Roos on kõige muu kõrval ka diskreetsuse ja vaikimise võrdkuju. Roos viitab saladusele. Sub rosa ‘roosi all’ tähendas omal ajal, et kõnelused toimuvad ‘roosi varjus’, st saladuskatte all, vaikimistingimusel. Ka varakristlikus traditsioonis oli roos vaikimise sümbol. Saaremaal Karja kiriku pikihoone põhjaseina konsoolil on kujutatud roosi märki ja selle all stseeni, mida kunstiloolased tõlgendavad nõnda, et vallaline noor mees lööb külge abielunaisele. Mehe kukile istunud kurat andvat märku, et teoksil on midagi ebasündsat (vt ÕpL 26.06). Kuigi kuradi põhitöö peaks olema just patuteole kihutada, näib ta siin üritavat meesterahvast ettevõtmisest pigem tagasi hoida. Millega on tegu? Mis saladus peitub selle kivisse raiutud roosi märgi all? Üsna kindlasti ei viita see mingile klatši- ega tõenäoliselt ka mitte pihi­saladusele.

Püha naiselikkus

Eelkõige aga on viie õielehega roos püha naiselikkuse sümbol, viljakuse ja armastuse jumalanna atribuut. Roos on Rooma Venuse, Kreeka armujumalanna Aphrodite, Babüloni Ishtari, Foiniikia Astarte ja kõigi teiste taoliste lill (vrd ka neitsi Maarja, taevalik roos), samuti Aurora, Heliose ja Dionysose ja ka mitmete naispühakute atribuut, küllap siis ka Iiri emajumala Brigiti sümbol.

Roos seostub samuti Venuse viieharulise tähega, mida näeme lausa aukohal Karja kiriku kooriruumi laes, s.o sümboolsel taevalael. Viisnurkne täht on ilu ja täiuslikkuse sümbol (kui kõigiti kuldlõikeline märk), see väljendab jumalikku harmooniat, seostudes iidsetest aegadest emajumala ja püha naiselikkusega, erootika ja viljakusega – samuti kui viielehine roosiõis. Emajumalatest tähtsaimad olid Kreeka sünnijumal Demeter ning viljakuse ja taeva jumalannad Ishtar ja Isis, kes vastutasid surma ja sünni, viljakuse ja emaduse eest. Sünnijumal oli ka Iiri Brigit (‘kõrgus, väärikus, ülevus’), tema hoolitses oma maa viljakuse eest ja seisis sünnituse ajal naise kõrval, sirutades oma kaitsva käe lapse kohale.

Seega: vahest viitab Karja kiriku roosi märk hoopis iiri-keldi kristluse ja püha Brigiti osale selles müsteeriumis, kuidas Saaremaa võideti ristiusule? Kui Iirimaa kaitsepühak püha Brigit võis olla enne ristiusustumist Brigiti preestrinna, siis Suure Tõllu abikaasa Pirit võis väga hästi olla püha Brigiti kohalik kehastus. Iiri Brigit juurdub kiviaegsesse emakultusse, Pirit juurdub kohalikku ema­õiguslikku konteksti.

Emaõiguslik Iirimaa, emaõiguslik Eestimaa

Iirlasi iseloomustav emajumalakultus ja arusaam looduse emalikust olemusest polnud igatahes midagi võõrast ka meie esivanematele, pigem vastupidi. Keldi looduse emade kohta on asjatundjad teravmeelselt väitnud, et igal juhul ei kutsuta neid emadeks lastesünnitamise võime pärast. Üsna kindlasti kehtib sama ka eesti/liivi/läti taeva- ja maaema, metsa- ja mere- ja vee-ema, tule- ja tuuleema, ilu-, mure- ja õnneema … kohta. Õnneema on lapse sündimisel alati ligi ja määrab lapse tuleviku. Iirimaa oli/on emajumala Eriu maa, Vana-Liivimaa pühendati jumalaema Maarjale. Eestit asustas maarahvas, Iirimaad vastavalt maaema Anu rahvad (Anu rinnapartii kohta vt ÕpL 01.02). Nii Eriu kui ka Anu on suure emajumala Brigiti kehastused (või vastupidi).

Eestlaste võimaliku emajumala kohta on üht-teist ka kirjasõnasse sattunud. Rooma ajaloolane Tacitus kirjeldab teoses „Germania” Schleswig-Holsteini ja Jüütimaa lõunaosa asukate omapärast maaema Nert­hu­se kultust (Tacitus, Germania: Nerthus, id est terra mater). Nende keskne kultuspaik asunud mingil saladuslikul saarel, Vello Lõugase veendumuse kohaselt Saaremaal ja Kaali järvel. Ühtlasi käsitleb Tacitus aestide jumalate ema, seostuvalt nuiameeste ja sigadraakoni temaatikaga (vt Õpl 26.10.2012). Eestlaste-soomlaste Kuldnaise-nimelise jumalate ema kohta kirjutab Schefferus „Lapponias”, 1673, et laplased nimetanud teda Viru eideks. Viron akka villi vaimo on soome loitsudes hundi ema. Nii tema kui ka Kuldnaise asupaik seostub Saare maa ja Nimetu saarega. Muinasgermaanlaste teades pidas Skandinaaviast ida pool eluaset Rauametsa moor, päikeseneelaja Fenrir-hundi ja kohutava Kuu Koera ema. Kusagile siiakanti pidanuks mahtuma ka ürgne emahunt, kes anglosaksi eepose „Beowulf” järgi oli vihase verehundi Grendeli ema. Hunt on paljude rahvaste müütiline esiisa.

On teisigi võimalikke vihjeid naisjumalikkusele Saaremaa müütilises taustas. Oleme siin rubriigiski vihjanud Saaremaaga seoses Kreeka müütiliste kangelaste Iasoni ja Odysseuse armukestele (jumalik Medeia, suur jumalanna Kirke). Rääkimata siis Suure Tõllu abikaasast Piritist, Iiri suure emajumala Brigiti kohalikust n-ö inkarnatsioonist (või oleks õigem öelda juba reinkarnatsioon?). Ja veel kord – Vana-Liivimaa oli jumalaema maa, Maarjamaa.

—–

Ettepanek, millest ei saa keelduda

Emaõiguslikku maailma kuulus loomuldasa noore naise õigus endale ise mees valida. Võimalik, et ka Pirit oli Tõlluga abiellumisel aktiivsem pool – Iiri druiidid, sh preestrid ja prohvetid, võisid teatavasti olla mõlemast soost. Selle väga mõjuka keldi eliidi seksuaalses käitumises oli sugudevaheline võrdsus tavaline.

Eestis kestis naiste muistne kosimisõigus kõige viimaste aegadeni välja. Tüdrukutel olnud veel paarsada aastat tagasi luba kolm korda aastas, iga kord kolm pühapäeva järgemööda poisse tupele kutsuda. Neiu läinud, tühi noatupp vööl, kirikumäele peigmeest otsima, kuni endale meelepärase peiu leidnud, kes talle oma noa tuppe pistis. Vastumeelse poisi väits visatud omaniku ette maha. Komme leidis ajapikku üleüldist laitmist ning kadus 19. sajandi algul ära. Viimased tupelekutsujad olnud tolleaegse rahva arvamise järgi uhked ja hullud, s.o ulakad tüdrukud – seega iseseisvad emaõiguslased, leiab asjatundja A. Kruusberg.

Omal ajal käitusid noored naised selles pea kõige tähtsamas eluvaldkonnas suure vastutustundega. Noor mees pidi pärast kosjade vastuvõtmist ennast tõestama. Kuramaal näiteks kuulutati kosjad kordaläinuks, kui neiu jäi peigmehega rahule: noored suleti paariks tunniks aita ja kui kosilane seal oma osaga hakkama ei saanud, aeti ta häbiga minema (kirjapanek aastast 1673). See tava hakkas kaduma alles üle-eelmise aastasaja keskpaiku, nii et samal ajal, kui Eestis hääbus tupelekutsumiskomme. Eestiski võinud peigmees jääda kosimise puhul ööseks pruudi juurde magama. Öösi saanud siis peigmees pruudilt ka „jah”-sõna. Tundub millegipärast, et ka ettepaneku „pähklile minna” (vt ÕpL 27.09) tegi pigem noor naine kui nohikust noormees.

Naiste kosimisõigus säilis hiliste aegadeni nii ühes kui ka teises maailma otsas, näiteks ainudelgi. Ainu neiu oli samuti vaba endale meest valima. Vastabiellunud vahetasid kingitusi: mees kinkis naisele noa omatehtud tupes, neiu noormehele peapaela. Abielu-eelne vaba käitumine asendus abieluaegse truudusega – nagu meilgi. Indias öeldi taolise abiellumisviisi kohta svajamvara ‘omavalik’, mille puhul täiskasvanud kuningatütar valib endale kohaletulnute seast mehe, andes väljavalitule lillevaniku.