Meil on 23 000 vaesuses elavat last, me kogume annetustega raha haigete laste tarvis – ja nüüd korraga ostame Austraaliast positiivset vanemlust! Alles äsja sai Toidupank „Jõulutunneli” abiga 208 154 eurot autode ostuks, et toitu abivajajateni viia. Jälgisin rahanumbrite vahetumist ekraanil ja kujutasin ette, kui suured need kahe- ja viieeuroste rahatähtede kuhjad juba on. Igaüks andis oma piskust ja nii see hiigelsumma kokku saigi.

Jõulutunneli vahelugudest puudutasid mind kõige enam kaks. Tänavalt üleskorjatud lapsed ja nende käekäik pärast seda, kui nende eest hakkasid hoolitsema Peeteli koguduse inimesed, ning Astrid Kanneli lugu, kes viis meid Eero ja Eneli Kotli perre, kus kasvab kolm lapsendatud last. Neli oma last on juba täiskasvanuks saanud ja nii võtsid nad kaheksa aastat tagasi oma perre kahekuuse Marta ja hiljem veel õe-venna Sofia ja Stepani. Kuulasin nende juttu ja sain aru, et armastus laste vastu annab neile jõu ja tarkuse õigeid otsuseid teha. Lapsed on kui peeglid, nad peegeldavad tagasi neile suunatud armastust. Kui neid armastatakse, armastavad nad vastu. Kui neid ei armastata, ei oska ka nemad armastada. Armastust ei saa valmistootena sisse osta, küll aga saab anda abi ja toetust, nii nagu Toidupank seda teeb.

Lapsed ei ole tooted

208 154 eurot on väga suur raha. Kujutage nüüd ette viis korda suuremat raha – miljon eurot. Lapsed on meie endi tehtud tooted, kirjutas Airi Värnik Eesti Päevalehes (11.12.2013). Kui laps on toode, siis pole midagi imestada, et sotsiaalministeerium ei ole loobunud plaanist osta Austraaliast tootearendusprogramm Triple P. Nimelt õpetab Triple P (ingl Principles of Positive Parenting) positiivse vanemluse põhimõtteid. On teada, et Euroopa Nõukogu ministrite komitee üks prioriteet on positiivne vanemlus ning ministeeriumi arvates saab just niimoodi Eestist positiivset vanemlust toetav riik.

Mulle tundub, et see on sissemurdmine lahtisest uksest. Positiivne vanemlus ei ole Eesti ühiskonnas uus mõiste, vaid meie igapäevaelu loomulik osa. Gordoni perekoolitajate võrk on juba palju aastaid õpetanud lapsevanemaid arvestama lapse huvidega, st lähtuma lapsest. Nad on õpetanud laste eest hoolitsema, neile enesekindlust andma, last tunnustama ja suunama ning vägivalda kui karistamismeetodit mitte pooldama. Täpselt sama, mida lubab Triple P programm.

Teadmispõhised koolitusprogrammid

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede arengukava 2012–2020 oluline aluspõhimõte on teadmispõhine lähenemine. Austraalia teadlase Matthew Sandersi väljatöötatud programmi Triple P headuse ja usaldusväärsuse põhiargument ongi teadmispõhisus – toote arendajatel ja turustajatel on 35-aastane uurimiskogemus. See on väga lühike aeg. Toon ühe näite. Nelikümmend aastat tagasi, kui sündis meie esimene laps, oli teaduslikult tõestatud, et last ei tohi hellitada ja sülle võtta ning lapsel peab olema range päevakava. Imiku toidukorrad pidid olema kolmetunniste vahedega, et mitte lapse seedimist ära rikkuda.

„Kui laps tahab süüa, siis pane ta rinna otsa, ja kui nutab, siis kussuta teda süles,” õpetas minu ema. Nii ma siis ei kuulanudki seda, mida teadmispõhiselt nõuti, vaid talitasin oma ema õpetuse järgi.

Tol ajal ei olnud ei beebi- ega perekoolide laia võrgustikku ega ka kirjandust sellel teemal. Ma julgesin last vaevu puudutada, kartsin, et teen midagi valesti. „Ära karda, iga laps kannatab oma ema kohmakuse välja,” julgustas mind ema.

Triple P turustajad räägivad lisaks oma programmi tõenduspõhisusest – programmi kasulik toime on tõendust leidnud eri kultuurides, sotsiaal-majanduslikes rühmades ja peretüüpides.

„See tõendamise värk oleneb vaid oskuslikult kirja pandud tõendamismaterjalist selleks väljaõpetatud tõendaja poolt,” arvas üks kommenteerija (EPL 19.04.2013).

Nii see on ja sotsiaalala programmide puhul nii ka jääb. Iseküsimus, et paljusid asju ei saa ega ole vajagi tõestada ( et ma armastan oma last, et laps rõõmustab terve perekonna üle jt). Kas me ei peaks usaldama rohkem oma tervet mõistust ja saama aru, et kõigis kultuurides ja riikides on heade peresuhete alustala üks ja sama – bioloogiliselt kaasasündinud emainstinkt ja järglaste eest hoolitsemise vajadus. Erich Frommi arvates unustame tihti ära, mis on inimese arengus kõige tähtsam: kasvatab lihtsalt küpse, armastava inimese lähedus.

Vastupidised uurimistulemused

Küll ei tohiks vaikides mööda minna nendest uurimustest, mis annavad vastupidiseid tulemusi. Mõni aeg tagasi tutvustati meile 40 aastat kestnud uuringuid Uus-Meremaal ja Inglismaal, kus laste vaimseid ja füüsilisi näitajaid uuriti põhjalikult ja regulaarselt kolmandast eluaastast saadik (EPL 20.09.2012).

Mõõdeti ka nende enesekontrollioskust: kui impulsiivne ja püsimatu laps on, kas ta suudab oodata oma järjekorda, kas ta vajab pidevat tähelepanu ja täiskasvanu motiveerimist jmt. Ligi 30 aastat hiljem tuli kordusuuringutes välja, et mida kehvem oli olnud lapse enesekontrollinäitaja, seda halvemad olid tema tervisenäitajad täiskasvanueas. Ükskõik, kas vaadati uuritavate keha ja aju seisundit või lihtsalt neile näkku, ikka selgus, et osa inimesi on vananenud palju kiiremini kui teised ja vananemise kiirus on seotud nende enesekontrollioskusega esimesel elukümnendil.

Sama lugu oli sõltuvusainetega. Täiskasvanutel, kellel lapsena ilmnes halvem enesekontrollioskus, oli rohkem sõltuvusprobleeme. Hinnati ka uuringus osalejate sissetulekut ja ametite prestiiži. Nõrga enesekontrolliga lapsed teenisid täiskasvanuna vähem raha kui nende parema enesedistsipliiniga eakaaslased. Selle asemel esines neil võla- ja krediitkaardiprobleeme, pankrotte, nad olid kehvad rahaga ringikäijad.

Vaadati ka kuritegevust – kõige kehvema enesekontrollinäitajaga viiendikust oli umbes 40 protsenti mõnes kuriteos süüdi mõistetud. Uurijate sõnum oli lihtne: mitte kõik positiivse vanemluse lähtearusaamad ei ole õiged, mitte alati ei tule lähtuda lapsest. Liiga suure vabadusega võetakse noorelt ära tugi, mis peitub kindlais nõudeis.

„Kui keegi perekonnas ei kehtesta piire, saavad lapsed enda kätte võimu, mis neile ei kuulu ja mille kandmiseks puuduvad neil sisemised eeldused. Laps, kelle käes on võim, on turvatundeta laps. Laps, kelle käes on võim, halvustab täiskasvanuid, sest ta teab instinktiivselt, et täiskasvanud pole võtnud vastutust, mis oleks pidanud neile kuuluma. Halvustades täiskasvanuid, halvustavad nad ka iseennast. Neist saavad igavesed noored, kes ei tahagi saada täiskasvanuks,” kirjutab Hellstein (2005).

Saara lugu

Tuntud psühholoogi Maslow’ arvates on lapsel vaja ka ranguse, karmuse, nurjumise ja distsipliini kogemusi. Ta hoiatab, et lapse põhivajaduste rahuldamine võib kergesti libiseda ohjeldamatuks järeleandmiseks, enesesalgamiseks, täielikuks lubavuseks, ülekaitstuseks ja pugemiseks. Vanema alistumine lapsele tekitab ärahellitatud psühhopaadi. Samale järeldusele jõudis lastepsühhiaater Michael Winterhoff (2010), kirjeldades raamatus „Kuidas meie lastest kasvavad väikesed türannid?” oma aastakümnete jooksul kogetut. Näiteks Saara lugu.

Saara on oma ema silmatera. Emal oli juba Saara varasest lapseeast peale kindel eesmärk: Saara peab saama iseseisvaks, arendama oma isiksust ning mitte lubama teistel endale ette kirjutada, mida ta peab tegema või mida tegemata jätma. Näiteks otsustas ta juba lasteaias käies iseseisvalt, mida selga panna, mida ja millal süüa. Ka oma mängukaaslased valis tüdruk alati ise. Kes tema silmis armu ei leidnud, seda uuesti külla ei kutsutud. Kui Saara pidi siiski hakkama austama oma vanematekodu kooselu reegleid, koostati need üheskoos pärast vaevalisi tähenärimisi ja lõputuid arutelusid. Koolis käitub Saara samuti väga iseseisvalt. Paraku ei võimalda need iseseisvuse vahejuhtumid emal tütre üle uhke olla. Nimelt keeldub Saara tihti koduseid ülesandeid tegemast, samuti ei taha ta tema enda valitud viiulimängutundidesse minna. Ema ei saa aru, millest tuleb selline jonnimine, ja on tütre käitumise pärast ahastuses. Tütar reageerib tulivihaselt ema korraldustele koduseid ülesandeid teha või viiulit harjutada. Ta karjub ema peale, läheb talle isegi kallale ja lööb teda käte-jalgadega. Tüdruk võib konfliktiolukorras loopida asju ja lõhkuda emale armsaid esemeid. Saara eirab kõiki ema katseid tema käitumist suunata.

Autori arvates ei reageerita enam lapse käitumisele, vaid püütakse aru saada, mida ta teeb, ja seejärel seletada, mida ta oleks saanud paremini teha.

Seletamise käsk

Positiivse vanemluse üks lähtearusaam on, et käsu asemel tuleb seletada. Näiteks peab väikelapsele ohtrasõnaliselt seletama, miks ei tohi teist lüüa ja miks ei tohi teisele liiva silma visata: teisel on valus, ta hakkab nutma, kas sulle endale see meeldiks jms. Lapsele võib öelda, et seda ei tohi teha, kuna see on vale, või seda peab tegema, kuna see on õige. Kõikidel aegadel ja kõigis kultuurides on mingid ühised põhiväärtused, mida peetakse õigeks ja valeks.

„Pikkade seletustega lämmatame lapse vastuvõtuvõime juba enne, kui see on jõudnud tekkidagi. Pikkadesse seletustesse upub ka peaasi, mida öelda tahtsime. Ei ole ime, et laps ei kuule ega kuuletu täiskasvanu jutule. Seletamise käsk on tõrjunud kõrvale mõistepaari õige ja vale ning alles viimasel ajal on hakatud seda jälle hindama,” kirjutab Kinnunen (2008).

Populaarse käitumisraamatu „Jah, palun. Tänan!” (2008) autor Palmano hüüatab aga siira imestusega: „Arutama? Maimikuga? Leebe distsipliin ja selgitamine, jah. Aga arutamine? Kas maailm on hulluks läinud?”

Surve lapsevanematele

Positiivse vanemluse kontekstis on ilmne ülepingutamise oht, kui järgida nõuet: kõik lapse heaks, lapse huvid ja vajadused olgu alati esiplaanil!

Pedagoogikas toimunud „revolutsioon” sadakond aastat tagasi põrmustas kõik senised arusaamad ja tõekspidamised. Märksõnaks sai lapsekesksus, st igasuguse tegevuse ja kõikide protsesside puhul peab esiplaanil olema laps. Positiivne vanemlus esitab lapsevanemale vägagi karmid nõuded, iga korralik lapsevanem peab pidevalt, iga päev ja vaata et iga tund arendama oma last, rahuldama tema suhtlemisvajadust jms.

Ühesõnaga – laps kui haruldus otse vajab erisugust hoolt, erisugust kohtlemist ja erisugust arendamist. Tahaksin siinkohal öelda: kallid vanemad, ärge üle pingutage! Miski pole hea, mis on liiast, nii ka liigne hool ja tegelemine lapsega. Laps peab maast madalast mõistma, et ta on lihtsalt üks pereliikmete seast. Lapsele pole vaja, et me tema eest ja tema pärast üha ohvreid toome, talle pole vaja ka nii suurt materiaalset heaolu, nagu on tavaks arvata. Piisab hoopis vähesest. Kuid seejuures ei tohi unustada, et ühte on lapsele küll väga vaja – kodusoojust, head perekonda ja armastust. Puudujääke selles ei saa muuga korvata. Just seepärast on vaja, et vanemad leiaksid aega teineteise jaoks, mahti end lõdvestada, uute muljete ja kogemustega laadida.

Seejuures ei tuleks end lapse ees süüdlasena tunda, sest kõike seda on vaja kodusoojuse huvides. Teisisõnu: ka siis, kui peres on väikesed ja suured lapsed, ei tohi ema ja isa unustada, et nad ei tohi teineteise jaoks kaduma minna. Nende omavaheline armastussuhe on see, millele kõik muu toetub.