Pean oma kooliks Võru 1. põhikooli (tollal Helene Kullmanni nimeline Võru 1. 8-klassiline kool). See on Võru linna vanim maja, mille olevat lasknud ehitada Võru linna asutaja Katariina II. Praegugi viib koolimaja eest pikk allee Tamula järve äärde Kreutzwaldi parki. 1960-ndatel ehitati majale juurde uus tiib, aga vanal osal oli minu kooliskäimise ajal tihti silt „varisemisohtlik”. Eks seda maja vaikselt ikka kõpitseti ka, kuni (vist) üheksakümnendatel põhjalikum remont tehti.
Minu emapoolses suguvõsas on palju õpetajaid ning seepärast suhtun ka mina kooli teistmoodi – erinevalt paljudest teistest kunagistest „raskestikasvatatavatest” näen õpetajaameti taga ka inimest ning mind kurvastab, et praegune bürokraatlik süsteem ning õpilaste „kliendiõigus” peletab koolist eemale paljud toredad inimesed. Ka mu ema Ene Kuus on õpetaja, ta on andnud saksa keelt nii mulle, mu õele kui ka minu pojale.
Olla õpetaja laps 1970-ndate Võrus polnud kuigi meeldiv: suured poisid narrisid, sõbrannad lootsid leebemat hindamist ja kui jooksin teistega koos koduõues, sosistasid majaümbruse mutid hämmeldunult: „Näe, õpetaja laps ja paljajalu!” Kunagi lubasin, et minust saab kas ema või õpetaja, ja senini olen seda lubadust peaaegu pidada suutnud.
Muide, tunnis ütlesin oma emale „teie”, sest tollal teietati õpetajaid ning minu ema arust olid reeglid järgimiseks kõigile. Kooliajast mäletangi vaid reegleid, mõned neist loogilised, mõned täiesti arusaamatud. Õnneks oli ka tunde, kus sai oma loovust näidata, ning nii meeldisidki mulle kunsti- ja muusikaõpetuse tunnid ning eesti keele tund siis, kui sai kirjandeid kirjutada.
Üks mälestusi pärineb 1979. aasta sügisest, kui käisin kolmandas klassis. Kuna meil oli tihti õpetajaist puudus, võttis tollane direktor Merry Kalda muusikaõpetajana tööle oma poja, praegu viiuldaja ning lauljana tuntud Indrek Kalda. Indrek oli siis vaevalt kahekümnene ja järgmisel aastal läks ta Tallinna õppima, ent sel talvel tõi ta meie kooli elevust päris mitmel rindel.
Õpetajate päeval korjas Indrek kooli pealt kokku kõik lapsed, kelle emad samas koolis töötasid (meid võis olla nii viis-kuus), ning vedas ühel vahetunnil õpetajate tuppa. Seal laulsime Indreku viiuli saatel „Minu emmekene koolis kõige parem ta” – tuntud laul pisut kohendatud sõnadega. Mäletan, et minu arust oli see üsna mittemidagiütlev ja kaugeltki mitte põnev mõte, ent meie emade näod olid heldimuspisarais. Mul on siiralt kahju, et hiljem pole ma oma emale kuigi palju rõõmupisarateks põhjust andnud.
Lisa kommentaar