TÜ keelekeskuse akadeemilise väljendusoskuse keskuse juhataja Djuddah A. J. Leijen (pildil) kirjutab Eesti õppejõudude valmisolekust õpetada inglise keeles ja selle praktikast.

Olen viis aastat õpetanud ja nõustanud Tartu ülikooli ning teiste Eesti kõrgkoolide õppejõude ja professoreid. Mul on vedanud, et olen saanud töötada nii paljude võrratute inimestega nii kutsealaselt kui ka isiklikus plaanis. Nende viie aasta jooksul on palju muutunud. Kui ma tööd alustasin, oli rühmas haruharva kas või üks inimene, kes õpetas üliõpilasi inglise keeles. Viimasel kahel aastal on aga kursusel osalejad, kes inglise keeles (veel) ei õpeta, juba vähemuses – enamik asub seda tegema järgmisel semestril või valmistab ingliskeelset kursust ette.

Mugavustsoonist välja

Keelekursusele tulles astuvad inimesed oma mugavustsoonist välja. Nad tunnevad end taas õpilastena, keda klassiruumis ümbritsevad kolleegid samast ülikoolist. Kuigi see ei tohiks õppimisel raskusi tekitada, kipun arvama, et niisugune roll klassiruumipõhises õppes ei tule neile kasuks. Eesti keeles loengut pidades või oma ainet selgitades võivad nad oma teadmisi väljendada nii keerulisel akadeemilisel viisil, kui soovivad. Inglise keeles näevad nad aga vaeva õigete sõnade leidmisega, sest ei ole kindlad, kas kasutavad õigeid väljendeid. Näib, et sel hetkel on neil raske samastada end spetsialistidega, kes nad on. Selline ebakindlus on alusetu, kuid kursusele tulija vaatenurgast mõistetav.

Uue rühmaga tööd alustades korraldan tavaliselt sissejuhatava vooru, kus arutame, miks on keegi kursusele tulnud ja millised on ootused keeleõppele. Kuigi ma ei ole tuleku põhjuste selgitamisel sõnade esinemissagedust analüüsinud, võin öelda, et kõige sagedamini kasutatakse väljendeid „Mu inglise keele oskus on halb” ja „Ma teen palju grammatikavigu”. Järelikult loodetakse kursusel parandada keeleoskust ja õppida grammatikat. Need vastused on tähendusrikkad, ehkki väljendavad sageli väärarusaama oma keeleoskusest ja sellest, milline funktsioon on inglise keelel kontekstis, kus kursusel osalejad seda kasutada soovivad. Miks ma nii arvan?

Oma keeleoskuse halvana kirjeldamine väljendab vastuolulisi hoiakuid inglise keele suhtes. Inglise keele oskuse kasvava vajadusega on raske toime tulla. Kursusel osalejad loevad ja kirjutavad palju inglise keeles ehk keele vaikivate tarbijatena saavad nad üsna hästi hakkama. Neil on korralik erialane sõnavara ja nad oskavad kenasti ka grammatikat (välja arvatud need tüütud artiklid!). Probleem tekib siis, kui midagi tuleb ise sõnades väljendada. Siis näevad nad vaeva, et kasutada õigel ajal õigeid sõnu ja seoseid – mitte et nad ei oskaks, neil lihtsalt puudub praktika. Sealt koorubki ütlus, et nende inglise keel on halb, kuigi tegelikult on see päris hea – see peab vaid „välja tulema”. Keeleoskust on võimalik avardada ainult harjutades ja arutledes, saades suunatud tagasisidet.

Sageli ei ole süüdi grammatika

Teine probleem on grammatika mõistega. Vähese keeleoskuse puhul viidatakse tihtipeale grammatikale. Sageli ei ole grammatika süüdlane. Kuigi see põhineb reeglitel, mis annavad keelele struktuuri, ei saa suulises suhtluses tavaliselt süüdistada grammatikat kellegi „halvas” inglise keele oskuses. Õpetada ja õppida inglise keelt tähendab enamasti seda, et peale keele struktuuri aluseks olevate reeglite omaksvõtmise tuleb omandada ka teatavad väljendusoskused, mis muudavad keele mõistetavaks laiemale publikule, kes inglise keelt emakeelena ei räägi. Sellisel juhul tuleb õppida, kuidas kasutada inglise keelt soovitud eesmärgil tulemuslikult. Õpetades on keelt vaja oma mõtete edastamiseks. See eeldab paindlikkust õpilaste vajaduste arvestamisel. Keeleoskus peab ühtlasi hõlmama mitmesuguseid suhtlusolukordi, näiteks loenguid, erakonsultatsioone ja ülesannete andmist. Kõigeks selleks on vaja oskusi, mis ei ole akadeemilise keeleõppe osa.

Kursusele tulijatega arutame ja harjutame enne traditsioonilise keeleõppe juurde asumist teemasid, mis on seotud sõnaosavuse arendamisega – eesmärk on leida viisid, kuidas viia kursusel osalejate erialateadmised üliõpilasteni inglise keeles. Meetod võimaldab osalejatel, kes õpetavad eri valdkondades ja kelle inglise keele oskuse tase on erinev, leida oma vaatenurk inglise keeles õpetamisele ja õppimisele.

See pakub neile strateegiaid, mille abil õpetamise käigus ka ise õppida ja lihtsustada inglise keeles suhtlemist. Scollon, Scollon ja Jones (2012) on öelnud, et mitmetimõistetavus ei ole tingitud kehvast õppimisest. Mitmetimõistetavus on omane igasugusele keelekasutusele. Tähtis on mõista, et keel ongi olemuslikult selline, ja töötada välja strateegiad, kuidas mitmetimõistetavusega toime tulla.

Järgmised aastad on Tartu ülikooli ja rahvusvaheliste programmide seisukohast kaalukad. Arstiteaduskond rõhutab vajadust töötada oma personali jaoks välja tugiprogramm. Vajaduse kasvades hakkab vaatenurk muutuma. Usun, et õppejõudude toetamine nende töös annab rohkem tulemusi kui pelk keeleõpe klassiruumis. Kui on näha, kuidas õpilased õpetajale reageerivad, muutub keeleõpe märksa kontekstipõhisemaks ja reaalsemaks. Sellest võidavad nii õpetaja kui ka õpilased.

———

SEMINAR

• Täna toimub Tartu ülikooli aulas seminar „Twenty Years of English-Language Studies at the University of Tartu: What’s Next?”, mis vaatab tagasi Tartu ülikooli ingliskeelse õppe arengule läbi kahe aastakümne ning kutsub arutlema rahvusvahelistumise hetkeseisu ja tulevikuplaanide üle.

• Eesmärk on anda ülevaade 20 aasta jooksul toimunust Tartu ülikooli ingliskeelses õppes ning algatada diskussioon ingliskeelse õppe tuleviku üle Tartu ülikoolis.

• Minister Jaak Aaviksoo kõneleb teemal „International University 2020”

• Seminari võtab kokku rektor Volli Kalmu juhitav diskussioon, mis koondab ideid ülikooli arengukava jaoks.