Pole võimalik ehitada kahte maja, kui raha jätkub vaid ühe jaoks. See iseenesestmõistetavana näiv tõdemus kehtib ka riigikaitses: sõjaliste võimete osas vajame reaalselt eksisteerivaid, varustatud ja mehitatud üksusi, mitte ulmelisi kirjeldusi tulevikuplaanidest, mis kunagi ei realiseeru.

Tänavu aasta alguses heaks kiidetud riigikaitse arengukava on realistlik plaan meie sõjaliste võimete arendamiseks. Selle kohaselt suudame tõsiselt pingutades luua 2022. aastaks kaks kiirreageerimisvõimelist – see tähendab, täielikult varustatud – jalaväebrigaadi, millest ühes on ka soomusmanöövervõime ning liikursuurtükid, lisaks mitmeid väiksemaid võimeid.

Seekordne arengukava esitab kõige põhjalikuma ressursiarvestuse, mis Eesti sõjalise kaitse vallas kunagi tehtud. Arvesse võetakse nii järgmisel kümnendil kasutada oleva raha prognoos kui hinnang sellele, kui palju eri sõjaliste võimete loomine ja ülalpidamine maksab.

Samuti oleme õppinud varasematest kogemustest ja talupojatarkusest: üle jõu käiv struktuur käib meile üle jõu ka juhul, kui paneme ressurssi igale poole ja natuke. Selline ressursside hajutamine viib kahjuks vaid selleni, et häda korral pole meil ühtegi kasutuskõlblikku üksust. Pole midagi parata – reaalseid üksusi saab luua vaid reaalsete ressurssidega; väljamõeldud unistuste üksused jäägu ulmekirjanduse pärusmaaks. Mitte et arengukava üle ei saaks vaielda – seda on tehtud ja tehakse kindlasti veel –, kuid tuleb silmas pidada, et tühjast kohast võimet ei teki ja kõik, mida soovime juurde, peab tulema millegi senini plaanitu arvel.

(riigikaitse.ee, 21. veebruar 2013)