Septembrist alates püsib raamatuedetabelite tipus Rita Ahoneni „Minu Stockholm”, mille on andnud välja kirjastus Petrone Print. Raamatu autor, kes 1988. aastal Eestist nõukogudevastase tegevuse eest välja saadetud abikaasale koos tütrega Rootsi järgnes, kirjutab kaasahaaravalt 25 seal elatud aastast; muu hulgas sellest, kuidas nad koos teise ettevõtliku eestlannaga viisteist aastat tagasi Stockholmis Euroopa koolile, Europaskolanile, aluse panid. Ajasime Rita Ahoneniga juttu tema Nõmme kodus.

Rita Ahonen kinnitab, et paljusid asju tema elus on määranud juhus, üks asi on viinud teiseni. Nii juhtus ka kooli loomisega. Tartu ülikooli eesti filoloogina lõpetanud naine, kes mõnda aega Silja Line’i laeval kajutikoristajana leiba teenis, luges ajalehest töökuulutust, et Stockholmi sisserännuamet otsib eesti keele õpetajat. Nimelt näeb Rootsi kooliseadus ette, et kõigil lastel on õigus saada kord nädalas õpetust oma emakeeles. „Kui koolis on vähemalt viis sellist last, on kool kohustatud neile õpetaja leidma,” räägib Rita, kellest saigi kodukeele õpetaja. „Nädala jooksul käisin eesti keelt õpetamas neljateistkümnes koolis. Tunnid toimusid pärastlõunal ja koolid asusid enamasti äärelinnas – Eesti mastaabis näeks see välja umbes nii, et esimene tund on Keilas, järgmine Lasnamäel, siis Pääskülas, Kadriorus jne.”

Ehkki linna ühest otsast teise sõitmine võttis palju aega ja oli väsitav, oli suurem probleem see, et grupis olid koos eri vanuses ja erineva keeleoskusega lapsed – ühed, kes alles õppisid lugema-kirjutama, teised, kes käisid juba põhikooli lõpuklassides; äsja Eestist tulnud ja Rootsi teise või kolmanda põlve eestlased.

„Nende koos õpetamine oli paras väljakutse, ja samas väga huvitav,” kinnitab Rita, kes koostas igale lapsele tema tasemele vastava õppekava. „Suuremate lastega saime vestelda kirjandusest, ajaloost ja geograafiast, väiksematega tegime kõike mänguliselt. Kui lapsevanemad, kellel on Rootsis suur võim, rahule jäid, oli kõik hästi. Aga juhtus sedagi, et vanemad leidsid, et mängime tunnis liiga palju ja laps ei õpi midagi. Püüdsin neile selgitada, et lapses, kes mujal kui tunnis eesti keelt ei kuulegi, saab just mängu kaudu tekitada huvi ja armastust keele vastu. Kui kohe neljateistkümne käändega pihta hakata, ei pruugi ta järgmisesse tundi tulla.”

Tuhat kirja

Peagi kutsuti Rita ka Stockholmi eesti kooli kuueaastaste klassile eesti keelt õpetama ning mõne aja pärast pakkus kool talle täiskohaga tööd pikapäevakodu õpetajana. Eesti koolis tutvus Rita samuti Eestist pärit pedagoogiharidusega Ene Anette Partsiga, kelle neljast lapsest üks oli Rita õpilane. Pikapäevakodu otsis parajasti juhatajat, kelleks kandideeris ja saigi Ene Anette Parts. „Meie koostöö sobis algusest peale väga hästi,” meenutab Rita. Küll aga lõppes nende mõlema jaoks ootamatult ebameeldivalt koostöö Stockholmi eesti kooliga. Töösuhte ebaseaduslik lõpetamine kooli juhtkonna poolt tõi kaasa poolteist aastat kestnud kohtuvaidluse, mille õpetajad võitsid. „Tagantjärele mõeldes tõestab see lugu taas kord, et igas halvas on head,” usub Rita. „Me saime uue võimaluse. Tekkis mõte luua kool, kus oleksid ühendatud eesti ja rootsi kooli parimad küljed.”

Tarmukad naised saatsidki koolivalitsusse taotluse kooli loomiseks Stockholmi kesklinna. Kooli nimeks pidi saama Europaskolan. „Kõik vajalikud paberid ajas korda Ene Anette, uue kooli eesmärgid ja põhimõtted kavandasime koos,” jutustab Rita. „Otsustasime panna rõhku inglise keelele ja matemaatikale, mis on rootsi koolis nõrgad. Suurepärane leid oli rahvusvaheline „International Baccalaureoti” programm, mis on kasutusel 141 riigis ja mida sai hästi siduda ka Rootsi kohustusliku õppekavaga. Kui 1998. aasta mais tuli koolivalitsusest jaatav vastus, pidime kiiresti üürima ja sisustama ruumid, palkama õpetajad, ja mis kõige tähtsam, leidma õpilased.“

Tagantjärele mõeldes oligi Rita arvates kõige keerulisem kooli tutvustava kirja koostamine, mis saadeti postiga umbes tuhandele kesklinnas elavale lastega perele. „Kuna kumbki meist rootsi keelt õieti ei osanud, tuli tekst väga kohmakas. Õnneks leidus häid tuttavaid, kes aitasid seda siluda.” Rita sõnul oli olemas ka hirm, kas õpilasi üldse tuleb. Aga augustis kogunes esimese koolipäeva aktusele Gustav Vasa kirikus 47 last. Nädala lõpuks oli koolis õpilasi juba 60 ja edasi hakkas nende arv kiiresti kasvama.

Kindel koht esikümnes

Nüüdseks tegutseb ligi kuuesaja õpilase ja saja õpetajaga tänavu 15-aastaseks saanud kool juba kahes majas: neist suurem asub Södermalmi linnaosas ja seal õpib 1.–9. klassini 420 last. Vasastani majas on praegu ainult alg- ja keskaste ehk 1.–5. klass 150 õpilasega. Lisaks on mõlema kooli juures lasteaiarühmad, kus käib 118 last. „Algklassidesse ja lasteaeda on tahtjaid rohkem, kui saame vastu võtta,” räägib Rita. „Esmajoones võtame vastu oma lasteaias käinud lapsed, meie õpilaste õed-vennad ning need, kes elavad kooli lähiümbruses. Üldjärjekorrast saime sel aastal vastu võtta ainult kuus last, tahtjaid oli umbes 50.”

Põhjuste peale, miks koolil kohe algusest peale hakkas hästi minema, on Rita palju mõelnud. „Arvan, et üks oluline põhjus on, et pooli aineid õpitakse meie koolis inglise keeles ja matemaatika on tugev. Teiseks hindavad vanemad kõrgelt rahvusvahelist õppekava. Stockholmis 1.–5. klassi lastele praegu ühtki teist selle õppekava järgi töötavat kooli polegi. Põhikooli kõrgastmele, 6.–9. klassile, on neid kaks. Usun, et meie kooli valisid pered, kes soovisid lastele pakkuda head haridust.”

Kuigi ametlikult Rootsis koole pingeritta ei panda, ilmuvad ajalehtedes aeg-ajalt nimekirjad, kus koolid on reastatud tähestiku järgi ja toodud ära ka olulised näitajad: ilma ühegi puudulikuta lõpetanute protsent, keskmine hinne jne. Kes tahab, saab tulemusi võrreldes nende põhjal kooli taseme kohta ise järeldusi teha. Europaskolan on kõik aastad kuulunud koolide esikümnesse.

„Meie kooli lõpetanutest on enamik soovijatest sisse saanud vanadesse kuulsatesse gümnaasiumidesse, kus latt on kõrgel, mis samuti on oluline näitaja,” on Rita rahul. Oma kooli juurde gümnaasiumiosa luua siiski plaanis pole. „Gümnaasiumisüsteem on Rootsis keeruline, palju on kallakuid ja suundi. Eelistame jääda oma liistude juurde.”

Võrdne ja tasuta kool

Rootsi kool on ehitatud üles võrdsuse põhimõttel, räägib Rita. Lapsi ei tohi võrrelda, kõigil peavad olema võrdsed võimalused. Koolikatseid ega eliitkoole ei ole, isegi neist rääkimine on halb toon. Eelmisest aastast tohib õpilastele alates kuuendast klassist siiski hindeid panna ja vähemasti Europaskolanis antakse ka kodus õppida. Teine oluline asi Rootsis on tasuta haridus. Kool peab varustama õpilasi ka õppevahenditega, õpikutest ja töövihikutest paberite ja pliiatsiteni, vanemad ei pea maksma ka koolilõuna, kooli korraldatud ühiste väljasõitude ega teatrikülastuste eest. Nii riigi- kui ka vabakoole finantseeritakse omavalitsuste makstavast pearahast, millest peab jätkuma üüriks, palkadeks, koolitarveteks ja muuks.

„Kooli algusaastatel püüdsime nagu eesti inimesed ikka kokkuhoidlikult majandada ja võimalikult palju ise teha,” meenutab Rita. „Kuna pidime koolile üüritud ruumidest juba aasta pärast välja kolima ja uued leidma, remontisime ja sisustasime neid suvi läbi ise. Ostsime kasutatud asju ja saime palju ka kingituseks, kui rikkad asutused kolisid ja neil laudu-toole-kontoritarbeid üle jäi.”

Ometi seostuvad Ritale kooli loomisega mitte raskused, vaid tegemisrõõm. „Muidugi, kui oleksime ette teadnud, kui palju muresid ja probleeme ees ootab, oleks see meie indu võib-olla vähendanud, aga õnneks me seda ei teadnud,” naerab Rita. Alguses oligi tema arvates koolielu lihtsam korraldada, sest kool oli väike ning kõigel oli mahti silma peal hoida. Nüüd, kui kool on suureks kasvanud, tekib aeg-ajalt hirm, et ei jõua enam süveneda ja kõigis asjades nii palju osaleda, kui tahaks.

Töö, mis innustab

Europaskolani direktori ametis on Ene Anette Parts, Rita töötab kooliraamatukogus, mille ta aastate jooksul on ise loonud ja kus on praegu umbes 3000 hoole ja armastusega kogutud raamatut teatmeteostest ilukirjanduseni. Kooliga seotud otsused teevad Rita ja Ene Anette kooli sihtasutuse nõukogu liikmetena endiselt koos, ka vastutus kooli arengu ja hea käekäigu eest on mõlemal. Kõik aastad on Rita õpetanud eesti keelt, kuna koolis on ikka käinud ka eesti lapsi. Kahe aasta pärast tuleb kooli ka Rita nelja-aastane tütrepoeg Liam, kes praegu käib lasteaias. Kasvatajate ja sõpradega räägib poiss rootsi, Kanadast pärit isaga inglise, ema ja vanaemaga aga eesti keeles.

Europaskolani õpilastel, kellest paljud on pärit segaperedest, on kokku 23 emakeelt, mida neil soovi korral on võimalik õppida. Kuigi osa õpetajaid pelgab, et see võib hakata lapsel rootsi keeles õppimist segama, tuleb Rita arvates keelteoskus lastele tänapäeval ainult kasuks. Ka üle poole õpetajaskonnast on rahvusvaheline. „Sel sügisel on kuueaastaste klassil uus õpetaja Iirimaalt, kes räägib ainult inglise keeles. Vanemad tundsid muret, et õpetaja rootsi keelt ei oska, aga lapsed õpivad suhtlemise käigus kergesti.” Rahvusvahelise seltskonnaga koolis on Rita sõnul üks oodatumaid sündmusi ÜRO päeva tähistamine oktoobris. Sel päeval võib tulla kooli rahvariietes ning igaüks saab jutustada oma oma maast ja selle kommetest.

„Enamiku minu ajast võtab kool,” tunnistab Rita. „Aga iga päev on uus ja huvitav, nii palju on teha, midagi on kogu aeg käimas. Ja see innustab.”

Praegu käivad uue maja otsingud, et teha ka Vasastani kooli juurde 6.–9. klassid. „Lastel, kes seal viienda klassi ära lõpetavad, on muidu liiga kauge koolis käia. Ka vanemate soov on, et jätkaksime seal kõrgastmega,” räägib Rita. „Miskipärast ei taha majaomanikud ja kinnisvarafirmad koolile maju välja üürida. Suhtumine on selline, et lapsed on toredad ja armsad siis, kui nad on kaugemal. Aga otsingud käivad, paar maja on „soolas” ja kui hästi läheb, on meil varsti uus kooliosa sajale lapsele.”