Tallinna teadlaste maja korraldas 28. septembril väljasõidu Narva Eesti Gümnaasiumi. Eesmärk oli oma silmaga näha ja kõrvaga kuulda, kuidas läheb Narva Eesti Gümnaasiumil (NEG). Lisaks tunti huvi, missugune on väliselt uuenenud TÜ Narva Kolledž ning kuidas elab Narva Eesti Selts (NES).

Väljasõidul osales TTM-i nõukogu aseesimees, Tallinna ülikooli infotehnoloogia instituudi direktor Peeter Normak ning TTM-i nõukogu liikmed, arstiteadlane Jaak Põlluste tervise arengu instituudist; firma EnPro tegevjuht ja tehnikateadlane Heinar Nurste; endine riigikogu liige, TTM-i asutajaliige, majandusteadlane Valve Kirsipuu; TTM-i revisjonikomisjoni esimees EBS-i professor Jaan Ennulo; sama komisjoni liige, endine nõukogu liige, majandusteadlane Tiia Püss TTÜ-st; TTM-i asutajaliikmetest ettevõtja ja küberneetik Raul-Roman Tavast ning rahvaluuleteadlane Pille Kippar Tallinna Ülikoolist. Oli eri alade õppejõude ja teadlasi, sh psühholooge, arvutiteadlasi, filolooge, tehnikateadlasi, geolooge, põllumajandusteadlasi jt. Loetlesime neid siinkohal, et meie sõidu järeldusi ei võetaks kui mõne üksiku eesti filoloogi omasid.

Ülevaade olukorrast

Narva-sõidu kolme tunni jooksul anti meile ülevaade viimastel kuudel Narva Eesti Gümnaasiumile antud hinnangutest. Kuulati ka haridus- ja teadusministeeriumi esindajate Kalle Küttise ja Irene Käosaare 13. septembril Narvas esitatud põhjendusi, miks tuleb NEG liita vene kooliga. Elavat arutelu tekitas haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo meediast loetud hinnang: „Narva Eesti Gümnaasiumi tase ei vasta üldsuse ootustele.” Mille põhjal seda järeldatakse? Haridusministeeriumis ei ole teadaolevalt inspektuuri, mis ühtse metoodika alusel koolide tööd perioodiliselt ja mitmekülgselt hindaks.

Mida ütleb statistika?

18. septembri Postimehe veergudel anti teada 237 kooli eksamitulemused aastatel 2011, 2012 ja 2013. Sellest leiame NEG-i vastavalt 33., 113. ja 109. kohalt. Olgu võrdluseks juhuslikult võetud Viimsi Keskkooli (72., 56., 115.), Tallinna Nõmme Gümnaasiumi (67., 95., 107.) ja Tallinna 37. Keskkooli (134., 180., 219.) kohad. Kolme aasta keskmine punktisumma on NEG-il 64,18 punkti, mis annab 109. koha (esimene 85,98-ga Tallinna Reaalkool; viimane, 237. on 38,36 punktiga Pärnu Vene Gümnaasium).

27. septembri Õpetajate Lehes arvab Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur: „Riigieksamite statistika avaldamine annab objektiivse pildi hariduse kvaliteedist üle riigi.” Kas ikka annab? Seni on gümnaasiumilõpetajate haridustaset hinnatud kõrgharidust omandama asunute protsendi järgi ja NEG-i lõpetanutest on ülikooli läinud väga paljud:

• 2004 47%

• 2005 92%

• 2006 62%

• 2007 73%

• 2008 71%

• 2009 78%

• 2010 100% (!)

• 2011 83%

• 2012 88%

• 2013 78%

Vestlused NEG-is ja Narva eesti seltsis kinnitasid, et ministeerium on andnud koolile hinnangu selle tööd piisavalt analüüsimata.

Narva võttis meid vastu torude vahetamiseks üleskaevatud tänavatega, kuid NEG-is ootas meid tõeline üllatus: eesti rahvarõivais õpilased ootasid, et meile kümmekond rahvatantsu esitada. Loomulikult vestlesime ka tantsulastega. Üks noormees, pannud käe siinkirjutaja käele, küsis väga vaikselt: „Kas te ikka toetate meid ja meie kooli?”

Me näeme, et lapsedki tunnevad siirast ja sügavat muret oma eestikeelse gümnaasiumi käekäigu pärast, seepärast on vaja selle kooli mured kiiresti lahendada ning eestikeelse kultuuri hoidjate ja edendajate traumeerimine piirilinnas Narvas lõpetada.

„Narvas peab töötama eesti gümnaasium, õppigu selles või ainult 20 last ja maksku see Eesti riigile kas või miljoneid. On see ju terves maailmas ainus niisugune erandlik paik, kus omas riigis on ohus riigikeelne haridus.” Sellise sõnumi edastas minister Aaviksoole juba 14. augustil teadlaste maja asutajaliige, erialalt eesti keele ja kirjanduse õpetaja Elsa Pajumaa.

Torukool on halvustav väljend

Lapsele on tähtis ja tähenduslik mõiste „oma”: oma kodu, oma kool, oma klass. Oma kool, kuhu astutakse esimesel koolipäeval ja kust lahkutakse lõpuaktuse järel, on lapsele (noorele) läbinisti omane. Aastakümneid hiljemgi käivad vilistlased oma koolis, peavad aastapäevi, klassi kokkutulekuid jne. Oma võtab võõrast vastu just nii kaua, kuni see ei häiri teda ega riku meelerahu.

Niisugune koolitüüp on saanud aga halvustuse osaliseks, minister Jaak Aaviksoo on seda nimetanud koguni torukooliks. Ministeerium on alustanud põhikooli lahutamist sellest „oma” koolist − tehakse puhtaid gümnaasiume. Minister kirjutas 2. septembril Postimehes: „Enamik põhikoolidest on seni olnud peidus torukoolide kõhus, ilma oma näo ja nimeta.” Nüüd on alanud ministri sõnutsi „alasti gümnaasiumi” aeg. Seega – vähem omasust, vähem sõprussidemeid, vähem turvatunnet?

Toru on silindriline õhukeste seintega suhteliselt pikk õõneskeha. Ilmselgelt on torukool sobimatu võrdlus. NEG on sõdade purustustest ja ka hilisematest rünnakutest hoolimata tänaseni vastu pidanud ja peab pidama vastu ka vabas Eestis. Juba aprillis 1996 toimunud III rahvusliku kasvatuse kongressil anti kõnetoolist teada Tallinna teadlaste maja seisukoht − Eesti riik peab rohkem, ka rahaga, kandma hoolt Narva eesti gümnaasiumi eest. TTM on endiselt arvamusel, et eesti keele õpetamise taset ja haaret kõigis Narva koolides tuleb tõsta ja laiendada ning riigikogu ja valitsus peavad leidma selleks raha.

Kool pole kümbla …

Palju jutuainet andev keelekümblus on sobivas keskkonnas ja tingimustes hinnatud metoodiline võte, kuid Narva Eesti Gümnaasiumi liitmist mõne kohaliku keelekümbluskooliga ei tohi lubada. Ka Narvast pärit keeleteadlane Henn Saari (1924−1999) on öelnud: „Kool pole kümbla ega keel pole vesi.”

Kuidas siis Narva Eesti Gümnaasiumi aidata? Teada on, et NEG pole aastaid raamatukogu täiendamiseks raha saanud − saatkem raamatuid! Huvitav oleks, kui mõni NEG-i õpetaja läheks nn vahetuse korras mõnda teise eesti kooli – ja vastupidi. Miks ei võiks NEG-i lapsed ja ka Narva vene koolid saada sõprusklasse mõnest teisest eesti koolist kirja teel jne.

Need ja paljud teised mõtted kõlasid tagasiteel Narvast Tallinna. Toonitati, et erandlikes oludes töötav Narva Eesti Gümnaasium peab saama, kas või erandlikult, kõik vajaliku Eesti riigilt, et olla imetletav nii väliselt kui ka seesmiselt. Eesti keel ja kultuur peavad olema Eesti riigi ja Euroopa Liidu piiril elujõulised ja nauditaval tasemel. Kui meie riik suudab 22 välisriigis 63 kohas õpetada eesti keelt ligi 3300 lapsele, siis pole kahtlust, et hea tahtmise korral suudab Eesti riik ka Narvas luua ja süvendada eestikeelset haridust ning kultuuri.