See oli eelkõige ehmatus, mis mind tabas, kui kuulsin uudist, et koolis ei tohi esmaspäeviti ja reedeti kontrolltöid teha.

Üks tähtis riigiametnik teatas teisele, et õpetajad ei täida seadust, kui nad nii teevad − rikuvad mingit tervisekaitseseadust. Kas õppimine kahjustab sedavõrd tervist, et seda võib lubada vaid kolmel päeval nädalas? Seda kummalisem, et samal ajal võib õpilaselt nõuda nii suures mahus kodutöid, et tema koolinädal venib pikemaks kui 40 tundi − täiskasvanu töönädalast pikemaks.

Kontrolltöö peaks ju olema parim mõõteriist, mis võimaldab õppuril teada saada, millisel tasemel tema teadmised on, et selle põhjal oma tegevust korrigeerida – õppida seda, mis veel piisavalt selge pole. Seega peaks kontrolltöö olema õppijale rõõmupäev. Kujutage ette selle sportlase rõõmu, kellel ei lasta enam ainult hüpata, vaid mõõdetakse hüppe pikkused ära ka. Kui esmaspäeval ei tohi õpilase oskuste seisu selgitada, tähendab see, et õppijal pole selgust, mida esmaspäeval õppida. Kui ta reedel ei tohi kontrolltööd teha, siis ei tohi ta teada, mida nädalavahetusel võiks uurida, kui tal selline soov peaks tekkima.

Normaalses süsteemis toimib kogu aeg kiire tagasiside. Hilinenud tagasiside mõjub väga halvasti. Kujutage ette, et juhite Maa pealt Kuu-autot ja teie roolipööramise käsk jõuab autoni hiljem kui sekundi pärast. Kujutage ette, et seda, mis Kuu peal juhtub, näete samuti hiljem kui sekundi pärast. Te näete ka seda, et auto hakkab Kuu peal kraatrisse kukkuma, ligi poolteist sekundit tegelikust hiljem ning teie pidurduskäsk jõuab ligi kolm sekundit hiljem kohale − siis, kui ei ole enam midagi pidurdada.

Mis aga puutub kontrolltöö meditsiinilisse keeldu, siis peab koolihariduses midagi väga pahasti olema, kui selliseid seadusi vaja on.

Paraku pole see veel kõik. Näiteks olen kuulnud raadiost mõtet, et järelevastamised tuleks ära keelata. Saatejuht küsis kurjalt, kes üldse on lubanud sellist asja nagu järeltööd või -vastamised. Sama küsimus esitati Õpetajate Lehe 1. novembri 2013. a numbris. Sisuliselt väidetakse seal, et õpilase teadmiste korduv mõõtmine on kurjast. Pannakse isegi ette, kuidas korraldada nende karistamist, kes tahavad järele vastates targemaks saada. Üks meede on eriti huvitav − kasutada järelevastamisel raskemaid ülesandeid. See on vahva idee selles mõttes, et kes tahab tõeliselt targaks saada, peaks esimese kontrolltöö halvasti tegema, et pääseda raskemate ülesannete järelevastamisele!

Kummalist on palju. Olgu veel üheks näiteks hilinemine töö esitamisel. On üldlevinud praktika, et nt kodutöö esitamisel „karistatakse” (üli)õpilast madalama hindega, mis viitab sellele, et hinne ei peegelda oskusi, vaid midagi muud. Seega, kui keegi vajab infot õpilase nt matemaatikaoskuste kohta, ei saa ta seda hindest järeldada, kuna hinne võib sisaldada hilinemise komponenti. Seega täidab hindamine suurelt osalt karistamise ning stressi tekitamise rolli.

Põhjenduseks tuuakse, et ka elus on vaja asju teha tähtajaks. Õige, kuid need on kaks täiesti erinevat asja: õppija teatud valdkonna oskuste mõõtmine ja tema käitumise teatud tahule hinnangu andmine. Muide, elu näitab, et hilinemine on teatud inimestele loomuomane ja seda ei õnnestu ka karmimate võtetega maha suruda. On ju meilgi võtta näitena üks kuulsamaid eestlasi, kes hilines alati. See tähendab, et õppimise käigus on mõistlik teada saada (ka mõjutamist katsetades), kas inimene on hilineja − seda on tal endal hilisemas elus vaja teada. Mitte millegagi pole aga põhjendatud oskuste mõõtmise tulemuste moonutamine hilinemiste pärast hinnet alandades.

Selline karistusaldis ja õppimisvaenulik ideoloogia paneb mind imestama. Siinkirjutaja viimase kümne aasta kogemus on näidanud, et ei ole parimat motivaatorit kui enda progressi nägemine. Eduka õppimise eeldus ongi see, et õppija näeb pidevalt oma edenemist. Võib ka tagasilööke olla, kuid kui sellega ei kaasne karistamine, ei võta inimene neid tagasilöökidena, vaid lihtsalt indikaatoritena sellest, millega on vaja rohkem tegelda (õppida).

Kuidas kool selliste drastiliste karistusvõteteni on jõudnud, on ilmselt omaette teema, kuid tundub, et tegemist on mingi pikema järk-järgulise protsessiga, kus püütakse kooli mittevastavust reaalsele elule reeglitega raamidesse suruda.

Tuletaksin meelde poole sajandi taguseid aegu. Kui kaheksandasse klassi astusin (tollal oli see keskkooli esimene klass), moodustati kaks uut klassi õpilastest, kes tulid teistest koolidest. Selles ei nähtud midagi ülemäära hullu, kui mõnelgi nendes uutes klassides oli esimese veerandi tunnistusel 11 kahte (tollal negatiivne hinne). Enamik neist asus tööle, kuid astuti ka õhtukeskkooli ning seejärel ülikooli, lõpetati see ning saadi päris heaks spetsialistiks. Praegu pandaks 11 kahe puhul ilmselt linnapea vangi ja direktor seina äärde. Seda, et aasta lõpus loeti kokku, kellel õpetajatest on liiga palju kahtesid, hakati tegema vist 1970. aastatel.

Kui loen nüüd lehest, et gümnaasium tahab järelevastamise üldse ära keelata, siis ei oska ma enam muud järeldust teha, kui et kool ei ole õppimise koht. Kui argument on see, et nii saab sundida inimest mitte looderdama, siis see ainult kinnitab eelmist väidet.

Lõpetuseks: käesoleval sajandil ei ole mingi probleem anda õppijale võimalus saada pidevalt ülevaade iseenese oskustest, et ta saaks teha arukaid edasiõppimise otsuseid.

SAMAL TEEMAL

• Heiki Haljasorg jt, „Kuidas võidelda järelevastamistega” (ÕpL 01.11.2013)