. Arvan, et jätsime nende ellu ühe väikese ilusa jälje.

———

Mis on Platform 11+?

Platform 11+ on neli aastat kestnud koostööprojekt, mis ühendas 13 teatrit 12 Euroopa riigis. Nende teatrite sekka kuulub ka VAT Teater. Projekti eesmärk oli luua uusi näitemänge 11–15-aastastele noortele, ärgitades loomingulist koostööd teatritegijate ja õpilaste vahel. Mullu juunis osales kokku üle 30 loovisiku nendest teatritest Platform 11+ lõpulavastuse „Face Me” loomises Tšehhimaal. Kolme trupi kolm eriilmelist lavastust esietendusid teatrifestivali raames ühes Plženi koolimajas. Projekti lõpetas „Face Me” lavastuste Euroopa ringreis.

Mis on „Must kivi” koolitoas?

Ungari, Inglismaa, Eesti ja Soome ühistrupi „Face Me” lavastus „Black Stone” („Must kivi”) vaatleb noort inimest sõpruse ja armastuse ähmasel piiril, ootamatutes olukordades, kus naljast saab tõsidus, mängust elu. Lavastus loodi koos koolinoortega ning proovide- ja mängupaik oli koolikeskkond. Oktoobris ja novembris mängiti lavastust Budapesti ja Londoni koolides, tänavu veebruaris Tallinnas, seejärel Oulus ning märtsis Norras Drammenis. Igas uues mängupaigas kaasati eelnevate töötubade abil lavastusse kohalikud noored, Eestis Tallinna Lilleküla gümnaasiumi õpilased.