Ameerika menufilmis „Reamees Ryani päästmine” hargneb huvitav kõrvalliin: räsitud rindemehed veedavad jõudehetkil aega mõistatamisega, mis ametit pidas nende ülem, tulest ja veest läbi käinud sõjamees, enne sõda eraelus. Kui siis lõpuks selgub, et ta oli … õpetaja, peab see mõjuma ja mõjubki üllatavalt. Õpetaja sõjaväljal? Maailma kõige rahumeelsema ja ülesehitavama ameti pidaja püssiga käes, valmis tapma? Õpetaja – sõjamehe vastand?

Sama vastandust kasutab ka meie endi „Nimed marmortahvlil”. Kuid tegelikult pole siin üllatavat midagi, vähemalt neile, kes on sõjaväest vähegi läbi käinud. Ohvitser ja allohvitser ongi oma olemuselt õpetajad ja sõjaväepedagoogika maailma vanim pedagoogika. Vana-Kreekas võeti poisid seitsmeaastaselt sõjaväkke, ja mitte ainult militaarses Spartas, vaid ka luulelembeses Ateenas. Nad ei õppinud seal mitte ainult sõdimist, vaid kõike muudki.

Võib-olla seda üldiselt ei teata, aga meie kuulsaim sõjasangar Julius Kuperjanov oli samuti eraelus õpetaja, kusjuures isegi algkooliõpetaja. Aastail 1910−1914 õppis ta Tartu õpetajate seminaris ja seejärel palus saata end Kambjasse külakoolmeistriks. Koolmeistrikarjäär ei kestnud küll kaua, 1915. aasta veebruaris Kuperjanov mobiliseeriti ja peagi jõudis ta Peterburi lipnike kooli. Sõjaväelase amet ei olnud Kuperjanovile alguses üldse meelepärane, sest ta oli ja tahtis olla kooliõpetaja. Ent kuna see ei olnud võimalik, sai temast ohvitser, keda mehed olid nõus pimesi usaldama ja kelle järel mis tahes ohule vastu minema.

Sellist usaldust ei saavuta jõuga ega ka üksnes eeskujuga, selleks on tarvis õpetajaannet, talenti, empaatiavõimet, arusaamist asjadest ja inimestest – ning kindlasti ka neid õpetajaoskusi ja -kogemusi, mida Kuperjanov oli omandanud nii seminaris kui lühiajalise õpetajatöö käigus.

Õpetajaid leidus ka Eesti rahvaväe sündimise lätetel 1917. ja 1918. aastal. Tallinna reaalkooli võimlemisõpetaja Anton Õunapuu moodustas 1917. aastal õppiva noorsoo roodu, 1918. aasta 23. ja 24. veebruaril patrullisid roodu liikmed Omakaitse ridades Tallinnas ja osalesid tulevahetuses, milles kaotas elu esimene Eesti vabariigi eest langenu Johann Muischneek. Õunapuu on „Tuulepealse maa” leitnant Ploompuu (kes on algselt samuti võimlemisõpetaja) prototüüp, vähemalt algusosades.