Eelmisel nädalal helistas Õpetajate Lehe toimetusse murelik ema, kes soovis rääkida kooli lõpetamisest ja sellega seotud kuludest. Ta olevat oma kaksikutest laste lõpuüritustele kulutanud väga palju raha, kuigi nad ei lõpeta gümnaasiumi ega põhikooli, vaid alles kuueklassilise kooli.

Mõni aasta tagasi, kui pere kõige vanem laps sama kooli lõpetas, vanematel veel nii suuri väljaminekuid ei olnud – õpetajaid peeti meeles lilledega, aktuse järel söödi koos torti ja lõpuekskursioonil käidi Eestis. Seekord toimub aga kõik väga suurejooneliselt. Kolmepäevase välisreisi jaoks koguti iga õpilase käest 150 eurot, õpetajate kingirahaks 30 ning lõpetajatele kingitusteks veel 20 eurot. Igakevadisest traditsioonilisest koolilaagrist osavõtt läheb maksma 50 eurot. Kokku 250 eurot lapse kohta, mis nende pere puhul tuleb korrutada kahega. Aga see pole veel kõik. Ema ütleb, et õnneks jäid lapsed nõusse, et lõpupeoks eraldi riideid ei soetata, küll aga on mõlemal vaja uusi kingi, lisaks tuleb reisile kaasa anda taskuraha ja lilled tahaks nii tähtsa päeva puhul samuti osta.

Ema arvates on kulutused arutult suured. Ta meenutab, et lapsevanemate koosolekul kooli lõpuüritusi kavandades tuli mõte, et õpetajatele võiksid kingitused valmistada õpilased ise, ning lepiti kokku kulutada ekskursioonile mõõdukalt. Kuna lapsevanemaid on teadagi üsna keeruline koos tegutsema saada, jäi korraldamise põhiraskus klassijuhatajale.

Ema jutustab, et varsti hakkasid saabuma meilid oodatust suuremate summadega, mis oli vaja kiiresti ära maksta. Tagantjärele mõeldes oli tema sõnul viga, et eelarvele kohe alguses piire ei seatud.

Suurem osa vanematest ei teinud maksmisest probleemi, raha maksti nurisemata ära ja koguni rõõmustati, et ei pea tülika organiseerimistööga ise tegelema. Osa vanemaid arvas, et oleks võinud otsida ka lihtsamaid ja odavamaid võimalusi, aga ei julgenud seda kõva häälega välja öelda. Vanemad, kellel ei olnud võimalik ekskursiooni ja kingituste eest maksta, hoidsid kõrvale: ei käinud koosolekutel ega vastanud meilidele.

Praegu ongi nii, et kõik lapsed lõpuekskursioonile ei lähe ja võib juhtuda, et ei saa ka kingitust. Teiste vanemate käest kogutakse raha varuga, aga see tekitab omakorda pingeid, eriti kui summad on suured.

On olemas muinasjutulisi reisisihte, aga kui reisile pääseb ainult pool klassi, pole see ju enam klassiekskursioon, arvab murelik ema. Need, kes maha jäävad, võivad küll teha näo, et on sellest üle, aga me ei tea, mis nende hinges toimub. Miks ei võiks visata seljakotid selga ja matkata siinsamas Eestis? Ühes pealinna koolis näiteks pakkusid lapsevanemad gümnaasiumilõpetajatele välja laevareisi Londonisse, kuid noored ise eelistasid minna telklaagrisse Eesti väikesaarele, et olla veel viimast korda klassikaaslastega koos – mis ju ongi lõpupeo mõte.

Lapsevanemat kurvastab kõige rohkem, et õpetaja ei arvestanud kõikide õpilastega ning peale tema ükski vanem ei sekkunud. „Lootsin kogu aeg, et keegi ütleb: „Stopp, eelarve on läinud liiga suureks. Lapsed lõpetavad kuuendat klassi, mis veel siis saab, kui nad gümnaasiumi jõuavad?!” Just klassijuhataja, kes õpilasi kõige paremini tunneb ja perede võimalusi teab, peaks selliseid asju märkama. Koolilõpp on kõikide laste jaoks võrdselt tähtis, sellest peavad kõik osa saama.

Ema ütleb, et kuigi ta võttis kooliga ühendust ja pani ette mõned asjad ära jätta, et raha kuluks vähem, ei saanud enam midagi muuta, rattalt ei olnud võimalik maha astuda. On vanemate otsustada, kuidas nad laste lõpetamist korraldavad, vastati koolist.

Lapsevanema arvates on see sama palju õpetajate ja koolijuhtide otsus. Kooli arengukavades ja -visioonides võiksid kajastuda ka koolilõpetamise traditsioonid ja tavad. Et oleks näha, et milliseid väärtushinnanguid kool lastele õpetab.