Lauamängude puhul tuleb silmas pidada mõningaid nüansse: teha mäng enne lastega mängima asumist selgeks endale, veenduda selle ealises sobivuses, varuda mängimiseks aega ning olla valmis muutma reegleid paindlikult ja vastavalt mängijate võimekusele.

Üks asi on mängida lauamänge täiskasvanutega, kes reegleid lennult tabavad, end nendega kohandada oskavad või nõustuvad mängima esimese mängu n-ö prooviks ja käigu pealt õppima. Ning mängima üleüldse rohkem ajaviiteks, niisama mõnusa äraolemise kõrvale. Teine asi on mängida lastega, kes on eri vanuses ja teadmistega, ja kes on küll sageli valmis õhinal õppima, aga kellele ei meeldi kaotada ega oma korda oodata. Ja kellele võit võibki olla selle hetke ainus eesmärk. Seepärast tuleb öelda, et lauamängud on kohati omamoodi kannatlikkuse õppimise kool, nii laste kui ka vanemate jaoks.

Aga asjast. Et mitte aju ja mälu liigselt koormata, valisin katsetusteks ja lähemaks uurimiseks ühe lugemismängu, ühe matemaatikamängu ning mõned põnevad kaardimängud, mis tegelikult küll on rohkem mängukaardid.

Matemaatika ongi lihtne!

Matemaatikamängu („Matemaatika on lihtne”, Ammi lauamängud), milles võib leida vastavalt vanusele sarnasusi nii Tsirkuse-mängu kui ka Mendelejevi tabeliga, kohta kurtis mõne aja eest kurtis üks sõber sotsiaalmeedias, et see olevat sama lõputu mäng kui Monopol.

Aga meil, 7-aastase Mirteliga läks just teistpidi – jõudsime mõlemad lõppu üsna ruttu ja kindlalt –, seda väikese modifikatsiooni pärast. Nimelt on selles mängus edasi astumiseks tarvis veeretada mänguga kaasas olevat +/-täringut ning teha väike tehe, enamasti kuni 15 piires. N-ö „tagasikukkumise” kohad sisaldavad aga sulgudes korrutamist-jagamist, mida esimeses klassis veel ei õpita, nii et jätsime need kohad lihtsalt vahele ja võtsime järgmise ruudu tehte. See viis meid aina edasi ning n-ö redelist kukkumise võimalus kadus ja võitja oli reeglina see, kes mängu alustas.

Tegelikult on mäng üle 8-aastastele ja esimeses klassis õpitakse liitmist-lahutamistki valdavalt vaid kümne piires. Nii et kui tuli tehe 8 + 4, oli Mirtel esmalt pisut ehmunud, kuid teatas pärast mõningast vaikust õige vastuse. Minu imestuse peale, kuidas ta selleni jõudis, vastas ta pisut haavunult „Noh, ma lihtsalt mõtlesin natuke.” Nii et matemaatilist mõtlemist arendab see mäng eesmärgipäraselt igatahes. 9-10-aastastele oli niisama liitmine-lahutamine seevastu pisut igav ning nemad vaimustusid rohkem mängu keerulisemast variandist, mis hõlmab ka kaasas olevaid kaarte küsimustega nagu „Mitu tundi on kahes ööpäevas?” ja „Millist arvu nimetakse paarisarvuks?”. Põhikoolilastele on mängul veelgi keerulisem versioon, mis hõlmab protsendi ja x-iga täringut. Aga ka 7-aastane teatas pärast esimese mängu lõppu õhinal „Mängime veel!”. Nii et selle mängu võimalik publik on kahtlemata suur.

Emme, kas me seda juba loesime?

Koolibri Lugemismängude-sari on juba pika ajalooga, nagu võib järeldada ka järjekorranumbrist („Lugemismängud 5”, Koolibri). Pilkupüüdvas ja salapärases paelakesega pappkohvrikeses müüdavad mängud on välja sõelutud Eesti Lugemisühingu ja tema koostööpartnerite Lugemismängude-konkursil. Kohvrike sisaldab kaheksat mängu, nii et kui hind võib esmapilgul tunduda soolane, siis kaheksaga jagades ta seda sugugi ei pruugi olla.

Kohvris on nupud ja täring ning hulk A4 formaadis paksust paberist lehti, millest tuleb ise lõigata välja sedelid. Puudu on ainult ümbrikud, milles sedelid hiljem hoida. Kui mängus osalevad lapsed on liiga väikesed, et lõikamises osaleda (või võivad sellest tüdida) või nii suured, et neid lõikumine eriti ei paelu – tasub kohver avada ja eeltöö ära teha enne, kui sellega laste juurde minna. Eeltöö hulka kuulub mõistagi ka mänguõpetuste läbi lugemine, mis väikeste mängijate juureolekul nende õhina samuti muidu kaasa viib.

Mängudega tutvumises osalenud 10-aastase Triinu-Liisi ema nentis esmasel vaatlusel, et neil on kodus üks sama sarja varasem versioon ning edasiminek on silmaga märgatav. Kui varasemal versioonil on mängude tagaküljel üksteisest raskesti eristavad kujundid, mida pole alati lihtne eristada, siis värskeimal versioonil on tagaküljel mängu nimi. Tõsi, alati saaks veel paremini, näiteks eristada värvidega, mis õpetaks veel lugeda mitte oskavale lapsele lisaks lugemisele ka värve ning kaasaks ta rohkem tegevusse. Aga küllap on seda trükitehniliselt keerulisem teostada. Ja mängu eesmärk siiski lugema õppimine/õpetamine.

Kui 10-aastasele Triinu-Liisile tundusid lugemismängud üldjoontes liiga titekad, siis 7-aastane Mirtel oli õhinal nõus katsetama. Mõlema tähelepanu pälvis esmalt (ja pisut oodatult) ainus n-ö mängulauaga mäng „Reibas rada”, kus tuleb täringuheidete abil leida ja loetleda kaashäälikuühenditega algavaid sõnu. Kuna ma ei olnud kursis, kui hästi oskab lugeda esimese klassi tüdruk, sai siinkohal mängureegleid pisut muudetud, kuigi hiljem selgus, et pisut ennatlikultki. Nimelt näevad reeglid ette, et sõna tuletatakse ise ja seejärel leitakse sõnakaart (pakist või tagurpidipööratute seast), siis meil jäid kaardid õigetpidi ning vastsele koolilapsel kulus vaid mõni hetk, et nende seast ludinal lugedes õige üles leida. Pisut kimbatusse sattusime alles siis, kui üks jõudis lõppu esimesena, aga kaarte käes (iga õige sõna eest saab kaardi) oli rohkem hoopis teisel. Kumb siis ikkagi võitis?

Ka mäng „Kauba vastuvõtt”, kus kaupu tuleb jagada kuude kauplusse (majatarbed, rõivaäri, toidukaubad, kirjatarbed, spordipood ja mööblikauplus) oli 7-aastasele igati põnev. Ja kuigi „CD-plaat” maandus mööbliäris, mõned rõivad leidsid koha „majatarvete” all ning „kana” jaoks otsiti esmalt „loomapoodi” ja taibati see alles seejärel mõningase ebalusega panna „toidukaupade” alla, oli tulemus üllatavalt kiire ja pädev. Tundus koguni, et liiga lihtnegi.

Eks tegelikult ongi need lugemismängud ju mõeldudki tõenäoliselt pisut väiksematele, eelkooliealistele, või siis neile, kel lugemisega raskusi. Näiteks 3-aastane Johanneski, kes veel ise lugemise osas huvi üles ei näita, küll aga aeg-ajalt uurib, „Emme, kas me seda juba loesime?”, osales suure pühendumusega kohvri avamisel. Ja leidis kohe üles mängu „Loomade varandus” juurde kuuluvad loomapildid, sirvides ja loetledes omal algatusel ja rõõmuga nende nimetusi ja kuuluvust. Vaid „ilves” tunnistati „kassiks” ning „küülik” ja „notsu” kuulutati „loomaaialoomadeks”, mis on ilmselge aja märk – suvel korduvalt loomaaias käinud laps polegi noid näinud mujal, kui seal. Aga see on juba teine teema. Lugemismänge saab temaga mängida kindlasti veel korduvalt.

Tegevuskaardid paeluvad kõiki

Üks suurimaid ja toredamaid avastusi nii minu kui laste jaoks olid värskelt müügile jõudnud loovad tegevuskaardid (Dada), mida on tänaseks ilmunud juba mitu erisisulist pakki: „Loomad, linnud, putukad”, „Kollid, nõiad, vampiirid”, „Nuputa ja lahenda”, „100 tegevust lapsele reisi ajal”.

Värvilised kaardid pälvisid me kõigi jäägitu tähelepanu. Isegi kolmeaastase oma, kes küll neile veel joonistada ei mallanud (aga esiteks on kaardid mõeldud vanusele 4+ ja teiseks pole joonistamine ka tema lemmiktegevus), kuid vaatas ja kommenteeris neid huviga. Eriti tore oli kaartide puhul see, et nii mõnelgi juhul sai lugeda mitte oskav kolmenegi aru, mida nendega teha tuleb ning teatas pärast põgusat vaatlust vaat et samade sõnadega, mis kaardil kirjas, näiteks: „Kaunista liblika teine tiib ka ära”, „Tee sebrale triibud” või „Joonista veel ahve”. Kiiduväärt on, et ülesanded on vähemalt joonistuskaartidel trükitähtedega, mis muudab eel- ja algkooliealistele need igati ea- ning võimetekohaseks.

7-aastane Mirtel, kel kunstiannet rohkem kui keskmiselt, võttis „Loomade-lindude” paki kaartide ülesandeid keskmiselt tõsisemalt ning keskendus joonistamisele imeteldava innukusega. Tema ema Kairi sõnul on neil „100 tegevust lapsele reisi ajal” juba kodus olemas ning enne ühtki reisi äralahendatud – nii et heakskiidu pälvisid kaardid seal peres kõigiti.

9-aastane Siim, üsna harilik ja rahulik kolmanda klassi poiss, istus laupäeva õhtul köögilaua taga ja uppus ennastunustavalt paki „Nuputa ja lahenda” kaartidesse, küsides aeg-ajalt vaid nõu, kas peaks kirjutama vastuse pikalt või piisab numbrist ning kas peaks arvutama peast või saaks paberil. Temale sobiksid kindlasti ka uusimad kaardid „50 teaduskatset õues ja toas”, mis ainsana nõuab lisatarvikuid, aga on seda sisukam ja pakub põnevust märksa vanematelegi.

Ah jaa, kas ma unustasin mainida, et tegevuskaartidega on kaasas niinimetatud võlupliiats (selle teises otsas võiks olla svamm), mille teksti saab kaartide libedalt pinnalt pärast kasutamist kustutada, nii et tegu pole sugugi ühekordse ettevõtmisega, vaid saab kasutada kas või iga päev. Kui millestki on kahju, siis ainult sellest, et sageli kaunid kunstiteosed või toredad vastused niimoodi igaviku hõlma kaovad, aga eks seegi ole aja märk. Ja õnneks on tänapäeval pildistamisvõimalus juba vaat et igal telefonilgi.

Oma iva ja mõte, vajalikkusest rääkimata, oli kõigil katsetatud mängudel. Enamikul neist on ohtralt võimalusi vastavalt vanusele ning kiita tuleb ka tänapäevaste mängude käegakatsutavat kvaliteeti. Tegevuskaartide puhul õhkas vaat, et iga neid näinud täiskasvanu: oh, oleks mul lapsepõlves sellised olnud.