16. ja 17. mail arutas Eesti kutsehariduse edendamise ühingu (EKEÜ) juhatus oma edasist tegevuskava.

„Küsimus on selles, mida me tahame oma ühinguga lähiaastatel saavutada,” ütleb EKEÜ juhatuse esimees, Võrumaa Kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus. „Meil on tuleviku kohta erinevaid arvamusi, kuid me ei karda neid, sest just eriarvamused panevadki kõige paremini järele mõtlema, kas sa ikka ajad õiget asja ning kas sinu tegevus on inimestele vajalik,” selgitab ta EKEÜ vaatenurka probleemide lahendamisele.

Ei tahetud jääda pealtvaatajaks

Eesti kutsehariduse edendamise ühing asutati 1999. aastal, kui väikestest kutsekoolidest hakati suuri keskusi looma. Kutsekoolide juhid ei soovinud jääda lihtsalt pealtvaatajateks, asutasid oma ühingu ning püüdsid selle kaudu hariduspoliitikas sõna sekka öelda. Alguses kuulusid EKEÜ-sse kutseõppeasutuste direktorid ja juhtkonnad, siis aga tuli juurde ka haridusametnikke, sidusorganisatsioonide ja ettevõtjate esindajaid ning teisi kutsehariduse tulevikust tõsiselt huvitatud inimesi.

EKEÜ asutamine oli päris suur uuendus, sest tollal käis tegevus peamiselt käsuliini pidi, meenutab Tanel Linnus. Käskida on alati kergem, kui käsitada teist poolt võrdväärse partnerina, nendib ta. EKEÜ hakkas selgitama, et kohtadelt tulnud ideedega on samuti mõtet arvestada ja et eriarvamused ei pidurda protsesse, vaid lõppkokkuvõttes parandavad tulemust.

Arendav kogemus

Ühingu liikmetele oli see äärmiselt arendav kogemus, meenutab Tanel Linnus. Läbi käidi valdav enamik Eesti kutsekoole, analüüsiti nende eesmärke ja võimalusi. Mõisteti, et koosluses peitub jõud. Lisaks tutvuti kutsekoolide tegevusega välismaal, uuriti, mida sealt üle võtta.

Ka haridus- ja teadusministeeriumiga kujunes välja väga hea koostöö − jõuti kokkuleppele, et maavalitsused kooskõlastavad omavahel oma kutsekoolide koolitustellimused ja esitavad siis ühiselt ministeeriumile. Institutsioonide, inimeste vahel tekkis sünergia, mis viis ühiste arenguprojektide ning paljude ühiste aruteludeni. Ärksamates maakondades arutleti pingeliselt selle üle, mida neil tuleks arendada ja kuidas kutsekool seda arengut toetada saab.

Peamine rõhk oli koostööl

Kõige kaugemale jõudis koostööga Lõuna-Eestis loodud Võru, Põlva, Viljandi ja Valga maakonna koostöövõrgustik. Selle piirkonna maavanemad ja omavalitsusliitude juhid leppisid omavahel üsna põhjalikult kokku, missuguseid majandusvaldkondi üheskoos arendada, et poleks mõttetut konkureerimist majanduses ega kutsehariduses. Need olid vabatahtlikud kokkulepped, mida ministeerium aktsepteeris.

Paraku ei kestnud nii hea koostöö kaua ja varsti ei pidanud ministeerium vajalikuks kooskõlastada kutseõppeasutuste riiklikku koolitustellimust maavanematega. Seoses sellega vähenes maavalitsuste võimalus rääkida kaasa koolitustellimuse kujundamisel. Kutseõppeasutustele eraldati kindlaks määratud koolitustellimus ning koolide ülesanne oli seda täita.

Algusaegade entusiasm paneb Linnuse täna vaid nukralt õlgu kehitama, sest paljud head mõtted on jäänud ellu rakendamata. Parim näide on siin koolide ootus ühtse, kogu Eestimaad hõlmava kutse- ja karjäärinõustamise riikliku süsteemi osas. Enamik asjaosalisi saab aru, et projektipõhises ja killustatud karjäärinõustamises ei ole midagi head, sest pole süsteemsust. Aga muutusi ka näha ei ole.

Kutseõppeasutuste eelarved on kujunenud selliseks, et arendustegevuseks raha napib ning koolidel on üha raskem oma ülesannetega hakkama saada. See toob kaasa entusiasmi kokkukuivamise ja kärbib mõttearenguid.

„Kui esimese klassi astuva õpilase pearaha on kutsekooli õpilase omast suurem, on ühiskonnas midagi väga viltu,” tõdeb Tanel Linnus.

Mis teeb muret täna?

Ent missuguseid konkreetsemaid murekohti EKEÜ praegu kutsehariduses näeb?

– Kutsehariduse kättesaadavus ei ole maakondades ühtlane, märgib Tanel Linnus. Kui vaadata vanuserühma 15−29 eluaastat, siis mõnes maakonnas on sellele vanusegrupile riiklikke koolitustellimusi üle kahe korra rohkem kui teises. Näiteks Võru ja Valga maakonnas on üks riiklik koolitustellimus umbes 18 noore kohta, samal ajal on Tartu ja Lääne maakonnas üks koolitustellimus umbes üheksa noore kohta. Huvitav on see, et keegi ei oska/taha selgitada, miks see nii on, märgib Linnus. On selge, et suuremad keskused tõmbavad noori ligi ja praegune riiklik poliitika avab neis uusi õppimisvõimalusi. Tulemuseks on noorte äravool äärealadelt.

– Õppijate nappus ajendab küsima, kas 33 kutseõppeasutust on Eestile paras arv või palju. See on teine tõsine küsimus, mille Linnus esile toob. Praeguseks on selge, et alla 500–600 õpilasega kutsekool ennast pearahast ära ei majanda. Kas kutseõppeasutustele peaks andma juurde uusi funktsioone/võimalusi, mis aitaksid neil end paremini ära majandada? Kindlasti on see üks mõtlemiskoht. Vastasel juhul jääksid meil järele ainult suured kutsehariduskeskused ja nii mõnegi tänase kooli saatus on küsimärgi all.

– Mida kutsekool peaks üldse õpetama – seegi on tõsine küsimus. Kutseõppeasutuse üks ülesanne on valmistada ette spetsialist, kes läheb tööle ja saab korralikuks maksumaksjaks. Samas õpetatakse maksumaksja raha eest erialasid, mis kuuluvad eelkõige nn hobihariduse valdkonda. Pole kahtlust, et oma koduaia eest tuleb osata hoolitseda, kuid kas poleks mõistlikum õpetada seda väikese raha eest − sealsamas kutseõppeasutuses või mõnes rahvaülikoolis? Probleem on selles, et Eestis ei tunta puudust koduaednikest jt, vaid tehaste ja tööstusettevõtete väljaõppinud töötajatest.

– Mis saab Eesti kutseharidusest 10−15 aasta pärast – sedagi tuleb asuda aktiivselt ja avalikult arutama, leiab Linnus. Edasimineku alus on riigi-ettevõtte-kooli koostöö. Loodetavasti kaovad aegade hämarusse arusaamad, mis takistavad käsitamast kõiki osapooli võrdväärsete partneritena.

– Kuidas saaks kutseharidus paremini toetada Eesti majanduse arengut? See on see kõige olulisem küsimus, rõhutab Linnus, kuid vahel on talle jäänud mulje, nagu oleks kutsekool eelkõige põhikooli pooleli jätnud ja teiste hariduseta noorte tänavalt üleskorjamise koht. Loomulikult peab ka koolist väljalangenutega tõsiselt tegelema, samas ei suuda koolid lahendada sellega kaasnevaid sotsiaalseid probleeme.

Arenguruumi on piisavalt

Tanel Linnus näeb Lõuna-Eesti kutsekoolide koostöövõrgustikus suurt potentsiaali. Seda on tunnetanud ka põhja poole jäävad koolid ja nii on võrgustikuga liitunud Tartu kutseõppeasutused, Järvamaa kutsehariduskeskus, Põltsamaa ametikool jt. Võrgustikus on 11 kutseõppeasutust, kes töötavad praegu välja ühist arengukava ja loodavad sügisel sellele pidulikult alla kirjutada. Liivimaa koostöövõrgustikus saavad regulaarselt kokku direktorid, õppe- ja arendusdirektorid, huvijuhid, õpilasesindused, sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, täiskasvanute koolitajad jt. Tehakse ühiseid projekte ja kuulutakse ühte. See on hoopis teine dimensioon kui riiklikud käsuliinid, nendib Linnus.

Ministeeriumile peab au andma, et ta toob Liivimaa võrgustikku teistele piirkondadele eeskujuks, märgib EKEÜ juhatuse esimees ja avaldab lootust, et selles suunas hakkavadki asjad arenema.

„Liberaalses ühiskonnas arvatakse, et igaüks peab endaga ise hakkama saama ja abistav käsi on justkui vaenlase käsi. Tegelikult viib just üksteise toetamine ja üksteiselt õppimine meid edasi,” on Tanel Linnus veendunud.

——–
EKEÜ viis tegevusvaldkonda

Eesti kutsehariduse edendamise ühing tegeleb põhiliselt viie valdkonnaga.

– Osalemine kutseharidusse puutuvate õigusaktide väljatöötamisel (nt kutseõppeasutuse ja täiskasvanute koolituse seadus).

– Kutseharidusse puutuvate ettepanekute tegemine haridus- ja teadusministeeriumile, riigikogu kultuurikomisjonile ja Innovele, töörühmadele ja nõukogudele, mille koosseisu kuulub EKEÜ liikmeid.

– Ettepanekute tegemine kutseõppeasutustele raha jaotamise küsimustes, eelkõige kutsekooliõpilasele senisest suurema pearaha taotlemine.

– Osalemine hariduse ja majanduse töörühmades, sealhulgas haridus- ja teadusministeeriumi elukestva õppe juhtkomisjonis, täiskasvanuhariduse nõukogus, kutseõppeasutuste akrediteerimise nõukogus, Archimedese kutsehariduse hindamisnõukogus jm.

– Vajadusel ühingu liikmete seaduslike õiguste ja huvide kaitsmine ning esindamine ning oma tublimate liikmete tunnustamine.