Muhu muuseumi juhataja kt Meelis Mereäär suvekuudel puhkust ei võta. Suvel käib muuseumis kõige rohkem rahvast ja maist septembrini on muuseum kõik nädalapäevad avatud.

Muhu muuseum sai kevadel 40-aastaseks?

Jah. 1973. aastal loodi Koguva külas Tooma talus Saaremaa muuseumi filiaalina Juhan Smuuli muuseum. Turismindus Smuuli sünnikodus algas aga varem. Juba 60. aastatel, kui Smuul ema ja õdede juures suvitas, hakkasid käima bussitäied rahvast elusat kirjanikku vaatamas. Külalisteraamatud on alles, oleme nende põhjal ka ühe trükise välja andnud.

Juhan Smuul on muuseumi üks särav pärl, aga täna püüame olla ikka rohkem Muhu muuseum, koguda, uurida ja näidata kogu Muhu asja. Koguva küla on ajaloos ainulaadne ja tähtis tänu 1532. aastast säilinud vabaduskirjale, mille Liivimaa ordumeister Plettenberg Smuulide esivanematele andis. Arvatakse, et küla kasvaski välja kolmest põlisest talust, kahe suurema suguvõsa, Smuulide ja Tüüride esindajaid elab siin praeguseni.

Kas Koguva küla on samuti osa muuseumist?

Küla on arhitektuuripärandina muinsuskaitse all, aga ei ole muuseumi osa. Muuseumi algusaastatel käisid giidid turistidega tihti ka perede õuedes, inimeste privaatsus oli häiritud. Tänapäeval rõhutame ikka, et küla ei ole muuseum, vaid muuseum asub külas. Samas on turism Koguva elanikele kasulik – siin töötab Kunstitall, Vanatoa turismitalus on hotell ja restoran, sadamas kalandusmuuseum ja kohvik. Sadama lähedal ehitati kolm aastat ajaloolist uisk-tüüpi purjelaeva, mis suvel Kuivastus vette lasti.

Mida Muhu muuseumis näha saab?

Muuseum asub kolmes talus. Tooma talus on hästi säilinud vana talukeskkond: elumaja, aidad, taluvara. Välja talus korraldame näitusi, näha saab püsinäitust Muhu vanadest rahvarõivastest. Kolmas hoone, mida vaadata, on vana külakoolimaja. Kui 19. sajandi keskel läks 70% Muhu inimestest üle vene õigeusku, oli Koguva üks vähestest küladest, kus jäädi luterlasteks. Siis rajati siia luteri kool, kus oli kolm klassi ja õppis paarkümmend last. Veel kuulub muuseumile Eemu veski. Meie tulevikunägemuses muuseum laieneb. Igal pool Muhus võiksid olla väikesed infopunktid, muuseumipood, atraktsioonid.

Mis külastajatele kõige rohkem huvi pakub?

See on erinev. Jaapani turistid püüavad õunapuu all hüpates puu otsast õunu kätte saada. Kui kuskil aiaservas on kõrgem rohi, heidavad kõhuli, pildistavad ja uurivad, mis taimed taluaias õitsevad, isegi seemneid küsitakse kaasa. Neid vaimustab poolmetsik loodus. Paljude jaoks on põnevad rohkem kui kolmsada aastat vanad kiviaiad. Iga päev küsitakse, miks vanasti majad nii väikesed ja madalad tehti.

Miks siis?

Peamiselt praktilistel kaalutlustel. Üks asi on see, et väikest ruumi on lihtsam soojaks kütta, teine, et madala maja ehitamiseks ei pea tellinguid tegema. Hooneid ehitati suvel põllu- ja heinatööde ning kalapüügi kõrvalt ning nii sai aega ja materjali kokku hoida. Kiviehitisi on Muhus palju seepärast, et metsa ja võsa vanasti saarel peaaegu polnudki, olid põllud, heina- ja karjamaad.

Kui palju muuseumis rahvast käib?

Eelmisel aastal oli meil üle 15 000 külastaja. Viimastel aastatel ongi külastatavus püsinud üsna stabiilne. Üle 60% on välismaalased, peamiselt Euroopast ja Aasiast, üle 30% eestlased. Ligi pool muuseumiskäijatest on pered.

Kas koolid ka käivad?

Varem käidi rohkem. Nüüd minnakse seiklusparki, vana talukeskkond ei paku õpilastele enam nii suurt huvi. Smuuli pole vist kirjandusprogrammides ka eriti palju.

Aga kohaliku Muhu põhikooli ja noortekeskusega on meil igasuguseid ühisettevõtmisi. Kõige tihedam koostöö on lasteaiaga, tähistame koos rahvakalendri tähtpäevi. Kuressaare gümnaasium on siin korraldanud õuesõppepäevi ja Orissaare gümnaasium kirjanduse ja ajalootunde – nemad tulevad tihti paadiga otse üle mere.

Muuseumi roll on aastatega palju muutunud.

Jah, muuseum pole enam ainult teadus- ja kultuuriasutus, vaid ka vaba aja veetmise koht, kus korraldatakse kontserte ja teatrietendusi, pidusid ja simmaneid, tutvustatakse vanu kombeid.

Külastajatele lisategevuse pakkumiseks tegime suvel käsitöönädala. Iga päev toimus kohalike meistrite juhendamisel midagi: esmaspäeval tehti suveniire, teisipäeval õpiti puulehtede ja taimedega lõnga värvima, kolmapäeval villa kraasima ja ketrama, neljapäeval Muhu tikandit. Üks ema kolme tütrega veetis siin pool päeva, kõik tegid oma mobiilikottidele kenad tikandid. Reedel panin ma ise puidutöölaua üles ja proovisime käsitsi hööveldada. Hööveldati isuga ja küsiti, mis sellest tuleb. Ütlesin, et kui kõik üht ja sama lauda mitu tundi jutti hööveldavad, ju sellest lõpuks üks võtmehoidja järgi jääb.

Hariduselt oledki sa ju tööõpetuse õpetaja.

Jah, lõpetasin Tallinna pedagoogilise instituudi tehniliste ainete, tööõpetuse ja autoõpetuse õpetajana. Lisaeriala oli koolijuhtimine. Abikaasa õppis samuti tööõpetust ja hiljem täiendusõppe korras saksa keelt. Koolipraktikal olime mõlemad Muhus ja pärast lõpetamist tulimegi siia. 2006. aastani olin Muhu põhikoolis õpetaja. Nagu väikeses koolis ikka, tuli olude sunnil õpetada paljusid aineid. Kolmteist aastat andsin keemiat, kuigi koolipoisina arvasin, et mul seda enam kunagi tarvis ei lähe. Pärast ülikooli lõpetamist õppisin veel poolteist aastat Tartus avatud ülikoolis põhikooli keemia kursustel. Olen andnud ka ajalugu, bioloogiat, geograafiat, vene keelt.

Miks sa õpetajaametist loobusid?

Viimased viis-kuus aastat töötasin kahes koolis korraga, aasta isegi kolmes, koormust oli 35 tundi nädalas ja seda läks paljuks. Vaim väsis ära ja ühel talvel mõtlesin, et nüüd aitab, peab midagi muutma. Aga ka muuseumitööl tuleb õpetajaharidus väga kasuks: giidituure korraldades, kultuuriüritusi kavandades, enda ja kolleegide tööd planeerides. Ja ega ma õpetamisest päriselt loobuda ole raatsinud, jätkan väikese koormusega Orissaare gümnaasiumis, sel õppeaastal on mul seal üheksa tööõpetuse ja tehnoloogia tundi. Tänavu algab mul õpetajana kahekümnes kooliaasta.

Kas tööõpetuse tunde on koolis piisavalt?

Arvan küll. Huviliste jaoks on koolis puutöö- või meisterdamisring, kes tahab, saab edasi õppida ametikoolis. Põhikoolis on kõige tähtsam anda ettekujutus eri tööliikidest. Oleme proovinud klaasi lõigata, vooluringi kokku panna, teinud lihtsamaid elektroonikatöid. Sügisel alustame harilikult metallitöötundidega, kus õpime ka sepatöö võtteid, just külmsepistamist. Olen ka Saaremaa tööõpetuse õpetajate ainesektsiooni esimees. Mu poisid on riiklikul tööõpetuse olümpiaadil kaks korda üheksandaks tulnud.

Oled Muhus tunnustatud pillimees. Kus sa nii hästi pilli mängima õppisid?

Muhu põhikoolis oli meil väga tugev ringijuht Vello Tikerpalu, kes lõi koolis nii rahvapilli- kui ka akordionistide orkestri. Pillimängu õppisingi selgeks orkestris mängides, muusikakoolis ma käinud ei ole. Mu lemmikpill, mida ma päris hästi mängin ja kus mul on kõrgem kategooria, on vene karmoška. Aga saan hakkama ka teiste lõõtsa tüüpi pillidega ja kontrabassiga. Varem käisin pilli mängimas üsna tihti, nüüd esinen rohkem taidluse korras ja kontsertidel. Laulan ka segakooris ja meesansamblis, Muhus on meestelaulu traditsioon päris tugev.

Kust on pärit nimi Mereäär?

Mereäär on eestistatud variant Meistersonist. Kirikuraamatute järgi on Muhus Meistersoni nimi antud mõneteistkümnele inimesele. Need olid põhiliselt Kuivastu ja Võlla mõisate käsitöölised. Minu vanavanaisa oligi mõnda aega Võlla mõisas kingsepp. Eelmise sajandi 20. aastatel, kui maareformiga hakati mõisamaid jagama, rajas vanaisa oma kodu Hellamaale. Minu isa on Kalju talus teine, mina kolmas ja minu lapsed neljas põlv.

Ema on pärit Põhja-Muhust Kallaste külast Saarkoppelite suguvõsast. Sellega on seotud romantiline lugu. Tamse mõisa noor taanlasest valitseja armunud Kallaste kandis 16-aastasesse Muhu neiusse. Keelatud suhtest sündisid lapsed ja neiu asustati ühte väiksesse talusse. Kohta hüüti Saarkopliks ja järeltulijate nimeks saigi Saarkoppel.

Muhulaste jaoks on juured väga tähtsad. On peaaegu mõeldamatu, et sa ei tea, kellega ja kuidas oled seotud. Ehk on põhjus selles, et saarelt polnud lihtne ära minna ja inimesed olid tugevamini seotud.

Kui palju on praegu Muhust lahkujaid?

Lähevad need, kes siin rakendust ei leia; noored, kes tahavad mõnda aega maailmas ringi vaadata, õppida, end proovile panna. Aga Muhu kõigis 52 külas elatakse. Tuntav tendents on, et paljud tahaksid siia tagasi tulla – oleks ainult tööd ja tegevust. Vallavolikogus, kuhu ma kuulun, koostatakse praegu valla arengukava ja otsitakse lahendusi, kuidas luua uusi töökohti ja soodustada kaugtööd.

Nimeta üks omadus, mis muhulasi iseloomustab.

Muhus on olnud tihe asustus ja omavaheline tugev konkurents, seetõttu on muhulased üsna ettevõtlikud. Muhus hinnati vanasti inimest mitte selle järgi, kas ta viktoriiniküsimustele vastata oskab, vaid selle järgi, kas ta kätega midagi teha oskab. Töö- ja käsitööoskus on olnud kõige tähtsamad. On praeguseni. Usun, et muhulased tulevad igas olukorras toime.

Mitu last Muhus sügisel kooli läheb?

Kolmteist. Sündimus on viimastel aastatel kümmekond last aastas, ühe klassitäie jagu. Eelmisel aastal algatasime Muhu põhikooliga uue traditsiooni. Kooliminejate esimene tund toimus muuseumis vanas koolimajas, mina kehastasin vanaaegset ranget õpetajat. Lugesin koolikorranõuded ette, andsin mõned ülesanded ja põrutasin ikka paar korda joonlauaga vastu lauda ka. Sel aastal teeme esimese tunni jälle muuseumis.