Õppekavaspetsialiste vajavad kõik üli- ja kõrgkoolid, mitte ainult õpetajahariduse valdkond.

Eestis ei ole üldhariduse ja kõrghariduse õppekavade probleeme seni seostatud. Nende vahel pole põhimõttelisi teoreetilisi erinevusi – vahe on mitmekülgsuses ja spetsialiseerituses. Üldhariduskool peaks kujundama mitmekülgseid inimesi ja kodanikke, ülikool aga põhjaliku erialase ettevalmistusega spetsialiste, juhte ja kodanikke. Põhimõtteline erinevus on aga nende kavade ettevalmistamise ja elluviimise vahekorras. Ülikoolides on palju spetsialiseerumisi ja sadu õppekavu. Neid töötavad välja ja rakendavad ka ellu peamiselt ühed ja samad inimesed. Nii on võimalik neid kavu täiendada, kuni kujuneb välja ainete ja ainekavade struktuur, mis ka täiesti ellu viiakse. Üldhariduses aga valmistavad ainekavu ja õppekavu ette spetsiaalsed ainegrupid, kuid ellu viivad neid valdavalt hoopis teised inimesed (õpetajad). Nii tehakse üldhariduses riiklikke kavu kõigile koolidele. Seega peaks ülikoolides õppekava teooria ja praktika vahekorra probleem olema palju paremini lahendatud. Probleem on aga õppekavade koostajate teoreetilises tasemes. Ülikoolides koostavad õppekavu enamasti eriala õppejõud, kelle teoreetilised teadmised pedagoogikast ja õppekavast on vähesed või puuduvad hoopis. Seega vajavad õppekavaspetsialiste kõik ülikoolid ja kõrgkoolid, mitte ainult õpetajahariduse õppekavad. Praktikas aga ei taha enamik õppekavade koostajatest pedagoogikat ega üliõpilaste arengut arvestada, sest mitmed teised kaalutlused (majanduslikud, poliitilised, sotsiaalsed, kollegiaalsed) on nendest palju olulisemad.

Õppekava kõige üldisem eesmärk

Kui varem oli riik kõrgkoolide õppekavad kinnitanud, siis 1990. aastatel hakkasid kõrgkoolid oma õppekavu ise koostama. Esialgu tekitas see segadust, sest need kavad ei olnud läbipaistvad ega võrreldavad. Olukord muutus pärast Lissaboni konventsiooni ratifitseerimist 1998. ja Bologna deklaratsiooni allkirjastamist 1999. aastal. Bologna protsess algatas ülemineku 3+2-õppekavadele, ühtsele ainepunktisüsteemile, õpirändele ja moodulitest koosnevatele ning väljundipõhistele õppekavadele.

Õppekava kõige üldisem eesmärk on õppijate tervikliku arengu toetamine, nende identiteetide kujundamine. Õppejõud lähtub oma professionaalsest identiteedist ja arusaamadest üliõpilaste (professionaalsete) identiteetide kujunemise kohta ning seostab nendega oma ainekava. Kui nii teevad kõik või vähemalt enamik õppejõude, on tulemuseks õppekava kui ainekavade süsteem ja professionaali kujunemise teoreetiline struktuur. Selle kõige üldisem mudel pole kolmnurk (inimene, aine, ühiskond), mille keskmes on õppekava. Sellest mudelist on õppejõud välja jäetud. See kolmnurk võimaldab edaspidi õppijate osa ignoreerida ja keskenduda ainele ning selle üha täielikumale esitamisele professionaalide kujunemist ignoreerides. Kõige üldisem mudel oleks seega õppejõudude ja üliõpilaste vastastikune suhtlemine (joonis 1). See sisaldab endas nii õppekava ja ainekavad kui ka edasise õpetamise, õppimise ja identiteetide kujunemise. Tavaliselt koostavad õppejõud ise oma ainekavu, lähtudes enda huvidest ja aine loogikast, kuid ignoreerides üliõpilaste teadmisi, võimeid, identiteete ja arengut.

Sotsiaalteaduslik õppekavade arendamise teooria

Keskendume õppekavaarendusele TTÜ majandusteaduskonnas, kus on uuritud muutusi ja arenguid õppekava teoorias, poliitikas ja praktikas kuni viimaste aastateni välja. Aastal 2009 esitati HTM-ile ettepanek töötada välja noorte ettevõtlikkust ja uuendusmeelsust toetav õppekava ja ainekavade süsteem. See ettepanek on arendatud edasi sotsiaalteaduslikuks õppekava teooriaks. Seda on seostatud juhendmaterjalidega aine- ja õppekavade arendamise kohta. Aastal 2012 koostati kõrghariduse innovatsiooni projekt reflekteeriva professionaali innovaatilise süsteemi kujundamiseks ja rakendamiseks. Sotsioloogilise õppekava teooriat on rakendatud loengukursustel TTÜ Eesti ja rahvusvahelistele üliõpilastele alates 2009. aastast. Me kasutame väljendeid „sotsioloogiline” ja „sotsiaalteaduslik” sünonüümidena, sest õppekava sotsioloogiline alus seostub haridussüsteemi ning selle peamiste huvigruppidega ja seega poliitiliste probleemidega. Kui jutt läheb osapoolte võimaluste ja tegevusteni õppekavade ja ainekavade väljatöötamisel ja seejärel riiklikul kehtestamisel, on tegu poliitilise süsteemiga ning sel puhul pole sotsioloogiline piisavalt lai ja relevantne.

Ka meie lähtume soovitustest uurida ühiskonna vajadusi. Õppekava eesmärkide püstitamisel on abiks senised teoreetilised ja empiirilised uurimused tööturu ja organisatsioonide vajadustest uute inseneride, majandus- ja ühiskonnateadlaste ning spetsialistide järele. Täiendame neid tööandjate, erialaliitude, vilistlaste ja üliõpilaste küsitlemisega. Teeme koostööd TTÜ üliõpilasesinduse hariduse kvaliteedi töögrupiga (www.ttu.ee/hkt). TTÜ-s ja ka majandusteaduskonnas on tudengite esindajad õppekava nõukogudes. Sel teel saavad õppekava juhid, spetsialistid ja üliõpilaste esindajad töötada välja kõige üldisemad nõudmised ja eesmärgid, mida sõnastame ka õppekava väljunditena. Nendest üldeesmärkidest lähtudes tuleb valida ained, grupeerida need moodulitesse ja koostada ainekavad koos eesmärkide ja väljunditega. See on vajalik, kuid ebapiisav ega välista, et õppekava jääb ikka omavahel nõrgalt seotud ainekavade kogumikuks. Käsitleme õppekava eeskätt omavahel rohkem või vähem hierarhiliselt seostatud teooriate ja mõistete süsteemina. Seega on üliõpilaste ja spetsialistide mudel pigem teooriate ja mõistete süsteem, mis kujuneb eriala õppejõudude ja tudengite vastastikuses suhtlemises. Kui õppejõud arvestavad oma ainekavade ja materjalide väljatöötamisel ka enda ja üliõpilaste identiteetidega, siis kujuneb välja ainekavade süsteem, mis toetab tulevase spetsialisti terviklikku arengut. Selleks peavad õppejõud teadma õppekava teooria kõige üldisemaid mõisteid. Nendeks on indiviid, ühiskond, kultuur ja looduskeskkond, mida saab määratleda omavahel seostatult. Erinevad teadused avavad neid mõisteid aina põhjalikumalt. Haridus on enda, ühiskonna, kultuuri ja looduse vahekorra üha täielikum ja põhjalikum mõistmine.

Õppekava nüüdisaegne käsitlus keskendub õppejõudude ja üliõpilaste suhtlemisele

Eesti ülikoolide õppekavad on seni piirdunud õppeväljundite parema sõnastamisega, nad ei ole seostanud ainekavu ja õppekavu mõistete ja teooriate süsteemiga, mis tipneb professionaalse identiteedi teoreetilise käsitlusega. Joonis 1 kirjeldab piltlikult põhimõistete vahekorda. Õppejõud on rohkemal ja üliõpilased vähemal määral ka ühiskonna ja kultuuri subjektid. Nii õppejõududel kui ka tudengitel on mingid teadmised, suhted, oskused, väärtused ja identiteedid. Õppejõud on mingis valdkonnas kursis peamiste mõistete, teooriate ja meetoditega. Õppetöö käigus seostab õppejõud üliõpilaste tavateadmised sügavamate teadmiste, üldiste mõistete ja teooriatega. Ta näitab, kuidas neid mõisteid ja teooriaid kasutada tegelikkuse mõistmiseks ja ka muutmiseks. Õppejõud mõjutab oma kasvandikke mitte ainult teadmiste, vaid ka oma käitumise, väärtuste ja identiteetidega. Selle tulemusel muutuvad vähemalt mingil määral ka üliõpilaste suhtumised, väärtused ja identiteedid. Õppejõud ei tarvitse kõike seda teadagi, kuid nende pedagoogiliste vastasmõjude teadmine muudab pedagoogilise protsessi inimlikumaks ja efektiivsemaks.

Ka ainekavad kujunevad õppejõudude ja nende kasvandike vastastikuse suhtlemise käigus. Õppejõud koostab esialgse kavandi ja laseb üliõpilastel seda hinnata. Õppeprotsess ja õppeväljundite hindamine aitab ainekava täiustada. Me seostame õppijate arendamise teooria ka hariduse, teadmiste ja õppekava sotsioloogiliste, poliitiliste ja semiootiliste käsitlustega. See mudel võimaldab seostada õppijad (teadmised nende kohta, nende identiteedid), õppejõud (nende professionaalsed teadmised, oskused ja identiteedid), õppeained (seostatuna õppekava üldeesmärkidega, professionaalsete identiteetidega), õppimise, õpetamise (nüüdisaegsete teadmiste seostamine üliõpilaste seniste teadmiste, kogemuste, väärtuste ning identiteetidega) ja üliõpilaste/spetsialistide arengu.

———-

Tegemata töö õpetajate kaela

Senised Eesti ainekavad seostuvad vähe õppijate mitmekülgse arendamise ja õppekava teooriate eesmärkidega. Põhjuseks on õppekava teooria arendajate ja rakendajate teoreetiline nõrkus. Õppekava üldosa senised koostajad on kirja pannud vaid hulga humanistlikke, kuid utoopilisi nõudmisi, seostamata seda õpilaste arendamise teooriatega. Kuna ainekavad jäävad ainekeskseteks, ei tekita nad õppijates erilist huvi. Selle asemel rakendatakse sundi, õpilasi hinnatakse mitte nende arengu, vaid eluks vähe vajalike teadmiste omandamise ehk õppeedukuse järgi. Õpilaste areng asendatakse hinnetega aineteadmistele. Isegi arenguvestluste juhendmaterjal soovitab arutada õpilaste õppeedukust ja käitumist, mitte aga nende heaolu ja arengut. Hariduse käsitlustest on inimese kujunemine ja areng välja jäetud. Haridus on taandatud aineteadmiste ja nende hinnete kogumikeks. Selline teooria ja süsteem takistab terviklike, aktiivsete, ettevõtlike ja uuendusmeelsete kodanike kujunemist. Et niisuguse ainekavade kogumiku pärssivast mõjust on hakatud aru saama, otsitakse sellele poliitilisele ja pedagoogilisele probleemile mehhaanilist lahendust. Ainekavade kogumikule lisatakse „õppekavaüleseid” ja „läbivaid” teemasid, nagu kodanikuaktiivsus, ettevõtlikkus jne, mida peaksid õpetama kõik õpetajad kõikides ainetes. Kuid miks nad peaksid seda tegema, kui see pole nende ainekavadesse viidudki? Ja kust nad võtavad selleks teadmised ja aja? Seega lükkavad õpetajate koolitajad oma tegemata töö õpetajate kaela.

Hariduse käsitlustest on inimese kujunemine ja areng välja jäetud. Haridus on taandatud aineteadmiste ja nende hinnete kogumikeks.

Õppejõud mõjutab oma kasvandikke mitte ainult teadmistega, vaid ka oma käitumise, väärtuste ja identiteetidega.