3. jaanuaril sai Tallinna ülikoolis kokku Huvitava Kooli mõttekoda, et panna paika Eesti kooli huvitavamaks muutmise põhimõtteline kava ja esimesed sammud selles suunas astumiseks. Teatava üllatusena selgus, et see polegi nii lihtne. Esiteks tekitas probleeme küsimus, missugune kool on siis huvitav. Teiseks esitati ettepanekuid kooli huvitavamaks muutmiseks väga palju. Mõttekoda saab järgmine kord kokku veebruaris ja selleks ajaks kavatseb Huvitava Kooli toimkond kõik ettepanekud läbi analüüsida ja kõige olulisema selgelt esile tuua.

Huvitava Kooli mõttekoja lõplik eesmärk on aidata Eesti kool 2020. aastaks täielikult uutele rööbastele – muuta huvitavaks. Kuid esimeste sammudega tahetakse algust teha mitte kuue aasta pärast, vaid juba lähiajal. Sellise sõnumi sai mõttekoja rahvas juba enne arutelu ministeeriumist tulnud kirjaga. „Arendustegevus on vältimatu nüüd ja kohe …” kirjutas algatuse eestvedaja Pille Liblik.

Missugune kool on huvitav?

Nüüd ja kohe astutavate sammude paikapanek võttis siiski mõnevõrra aega, sest kohe arutelu algul selgus, et huvitavat kooli mõistetakse päris mitmeti. Näiteks tekkis küsimus, kas laps peab huvitavas koolis ka õnnelik olema. Seda nõuab näiteks Norra põhikooli õppekava. Päris õnnelikkust arutelul osalejad ei nõudnud, küll aga märgiti, et lapsel peab koolis olema häid sõpru, ta peab tundma, et koolis on turvaline, et vahel saab seal nalja jms. Ja muidugi peavad tunnid olema huvitavad.

Selle peale tekkis uus küsimus: kas lähtuda õpilase või ühiskonna huvist? Priit Perensi laudkond leidis, et õpilane kui klient otsustab, missugune kool on huvitav. Aga kuhu jäävad siis ühiskonna huvid, küsiti vastu. Mati Heidmetsa laudkond täpsustas, et huvitav kool ei tähenda kindlasti seda, et kõik peab olema kerge, lõbus ja pealiskaudne.

Pärast mõningast mõttevahetust otsustati, et lapsel ja ühiskonnal on ühesugused huvid. Ühiskond vajab inimesi, kes oskavad ja julgevad teha arukaid otsuseid. Laps tahab samuti olla arukas ja julge. Ühiskond vajab koostöövõimelisi inimesi. Laps, eriti murdeeas, tahab kuuluda kellegi hulka ja koostööd teha. Tekkis veel küsimus, missugune kooliaste tuleks esimeses järjekorras praegusest huvitavamaks muuta, kus on probleem kõige suurem. Leiti, et alustada tuleb 7.−9. klassist.

Mis teeb kooli igavaks?

Järgnevalt arutati, mis teeb tänapäeva kooli igavaks või isegi tuimaks.

Pealiskaudsus – öeldi välja esimese märksõnana. Pedagoogika ütleb, et huvitav on see, mis on põhjalik, kuid ülepaisutatud õppekavad ei võimalda praegu peaaegu millessegi süveneda. Eve Eisenschmidti laudkond leidis, et ainekavade mahtu tuleb vähendada drastiliselt. Hasso Kukemelgi laudkond lisas, et õpilasel peab olema praegusest vähem õppeaineid ning 45-minutine klassitund ei võimalda süveneda. Irene Käosaare laudkond märkis, et ülepaisutatud ainekavasid on väga raske omavahel lõimida.

Üksluisus ei sobi õpilastele absoluutselt, leidis Ene-Mall Vernik-Tuubeli laudkond. Stabiilsus on koolis suur väärtus, kuid õpilased igatsevad ka vaheldust: erinevaid õppemeetodeid, kampaaniaid, võistlusi, väljasõite jms. Laps ootab koolilt vaheldust, mängu, elamusi, lisas Irene Käosaare laudkond. Õpilane tahab koolis probleeme lahendada, olla aktiivne, anda oma kaasõpilastele ka ise ülesandeid, lisas Margus Tõnissaare laudkond. Nenditi, et see kõik eeldab, et õpetaja tuleb oma mugavustsoonist välja ja ka õpetajaharidus muutub.

Sundus oli kolmas märksõna, mida kasutati. Sellega viidati, et õpilasel on vähe valikuvõimalusi. Põhjus on taas ülepaisutatud ainekavad, lisaks õppeainete väga suur arv. Vernik-Tuubeli laudkond osutas, et suurepärane näide õpilase valikuvabadusest on hea alguse programm, mis on Eestis ennast juba tõestanud. Eeskuju tasub võtta näiteks Taani ja Saksamaa põhikooliseadustest, kus on kirjas, et tunni teema ja meetodi valib õpilane, mitte õpetaja. See idee tundus paljudele liiga radikaalne. Tiit Perens pakkus välja kompromissi: õpilane valib teema ja meetodi talle pakutud variantide hulgast, mitte lakke vaadates.

Hinded. Ehkki on põnev oodata, mis hinne tunnikontrolli või kontrolltöö eest tuleb, leiti arutelul, et just numbriline hindamine muudab kooli tuimaks. Hasso Kukemelk märkis oma laudkonna nimel, et numbriline hinne on oma aja ära elanud. Margus Tõnissaare ja Irene Käosaare laudkond lisasid, et hinne on viinud meie kooli formalismi − väärtustatakse hindeid, mitte teadmisi, oskusi, hoiakuid. Mati Heidmets märkis, et ka koolide edetabelite koostamine riigieksamite põhjal ei õigusta end, sest koole saab reastada kümnel viisil. Rein Rebane soovitas koolide avaliku reastamise hoopiski keelustada, tuues eeskujuks Sloveenia, kus koolide pingerea kohta infot lekitanuid ootab kriminaalkaristus. Soome praeguse kooli arhitekt Pasi Salberg on hoiatanud, et pingeread muudavad tugevamad koolid tugevamaks ja nõrgemad veelgi nõrgemaks, lisas Rebane. Aga missugusel lapsel on huvitav õppida järjest nõrgemaks muutuvas koolis?

Millest ja kellest alustada?

Järgnevalt mõned arutelult meelde jäänud ideed selle kohta, millest ja kellest kooli nüüd ja kohe huvitavamaks muutma hakata.

• Muudatused kutsub ellu koolijuht, toonitas Irene Käosaare laudkond. Nad tegid ettepaneku kutsuda noored ja ärksad koolijuhid kokku ning korraldada neile koolitus „Omanäoline kool 2”. Õpetada võiksid seal Singapuri, Kanada, Jaapani, Hollandi, Soome ja teiste hariduse tippmaade inimesed. See tagaks, et uus Omanäoline Kool oleks sama mõjuvõimas, kui oli selle eelkäija Eesti taasiseseisvumise algul − tookord osales samuti palju välismaa tippeksperte. Hasso Kukemelgi laudkond nentis, et halb juhtimine on praegu kooli põhiprobleem, soovitades kehtestada koolijuhtide professionaalsuse hindamise kriteeriumid.

• Õpetajakoolitus tuleb ümber korraldada. Tudeng peab ülikoolis kõik selle ise praktiliselt läbi tegema, mida tal on vaja koolis osata, pakkus Tõnissaare laudkond.

• Õpetajate koostöövõrgustike tegevust tuleb toetada, oli Käosaare laudkonna ettepanek. Eestis on palju õpetajaid, kes õpetavad väga huvitavalt, kuid võrgustike tunnustuse ja toetuseta nende head kogemused teistesse koolidesse ei levi.

• Riiklik õppekava tuleb läbi lugeda – pani ette Rein Rebase laudkond. Praegu tundub, et enamik õpetajaid, rääkimata lapsevanematest, pole seda veel teinud, aga RÕK-i üldosas on kõik, mis kooli huvitavaks teeb, juba kirjas. Paraku on kõiki uusi õppekavasid ainult kehtestatud, mis on suhteliselt lihtne, kuid mitte rakendatud. Rakendamine võtabki aega kuni kuus aastat. Kukemelgi laudkond soovitas teha RÕK-i kohta ladusa teksti, nii et tädi Maali ka aru saaks, missugust kooliuuendust taotletakse. Heidmetsa laudkond soovitas ka elukestva õppe strateegia ning õpetaja kutsestandardi lugemise ja analüüsi päevakorda võtta.

• Õpilasele tuleb vabadust juurde anda. Näiteks valikained peavad algama juba 7. klassist, tegi Heidmetsa laudkond ettepaneku.

• Vaja on luua tööriist, mille abil oleks õpilasel senisest lihtsam endale eesmärke seada ja oma edasiminekut ise hinnata, oli Käosaare laudkonna idee.

Mõttekojas kirja pandud ettepanekuid täpsustab lähematel päevadel algatuse toimkond. Ettepanekute alusel valmib koostöös koolidega kooli huvitavaks muutmise tegevuskava. Kuidas ettepanekud ellu jõuavad, seda arutab Huvitav Kool veebruaris. Vaata ka http://www.huvitavkool.blogspot.com/,

Mis ja millal?

Noppeid ideedest, mille puhul pakuti välja ka tähtaegu

• Töötada välja sise- ja välishindamise kriteeriumid, mis toetavad Huvitava Kooli põhimõtteid aastal 2014. Rakendada need kriteeriumid alates 2015. aastast.
• Käivitada programm „Omanäoline kool 2” aastal 2015.
• Luua iseenda õppe-eesmärkide hindamise tööriist õpilastele aastaks 2015.
• Tugevdada õpetajate koostöövõrgustikku aastaks 2015.
• Rakendada riiklikku õppekava avatuna kogukonnale − 2015.
• Fookustada õpetajakoolitus riikliku õppekava rakendamisele − 2016.
• Tõsta õpetajaameti mainet ja tekitada konkurents vabadele ametikohtadele – 2016−2017.
• Suurendada Noored Kooli õpetajate arvu koolides nii, et põhiõpetajad saaksid võtta loomepuhkust − 2018.

 

Millisena kujutate ette huvitavat kooli?

Eda Heinla

TLÜ loovusõpetuse dotsent

 

 

Kooli teeb huvitavaks õpetaja, seepärast toetan väga õpetajate koostöövõrgustike moodustamise algatusi, samuti olemasolevate võrgustike aktiivses tegevuses hoidmist. Kõik see eeldab pühendunud koordinaatoreid, kuid ka haridus- ja teadusministeeriumi poolset innustamist/tunnustamist (ka materiaalset).

Olen nõus Irene Käosaare laudkonnaga: Eestis on palju õpetajaid, kes õpetavad väga huvitavalt. Oma õppejõutöös näen ja kuulen ka aktiivseid ja huvitavate ideedega motiveeritud magistriõppe üliõpilasi. Selliseid inimesi tuleb julgustada ja toetada.

Mis puutub õpetajaharidusse, siis ootavad üliõpilased eelkõige praktilisi kursusi ja seminare. See eeldab, et õpperühmas ei tohiks olla üle 30 inimese. Olen katsetanud nii suurtes rühmades loovust arendavaid tehnikaid ning kogenud, kuidas noored mõtlevad rõõmuga välja oma erialaga seotud harjutusi – nad mõtlevad loovalt.

Lähtudes loetud uurimustest, toetan seisukohta, et kõige esimeses järjekorras vajavad huvitavamat kooli 7.−9. klassi õpilased.

Urmas Heinaste

TÜ tehnoloogiahariduse spetsialist

Huvitav kool algab õiglasest suhtumisest õpilasse. Kui lapsel on õppeaasta jooksul puudumisi ja muid probleeme, mis on viinud tema jooksvad hinded alla, siis tuleb panna aasta lõpphinne ikkagi eksamihinde järgi ehk väljundi põhjal. On aeg lõpetada selline sogamine, kus protsessihinnete ja eksamihinde põhjal arvutatakse välja „keskmine” ning pakutakse see välja lõpphindena. See ei ole õpilase suhtes aus.

Võrdluseks näide logistikast: kui ma olen õigel ajal õiges kohas, siis pole ju oluline, kustkaudu ma tulin ja kas ma vahepeatustes olin määratud ajal kohal või kas ma üldse seda marsruuti pidi tulingi. Võib-olla olin ma vahepeatustes enne määratud aega? Võib-olla oskasin ma tulla kuskilt otse?

Milleks karistada vahepeatuste mitteläbimise eest, kui ma jõudsin kohale õigeks ajaks? Samal ajal kui see, kes lõpp-punkti ei jõudnudki, saab kiita vahepeatuste läbimise eest. Aga just nii meie koolis hinnatakse.

Protsessihinded ehk kujundav hindamine on mõeldud õppeprotsessi kujundamiseks ehk tagasisideks õpilasele. Lõpphinne näitab väljundit − mida õpilane oskab.

Kui on väga suur tahtmine hinnata seda, kuidas õpilane läbis õppeprotsessi, siis võib seda teha eraldi hindega, nagu vanasti hinnati käitumist ja hoolsust.

 

Jüri Ginter

TÜ hariduskorralduse lektor

 

 

Huvitav kool on kogukonna süda. Õpilased ja õpetajad toovad kooli teadmisi ja hoiakuid oma kogukonnast, samuti kogu maailmast. Koolis kõike analüüsitakse ja sünteesitakse ning selle alusel toetatakse kogukonna arengut.

Huvitavat kooli iseloomustavad järgmised tunnused:

• õppekava koostamise aluseks on enne kooli algust toimunud perevestlused, kus täpsustatakse õpilase võimed, võimalused, kogemused, oskused, huvid ja ootused;

• kodu ja kool toimivad solidaarselt ja täiendavad teineteist (koolis tehakse seda, mida kodus ei tehta);

• õpilasi õpetades õpivad õpetajad ka ise. Õpetajad ja õpilased täiendavad teineteist vastastikku. Erinevus rikastab;

• õpetajad aitavad õpilastel korrastada  ja õpetavad neid ise korrastama infotulva, mida nad saavad internetist, meediast jm.

Huvitava kooli kujundamisele aitab kaasa

• jagatud arusaama kujunemine huvitava kooli olemusest ja eesmärkidest, mis toimub asjaosaliste konstruktiivse ühisarutelu käigus;

• koolide koostöö − õpetaja õpetab mitmes koolis, õpilane õpib valikaineid teises koolis, koolidel on ühisprojektid ja -tegevus jne.