Selleaastase raamatusügise äriajad ehk raamatumessid on nüüdseks möödas. Edasi käib tegevus kirjastustes. Eesti raamatuinimeste jaoks algas sügis Göteborgi raamatumessiga, millele paari nädala pärast järgnes Frankfurdi mess, millele paari nädala pärast järgnes Helsingi mess. Igaüks neist on omamoodi olemisega mitmepäevane sündmus. Igaüks neist annab inspiratsiooni ja informatsiooni, ja teisalt väsitab võimete piirini – ei ole ju põhjarahvad selle lõputu suhtlemisega kuigivõrd harjunud.

Kui Frankfurdi mess tähendab peamiselt äri ja suhete sõlmimist-alalhoidmist, siis möödunud nädalal toimunud Helsingi raamatumess (24.–27.10) toob kaasa sellise raamatusündmuste saju, milletaolist siinpool lahte niipea ei nähta. Neli päeva järjest toimuvad üheteistkümnel laval hommikust õhtuni kohtumised-vestlused-arutelud, millele lisanduvad messil esindatud kirjastuste-raamatupoodide lavadel toimuvad tutvustused. Soome kirjanike jaoks on see aasta suurim keikka, kus on kohal kõik, kellel viimase aasta jooksul raamat ilmunud, nii et kõige tavalisem viis mõnd tuttavat kohata on jooksu pealt. Ja kui tahad sõna vahetada, siis tuleb kaasa joosta.

Lastenurgast on saanud suur saal

Sealjuures ei keskenduta kindlasti mitte ainult kirjandusele, vaid esindatud on ka kõik teised žanrid. Kõneldakse ajaloost, esseedest, kokaraamatutest, mis siis veel laste- ja noorteraamatutest rääkida. Tuleb tunnistada, et neile viimastele pööratakse Helsingis iseäranis suurt tähelepanu. Messi ajaks peavad kõik jooksva aasta lasteraamatud ilmunud olema, muidu jäävad need rahvale korralikumalt tutvustamata. Eks ole ju nii, et ajakirjanduses ilmuvaid artikleid on suhteliselt keeruline ette ennustada ja nende järgi oma tegevust planeerida, seevastu messil on kõik kirjastaja enda teha. Kirjanikud tuuakse kohale, kunstnikud tuuakse kohale, lapsed tuuakse kohale, lapsevanemad tuuakse kohale, koolid tuuakse kohale, õpilased tuuakse kohale ja nii see raamatusõnum väikese tegelaseni jõuab.

Tuleb tunnistada, et laste lugemisele ja raamatuarmastusele pööratakse messil väga palju tähelepanu. Sel aastal oli lastele mõeldud messinurgake saanud suure saali mõõtmed, nii et enam ei olnud probleem, kui kirjanikuga tahtis kohtuma tulla mitu klassi. Kõik mahtusid ära. Tähelepanuväärne, kui paljud õpetajad olid koolivaheajast hoolimata pägalikud raamatuilma toonud. Või kui palju oli lapsevanemaid, kes olid kohale toonud kõik oma järeltulijad teismelistest vankriealisteni välja.

Kui siinkohal tutvustada pisut uuemat Soome noortekirjandust, siis tasub kindlasti märkida ära selline autor nagu noor rootsisoome kirjanik Maria Turtschaninoff, kelle debüüt Helsingi linna all peituvast maa-alusest linnast tekitas paari aasta eest omajagu sahinaid. Seekord tutvustati tema teist romaani „Anaché”, mis on jällegi fantaasiasugemetega raamat. Huvitav tendents Soome kirjanduses on see, et viimastel aastatel on juurutatud kommet anda soomerootsi autorite raamatud ühekorraga välja mõlemas – nii rootsi kui ka soome – keeles. Nii läks see näiteks Hannele Mikaela Taivassalo vampiiriromaaniga „Nälg”. Eestiski tuttaval Siri Kolul ilmus esimene noorteromaan „Pelko ihmisessa” („Hirm inimese sees”) – lugu inimloomuse pimedamast poolest, kui inimkond nakatub H-grippi.

Tulemas on Tove Janssoni juubeliaasta

Soome kirjanduses ja rahvusvahelises raamatuäris käib praegu meeletu töö selle kallal, et Soome on järgmisel aastal Frankfurdi messi peakülaline. Nii oli Saksamaa seekord peakülaline Helsingis. Peakülalise programmis räägiti tõlkimisest, tutvustati uuemat saksa kirjandust, muuhulgas ka soome kirjanduse saksa keelde tõlkija Stefan Mosteri uut romaani „Lieben sich zwei” („Rakkaat toisilleen”), aga räägiti ka sellest, mida kirjanikele annavad loomeresidentsid.

Ei ole aga mitte ainult Frankfurt see, mis Soome raamatuaasta 2014 eriliseks teeb. Nimelt on järgmisel aastal ka ühe maailmakuulsa soome kirjaniku sünniaastapäev. Sealjuures mitte lihtsalt soome kirjaniku, vaid soomerootsi kirjaniku. Ja veel sellise kirjaniku, keda teavad mitte ainult täiskasvanud, vaid ka lapsed üle kogu ilma. Arvasite ära? See on Tove Jansson, kelle sündimisest möödub järgmise aasta 9. augustil sada aastat. Loomulikult tähendab see eelkõige seda, et muumidega tehakse sada imet, raamatuid antakse uuesti välja kümnete kaupa, neid tehakse aina juurde – ja mitte ainult kõige väiksematele raamatusõpradele mõeldud papiraamatuid. Nii on ennast tõestanud soome kirjanikelt tellitud uusi muumilugusid, esimese neist pani kirja rahvusvaheliselt laia tunnustust leidnud Johanna Sinisalo. Kuivõrd see lastele-lapsevanematele peale läheb, näitab aeg.

Väga teretulnud on sealjuures kindlasti Tove Janssoni uus pisut tammsaareliku pealkirjaga elulugu „Tee työtä ja rakasta” ehk „Tee tööd ja armasta”. Ja just selles järjekorras need kaks Tove elus käisid, kinnitab raamatu autor Tuula Karjalainen. Põhjaliku foto- ja illustratsioonimaterjaliga raamat annab selle omas ajas julget ja veendunud elu elanud kunstniku ja kirjaniku pikaajalisest tegevusest mitmekülgse ülevaate. Oma 300 leheküljega on see kindlasti lihtsamalt haaratavam kui eelmine Tove Janssoni käsitlus (Boel Westin), mis oli enam kui 700-leheküljeline mammut. Igatahes reetis Soome kirjastaja, et Eesti kirjastusedki tunnevad selle raamatu väljaandmise vastu huvi. Kindlasti on meil palju lapsevanemaid, õpetajaid ja lapsi endid, kes seda raamatut hirmsasti lugeda tahavad. Mina juba loen ja naudin. Hirmsasti.