Ulf Starki kohtasin 18 aastat tagasi Stockholmis lastekirjanduse konverentsil. Nägin, kuidas ta oma teoseid luges ning täiskasvanud tugevad mehed ja naised vappusid hääletu naeru käes, pühkides silmist naerupisaraid.

Starki raamatud esindavad kõige selgemas mõttes lastekirjanduse nii-öelda igipõlist peajoont – need räägivad lapsest ja lähimatest inimestest tema ümber. Selgub, et suurimad ootamatused tabavad meid seoses tuttavate inimestega. Äsja Ülle Liiveti armsas tõlkes ilmunud „Täitsapoiss” on lugu poisist ja tema kahest vanaisast. Üks vanaisa paneb poisi tööle, ja poiss teatab kõigile, et ta on vanaisa ori; teine vanaisa käitub teisiti. Omamoodi naljakas, et sellest saab kirjutada terve raamatu! Stark näitab, et nappide sõnadega võib anda edasi väga kaalukat ideed, tema raamatu lihtsast sündmustikust annab tükk aega mõelda ja arutada. Stark ei vaja menukirjanduse lohesid, nõidasid ja haldjaid, ta suudab näidata tavalisi inimesi sama põnevatena.

Peab ütlema, et päris tundmatu Stark eesti lugejale pole. 2005. aastal oli ta kutsutud „Paabeli raamatukogu” seminarile ja tema ettekanne on Anu Kehmani käe läbi jõudnud almanahhi „Nukits” 2006. Oma elukäigule tuginedes peatub kirjanik paaril olulisel aspektil lapse lugemishuvi kujunemises. Esiteks, laps loeb ja fantaseerib iseenesele, loob silma ette neid pilte, mida tal enesel on vaja – niiviisi meenutab Stark oma n-ö päris lugemise eelset aega, kui raamatu pildid elustusid omaette lugudeks, vajamata kirjaniku sõna. Ja teiseks, lugemishuvi võib olla tugevalt seotud kiindumusega teatud inimesesse.