Olustvere teenindus- ja maamajanduskool tähistas 10. augustil oma asutamise 100. aastapäeva.

Pidulikul juubeliaktusel jagati au- ja tänukirju ning toonitati Olustvere kooli headust. Seda rõhutasid põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, riigi koolivõrgu juhataja Kalle Küttis, Innove juhatuse esimees Lea Orro, Viljandimaa haridusjuht Ilmar Kütt ja paljud teised, nende hulgas Läti Priekule põllumajanduskooli direktor Imants Kupcs, kelle õpilased Olustveres tihti praktikal käivad.

Ehkki Olustveres õpitakse paljusid erialasid − majutamist ja toitlustamist, toiduainete tehnoloogiat, turismikorraldust, sekretäritööd –, räägiti juubelil siiski põhiliselt põllumajandusest ja kooli aastapäeva puhul välja antud raamatu pealkirjaski oli keskel kohal sõna „põllumajandus”. See on loomulik, sest möödunud saja aasta jooksul on Olustvere koolis eelkõige seda ala õpetatud. Ka praegu õpib üle poole õpilastest Olustveres just põllupidajaks.

Juubeliürituse elamusrikas ettevõtmine oli vilistlaste ringkäik, mille käigus näidati endistele õpilastele, mis Olustveres viimastel aastatel muutunud on. Näidati renoveeritud magasiaita, leivakoda, hobusetalli ja viinavabrikut, kus nüüd tegutsevad klaasi- ja keraamikakoda; tutvustati Euroopa tipptasemel seadmetega toiduainete tehnoloogia õpperuume, moodsat õpilaskodu, äsja renoveeritud koolimaja, mis on saanud korraliku soojustuse, ventilatsiooni, fassaadi ning palju muud. Vilistlased ütlesid korduvalt, et edasiminek on olnud üllatav.

Vilistlased esitasid ringkäigu juhile, taimekaitse ja maaviljeluse õpetajale ning kooli õppetalu juhatajale Riho Kalale rohkesti küsimusi, ja põhiliselt ikka põllumajanduse kohta, sest enamik vilistlastest on õppinud Olustveres agronoomiat. Riho Kala vastustest saadi hea pilt sellest, kuidas Olustveres praegu põllumajandust õpitakse ja õpetatakse.

Õpilased peavad õppetalu

Koolis peab olema kõik nagu eluski, toonitas Riho Kala vilistlastele. Ei saa olla nii, et võtan raamatu, vihiku ja pastapliiatsi ning ütlen, et nüüd õpime põllumajandust. Tänapäeva tööandjad ei pea seda õppimiseks, sest see on elukauge. Just eluläheduse eesmärgil asutatigi Olustvere koolile 1990. aastatel õppetalu, kus õpilased teevad kõiki vajalikke töid nii, nagu oleks see nende oma talu. Nad künnavad, külvavad, väetavad, teevad umbrohutõrjet ja muid töid, lõpetades toodangu turustamisega. Töö käib ka suvi läbi, kevadel ja sügisel tehakse väga pikki tööpäevi, talvel on loengud ja seminarid. Kuid talvelgi käib praktiline töö: hobusetallis, noored sorteerivad kartulihoidlas kartuleid, pakivad neid ja saadavad müüki. Talvel tehakse metsas puid õppetalu katlamajadele ja Olustvere lossi ahjudele. Metallitööde praktika on samuti talvel: keevitamine, metallide lõikamine jms. „Pool meie õppekavast on praktilised tööd,” märkis Riho Kala silmnähtava rahuloluga.

Algul natuke kardeti miljoneid kroone maksvaid traktoreid ja muid ülikalleid seadmeid õppetalus õpilaste kätte anda, meenutas Kala, kuid aeg on näidanud, et kallid seadmed pigem suurendavad õpilaste vastutustunnet. Õppetalu on osutunud kasulikuks sellegi poolest, et see viib noored kohe algusest peale põllumajandusärisse, lisas Kala. Tänapäeva õpilased teavad täpselt, missugustele nõuetele peab põllumajandustoodang maailmaturul vastama ja missugused on seal hinnad. Näiteks möödunud aastal oli õppetalul hea viljasaak, viljahinnad olid maailmaturul kõrged ja õpilased tundsid omal nahal, miks õppetalu tulud kasvasid. „Õppetalu tekitab õpilastel ka tugeva oma kooli tunde,” lisas Kala, „nad on uhked, et pool Olustvere kooli sissetulekust tuleb nende hea töö tulemusena õppetalust.”

Töökojas (endine mõisa karjalaut) näitas Riho Kala vilistlastele töölauda, mille juures õppetalu õpilastel tööpäev algab ja mille ümber pikki arutelusid peetakse. „Nagu päristalus, nii õpitakse ka Olustvere õppetalus palju üksteiselt,” toonitas Riho Kala. Õppimine on tihti õpilaste ja õpetaja kogemuse jagamine. Kogemusi on õpilastel piisavalt, sest paljud on juba enne Olustveresse tulekut põllutöid teinud. Mõni noor künnab praktika ajal ühe päevaga 6−7 hektarit maad üles, sest see on talle tuttav töö. Nii ongi õpilastel ja õpetajal koolis head võimalused oma kogemusi tutvustada ja analüüsida. „Õpilased peavad rääkima rohkem kui õpetaja,” võttis Riho Kala oma pedagoogilise kreedo lühidalt kokku.

Vilistlased vaatasid ka üle ürdiaia paistvat õppetalu sigalat, kuid kohale ei läinud, sest praegu on see tühi. Lähiajal hoone lammutatakse ja asemele ehitatakse Taani ja Saksamaa parimate sigalatega võrdväärne uus. Läga hais kaob siis täielikult ja Eesti seakasvatajatele tekib koht, kus kõige paremal tasemel täiendusõpet saada. Riho Kala meenutab, et ta on ööbinud nädal aega hoones, mille alumisel korrusel peeti 50 siga, ülemisel aga asusid lasteaed ning külalistoad. Mingit probleemi see ei tekitanud.

Eesti põllumajandus on praegu tõusuteel ja ilmselt on just see toonud kaasa noorte varasemast suurema huvi põllumeheks õppimise vastu, selgitas Riho Kala oma kooli vilistlastele. Möödunud aastal asus Olustveres põllumajandust õppima 50 noort ja tänavu näib huvilisi olevat sama palju. Riho Kala on rahul, et noorte huvi põllumajanduse vastu on hakanud kasvama, sest Eesti põllumajandus juba ootab uut noort põlvkonda.

Ajalugu

Olustvere teenindus- ja maamajanduskool, Eesti üks vanemaid põllumajandusharidust andvaid koole alustas tegevust 1914. aastal Kõo mõisas kõrgema järgu alampõllutöökoolina, mis 1917. aastal muudeti põllutöökeskkooliks. 1920. aastal jätkas kool tegevust Olustveres Eesti Aleksandri põllutöökeskkooli nime all. Olustvere kooli eelkäija on Eesti Aleksandrikool, mis asutati rahvusliku ärkamise ajal 1888. aastal Põltsamaal Kaarli mõisas ja mille asutamisest möödub täna 125 aastat.