Õpetaja Heyerdahli tunnis käis septembris ka koolirahvas, kui Tallinnas linastus Norra-Taani-Saksamaa-Rootsi värske (2012) mängufilm „Kon-Tiki”, kus tuntud rännumees ja etnoloog, veel neli norralast − Herman Watzinger, Erik Hesselberg, Knut Haugland, Torstein Raaby −, rootslane Bengt Danielsson ja papagoi (ainuke, kes reisil hukkus) purjetasid balsapuudest, bambusest, pilliroost, kanepiköitest omatehtud parvel Peruu rannikult üle Vaikse ookeani Markiisaartele. Tõestamaks, et selline sõit (8000 km) passaattuules idast läände on hoovuste toel võimalik – järelikult asustasid Polüneesia Lõuna-Ameerika indiaanlased, kel aastal 500 peale parve muud veesõidukit ei olnud. Ookeanis hulpides aga ei oleks näiteks kookospähkel, magus kartul, tomat, ananass idanemisvõimelistena eales kõnesolevate saarteni jõudnud.

Parvele ja ekspeditsioonile nime andnud Kon-Tiki ehk Päike-Tiki oli saarlaste esiisa, suur pealik, jumal. Päikese poeg, kes ise oli kord päikeseloojangul uuel kodumaal randunud. Ühte Tiki kauget järeltulijat oli Heyerdahl 1937. aastal oma noore kaasaga Fatu Hiva saarel ainukeste valgetena aasta otsa elades kohanud.

Inimeseks olemise kunst

Kon-Tiki startis Peruu rannikult aprillis 1947 ja oli 101 päeva pärast kohal, parvgi alles. Kõik, olgu teadlased või meresõitjad, olid kinnitanud, et see on võimatu. Selle üle, kes olid polüneeslaste eellased, vaidleb õpetatud maailm tänini, selles ei kahtle aga keegi, et Heyerdahl sooritas võrratu teo, kinnitades, et unista ja usu, küll sa suudad olla väärt seda imet, mis meie – igaühe meist − ilmaletulek juba iseenesest on. „See, kes ei usu endasse, ei jõua iial kuhugi,” kirjutas Heyerdahl (1914–2002) elu lõpupoole oma mälestustes. Nii õpetab ta meile tänini inimeseks olemise, oma tõe tõestamise kunsti. Maailmasõja läbi teinud, pelgalt huvist ja uljusest Kon-Tikil kokku tulnud mehed − meremees polnud neist õieti keegi − näitasid üles suurt koostegemise ja üksteisest hoolimise oskust, said kuulsaks eelkõige mehisusega looduses, mille osa nad olid, mis neid nii toetas kui ka ohustas. Lendkalad tuiskasid lausa ise pannile, korallrahud ähvardasid parve koost lõhkuda. Isevärki heitlus ookeaniga vääristas nende tõde rahvastest, maailmamerest. Üks tõdemus, millele keegi vastu ei vaidle, on see, et mered ei lahuta, vaid ühendavad rahvaid.

Kinoskäik kui müsteerium

Heyerdahli raamat Kon-Tiki ekspeditsioonist ilmus eesti keeles aastal 1957, toonaseid teismelisi lummas see eelkõige kaugete maade ja rahvastega, allakirjutanu näiteks hakkas purjetama ja sai teise klassi roolimehe paberid kätte. Purjede all Tallinnast Viiburisse jõuda oli harukordselt pikk ots, edasi-tagasi kuu aega. Piirivalvekaatrid kutsusid tihti poordi, puistasid riigireetureid otsides purjesid. Kaldast lahtilöönuid valdas siiski imeline vabaduse tunne. Nüüd on kõik nii palju näinud telekas, internetis, reisidel, kinoskäiku kui müsteeriumi see ometi ei väära. „Kinosaali pimeduses koos teistega istuva üksiku inimese hinges toimuv nihe võib muuta tervet tema elu,” ütles just „Kon-Tiki” linastumise aegu meie tuntuim filmirežissöör Veiko Õunpuu.

Tallinna reaalkooli geograafiaõpetaja Piret Karu käis ise Heyerdahli kinotunnis ja soovitas ka lastel minna. Läksidki. Õpetaja Karu kirjutas meile, et ta on aastaid lasknud 8. klassil lugeda reiskirja või maadeavastamise lugu. Siis tuleb ikka jutuks ka Heyerdahl, loetakse just „Fatu Hivat”. See raamat on lugu Thor ja Liv Heyerdahli mesinädalatest džunglis. Ka mängufilm „Kon-Tiki” on ühte liini pidi nende armastuse lugu.

———–

Tagasi paati!

Need, kes Heyerdahli teooriaid rahvaste migratsioonist Vaikse ookeani kallastel ei tunnistanud, väitsid, et Kon-Tiki ekspeditsioon ei tõestanud muud, kui et norralased on vägevad meresõitjad. Eestlastele tuletab see lugu veel kord meelde, et meiegi oleme rannarahvas, et meie kultuuri üks alustala on merekultuur.

Kaugsõidukapten ja eestikeelse merehariduse taastaja, mereakadeemia esimene rektor Tarmo Kõuts (pildil) ütleb, et kui me Eesti alale 10 000–12 000 aastat tagasi tulime, istusime kõigepealt paati, sest lootsik on ju vanem kui vanker (ratas). Eesti pindala on 45 000 ruutkilomeetrit, aga meil on veel ca 35 000 ruutkilomeetrit merepinda ja 1588 saart. Kõuts toob võrdluseks, et Kreekal on saari 2000, aga rannajoone liigendatuse poolest ei jää me tema meelest Kreekale alla. Ometi on lugu nii, et Eesti sadamatest liigub küll läbi 60% meie ekspordist, kuid Eesti lipu all sõidab ainult kaks kaubalaeva. Võõra lipu all töötab merel praegu 3000−5000 eesti meremeest, aga kui me oma seadusandluse mõistlikuks sätiksime, saaksime 50–60 laeva oma lippude alla tagasi tuua. Ja ka meremehed tuleksid Kõutsi veendumusel tagasi. Taastuks merendus kui üks juhtiv majandusharu. Kõuts on kindel, et see väärib vähemalt sama suurt tähelepanu kui põllumajandus. Vastasel korral kaob merekultuur eesti rahvuskultuurist.

Numbrid ja arutelud on pärit merenduse asjatundjate kogust – meresõitjad, laevaomanikud, sadamas töötajad, laevaehitajad, kes on välja töötanud Eesti merenduspoliitika 2012–2020 arengukava. Nüüdseks on nad koondunud MTÜ-sse, mis jälgib kava elluviimist. Kehva seisu oleme jõudnud eelkõige põhjusel, et Nõukogude okupatsioon lõikas merest ära kaks põlvkonda geneetilisi meremehi.

„Veri viib rähni puu otsa ja rannapoisi merele,” toonitab Vätta poolsaarelt pärit Tarmo Kõuts. Rannarahva muuseum töötabki nüüd uuesti välja randlase mõiste, et see Eesti seadusandlikku baasi sisse viia, anda püügiõigus merel jälle isalt pojale, nagu see vanasti oli, aga mitte igaühele, kes seda arvutil klõbistades kiiresti taotleda mõistab ja jõuab, nagu praegu eeldatakse. Saaremaal elab, nagu 13. sajandilgi, veel üle 30 000 inimese. Ehk jõuame jätkusuutliku merenduse taastada. Kõuts, kes on asjatundjate kogu kokkukutsumise ja tegutsemise üks initsiaatoreid, ütleb, et tema ei ole veel jonni jätnud. Ta ise sai Tallinna merekooli sisse kohe pärast Pihtla kooli 8. klassi, sõitis madruse, pootsmani ja alles siis kolmanda tüürimehena, ka nüüd peaks mereakadeemiale eelnema kutseõpe, et tulevane laevaohvitser mõistaks teha kõiki töid, mis laevas ette tulevad.

Eesti merendust saab mitut moodi edendada. Näiteks võtame me oma sadamates edukalt vastu suuri kruiisilaevu, aga Eestisse tulnul ei ole kuskil võimalik astuda pardale, et mööda seda maad ja saari meritsi ringi seigelda. Meil õpitakse aktiivselt väikelaevu juhtima ja Kuressaares on koguni väikelaevade ehitamise kompetentsikeskus. Merekultuur on kõigest hoolimata hinges. Paadipõgenike järeltulijad peaksid oskama paadiga sõita.