Mõned armumised on naljakad, mõned teevad meenutades hea tunde. Esimese armumise ajal võisin olla kolme- või nelja-aastane ning käisin Obinitsa lasteaias. Miskipärast hakkasid mul ühtäkki silmad pilkuma ning murelikud vanemad viisid mu arsti juurde. Koridoris arsti ukse taga istus oodates ka üks ema oma tütrega. Tüdruk võis olla kuue- või seitsmeaastane. Tal olid pikad patsid, ilus kleit ja ta tundus väga tore. Mäletan, et armusin esimesest silmapilgust. See oli täiesti vapustav. Lihtsalt istusin ja vaatasin teda, ja see jäi hinge. Pärast jutustasin lasteaias teistele poistele, et nägin hästi ilusat tüdrukut. Ma ei osanud seda armumiseks nimetada, lihtsalt rääkisin, et seal oli nii ilus tüdruk. Tahtsin, et kõik teised poisid ka teda näeksid. Soovitasin neile, et hakaku kodus silmi pilgutama, siis saavad ka sinna arsti juurde ja see tüdruk istub seal. See oli mu esimene kokkupuude armumisega.

Teist korda armusin üheksa- või kümneaastaselt oma naabritüdrukusse. Temagi võis olla kuue- või seitsmeaastane. Meile meeldis koos piimapukkide peal istuda. Siis ei juhtunudki midagi naljakat, aga aastaid hiljem oli tüdruk meeter kaheksakümmend pikk, mina nii väikest kasvu poiss, et polnud kindel, kas sõjaväkkegi võetakse. Siis teadsid juba kõik, et me teineteisele meeldime. Vanemad ja vanavanemad muigasid, vanaisa küsis mult ikka, et noh, kas võtad tabureti kaasa.

Nii sügavat armumist kui kolmas pole teist mul olnudki. Mina käisin siis kaheksandas klassis ja tüdruk viiendas. Olime nende kahe klassiga Saaremaal ekskursioonil. Me mõlemad olime nii armunud, et ei märganud kedagi enda ümber. Istusime kolm või neli tundi ja lihtsalt vaatasime teineteisele otsa. Nagu pingviinide armastus – nemad võivad samuti tundide kaupa üksteist vaadata. Kõrvaltvaatajatele paistis see väga veider.

See oli selline armumine, kus teineteist ei julgetud puudutada. Mäletan, et istusime kõrvuti ja ma püüdsin nihutada kätt tema käe vastu, aga ei söandanud. Paraku juhtus see ajal, mil mina lõpetasin kaheksanda klassi ja läksin edasi Põlva keskkooli. Tema jäi sinna. Järgmine kord kohtusime kolmteist aastat hiljem. Me ei jäänud kokku, sest meil mõlemal oli siis suhe. Aga kokku saades oli mõlemal soe tunne.

Imestan, et selle armumise meenutamine ei tekita nukrust, mul ei ole kahju, et see edasi ei läinud. Võib-olla oli selle armumise nii-öelda ülesanne olla mu esimene suurem kogemus. Selles on midagi, mis muudab mind senimaani paremaks. Oleme tüdrukuga veelgi kohtunud ja alati on mul siis hea tunne. Ma ei tea küll täpselt, mida tema mõtleb, aga usun, et tal on samasugused mälestused nagu minul – see oli ilus aeg.

Mul on kusagil raamaturiiulis raamatu vahel üks lilleõis. Ma ei mäleta, millise raamatu vahel, neid on üle paari tuhande, aga seal kusagil see on. Õis, mille me koos Saaremaal korjasime.

Venno Loosaare meenutuse kirjutas üles Meeli Parijõgi