Kaks aastat kestnud projekt VOTEPREN võimaldas Tartu kutsehariduskeskuse õpetajatel stažeerida nii Eestis kui ka välismaal.
Nüüd ma nägin ja nüüd ma tean, lausus üks stažeerijatest, lihatehnoloogia eriala kutseõpetaja Kristi Luht rõõmsalt. Oma mõtetes on ta juba valmis uueks välislähetuseks („Meeletult tahaksin uuesti õppima minna!”), oleks vaid inimene, kes uue projekti valmis kirjutaks.
Stažeerima minna polnud Kristi Luhtil aga lihtne. Mõte minna 61 päevaks eemale kodust ja perest hirmutas ning seda oli vaja pikalt seedida. Seda enam, et stažeerima pidi ta minema mitte Eesti ettevõttesse, vaid Taani, lihatöötlejate kuningriiki, nagu Kristi üht põhjamaadest nimetab. Õnneks olid kontaktid varasemast olemas, pere toetav ja minna selle võrra lihtsam. Kuna Luhtil nappis töökogemust päris ettevõttes (õpetajaks hakkas ta kohe pärast ülikooli), pidas ta stažeerimist enesearengut silmas pidades väga oluliseks.
Esialgu sai Tartu õpetajast Taanis Roskildes hoopis õpilane, kes istus koolipingis ja tegi sama mis teised õpilased, käis tundides ja lahendas kodutöid. „Olla õpetajana õpilane, see on eriline tunne. See oli rohkem kui lihtsalt kogemus,” meenutab Kristi Luht. Õppimise kõrvalt õpetas ta siiski ka Ungari poisse.
Eesti õpilasi Taani õpilastega võrreldes arvab Kristi Luht, et Taani õpilased on kohusetundlikumad. Nad ei hiline tundidesse, ei puudu nii palju kui meie õpilased. Sellel võib olla lihtne põhjus. Nimelt makstakse Taanis kutseõppuritele raha. Kui õpilane juba töötab, maksab töökoht, ja kui õpilane veel ei tööta, maksab riik.
Pärast kiiret õpipoisiaega järgnes töö. Kristi Luht töötas kahes ettevõttes. Esimene nendest oli suur tapamaja, ohtlik koht, kus ta tööd teha ei saanudki. Sai ainult eemalt piiluda, mis tehakse. Teises, väiksemas ettevõttes sai kutseõpetaja Luht ise lõigata liha, seda maitsestada, teha vorsti ja mugavustoitu (tarbijale ettevalmistatud toitu).
Just mugavustoitu peab Kristi Luht päästeingliks, mis muudaks meie igavavõitu lihatehnoloogia eriala põnevamaks. „Üks lõputu lihalõikamine ja vorstitegemine, kes seda tahab, aga seal lähenetakse lihale rohkem kulinaarselt. Tehakse väga põnevaid mugavustoite,” rääkis Kristi Luht. (Vt ka http://e-ope.khk.ee/oo/votepren/mugavustoit/).
Teadmise, kuidas lihatoitu tarbijale põnevalt ette valmistada, tõi Luht Eestisse kaasa ja juba on Tartu kutsehariduskeskuse õpilaste tehtud mugavustoite olnud näha ka kutsevõistlustel. Seal püüdsid need uudishimulikke pilke.
Vestluse lõpetuseks kinnitas Kristi Luht veel kord, et kõik kõhklused enne välismaale stažeerima minemist olid alusetud. „Selline stažeerimine võiks olla lausa kohustuslik, sest ainult oma koolis õpetades ei näe ilma,” arvas ta.
Stažeerimas käis 12 õpetajat
Lisaks Kristi Luhtile stažeeris projekti VOTEPREN käigus ettevõtetes veel 11 Tartu kutsehariduskeskuse õpetajat (http://projektvotepren.weebly.com/). Kondiitri eriala kutseõpetaja Riina Liiva õppis Saksamaal martsipani- ja šokolaaditöötlemise tehnoloogiat. IKT-eriala kutseõpetaja Margit Tennosaar tutvus uute veebitehnoloogiate (HTML5, CS3 jne) ning mobiilirakenduste loomisega Soomes firmas Symbio Finland OY. Juuksuri eriala õpetaja Taissa Sulajeva käis Peterburis õppimas moodsat soengukunsti ning uusi juuksevärvimise tehnoloogiaid. Stažeerimas käidi ka sellistes tuntud Eesti ettevõtetes nagu Rakvere lihakombinaat, Ilves-Extra AS ja Fazer AS.
Projekti koordinaatori Signe Vedleri sõnul pandi projekt kokku koostöös eri erialade osakondade juhatajate ning kutseõpetajatega. Üheskoos arutati, millised on uued tehnoloogiad, mida tuleks lähiaastatel õpetama hakata. Tehti ka esmane valik, millised õpetajad stažeerima lähevad. „See polnud käsk, vaid võimalus minna end täiendama,” märkis Vedler. Stažeerimine kestis kõikidel juhtudel 61 päeva. See oli miinimum, mille pani ette projekti rahastaja, meede „Õpetajakeskse ja uuendusmeelse kutsehariduse arendamine ning elukestva õppe võimaluste laiendamine”.
Märtsi keskel toimunud lõpuseminaril tõdeti, et ligikaudu 100 000 eurot maksma läinud VOTEPREN-i projekt oli edukas. Planeeritud kümne õpetaja asemel stažeeris kaksteist, ühe külalisõpetaja asemel võeti Tartus tööle kolm ja valmis kolm uut toodet: purukook keedisega, veise ahjupraad ja juustu-croissant sügavkülmutamiseks. Kõik end täiendamas käinud õpetajad jäid kogetuga rahule. „Nad said kinnituse, et see, mida nad teevad, on õige,” rääkis Vedler, kelle arvates ollakse valmis juba järgmiseks sarnaseks projektiks. Boonusena säilis õpetajate hea koostöö ettevõtetega ka pärast stažeerimist.
Innustudes Kristi Luhti positiivsest emotsioonist, ühinen tema üleskutsega: selliaastad (kui soovite, siis rännuaastad) koolidesse! Iga õpetaja võiks korraks ennast lahti rebida argipäeva rutiinist ja teha midagi erilist natuke kaugemal kodust, mugavustsoonist. Tean, millest räägin, sest mul on olnud hea võimalus võtta koolitööst kahekuune paus ja koguda kogemusi töös laste ning nende peredega Saksamaal. On ka neljakuune vahetusüliõpilase kogemus Viinist. Aeg, mille veetsin Saksamaal ja Austrias, on mällu sööbinud erakordselt intensiivse ja põnevana ning andnud mulle juurde enesekindlust, julgust ja tarkust. Kui keegi pakuks mulle võimalust stažeerida õpetajana välismaal, ei kulutaks ma otsustamiseks tõenäoliselt kauem kui minuti. Tahan saada veel enesekindlamaks, julgemaks ja targemaks.
Lisa kommentaar