Ei maksa arvata, et kui oled sündinud ääremaal, on su edasine saatus sellega paigas ja ilusatel unistustel määratud luhtuda. Mina kasvasin üles Kohtla-Järvel ja nii-öelda väiksemast kohast pärit olek pole minu meelest mingi näitaja. Mitu mu klassikaaslast õppis näiteks arstiks. Kui oled sihikindel ja midagi väga tahad, siis saad ikka hakkama.

Gümnaasiumi lõpetades oskasin eesti keeles vast kolm lauset kokku panna ja ka need olid valede sõnalõppudega. Sellegipoolest otsustasin minna edasi õppima Viljandi kultuuriakadeemiasse, kus õppetöö toimus loomulikult eesti keeles. Sain soovitud kõrgkooli sisse, lõpetasin selle, ja mis oluline, pärast ka töötasin õpitud erialal.

Sisseastumiseks oli tarvis, et oleks sooritatud ajaloo riigieksam, aga mina tegin gümnaasiumis hoopis bioloogia­eksami. Mul tuli teha ajalooeksam kohapeal ja eesti keeles. Sisuliselt oli ettevalmistuseks aega üks päev, täpsemini üks õhtu. Magada öösel muidugi ei saanud, aga eksami sain tehtud. Siis tuli veel eesti keeles essee kirjutada ja komisjoniga vestelda. Vestlus oli kõige lihtsam, seal sai žestikuleerimise appi võtta.

Sisse sain pingereas teisena, arvan, et tänu tantsuoskusele. Armastasin tantsimist väga ja käisin lapsena tantsustuudios. Enda meelest tuli mul tantsimine sisseastumiskatsetel päris hästi välja. Järgmine raskem akadeemiline hetk oli filosoofiaeksam esimesel kursusel. Tunnistan, et filosoofiast ei teadnud ma eriti midagi, ja kuidas rääkida sellest veel eesti keeles … oeh, midagi ma kokutasin ja läbi ei kukkunud, aga kahtlustan, et õppejõul hakkas must lihtsalt hale.

Nii need esimesed õpinguaastad läksid. Oli raske, aga sain hakkama. Kõik saavad. Kui midagi välja ei tulnud, nutsin, siis läksin koju tagasi ja tegin edasi.

Nagu üliõpilastel ikka, oli see eluperiood suhteliselt rahatu ja vaene, aga äärmiselt lõbus. Oli päevi, kui üldse süüa ei olnud, aga arvan, et enam-vähem iga tudeng on sellise aja üle elanud, ma pole erand. Menüü koosnes peamiselt kapsasalatist, veest ja leivast. Kõht oli vahel tühi küll ja ega see meeldiv olnud, aga sai hakkama. Alati saab hakkama. Nüüd olen kõrgharidusega tantsupedagoog. Leian, et õpetajaroll sobib mulle. Olen õpetanud nii väiksemaid lapsi kui ka suuremaid tüdrukuid ja täiskasvanuid. Eriti meeldib tegelda lastega, kuigi, tõsi, lastega on raskem, sest energiat kulub neile rohkem.

Tanja Mihhailova meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi