Juba peaaegu kaheksa aastat on teadustegevuse hindamisel Eestis juhindutud põhimõtetest, mida tuntakse ETIS-e (Eesti teadus­infosüsteemi) klassifikaatori nime all. Selle alusel hinnatakse kõrgharidussüsteemis tegutseja teaduslikku kaalu nii projektikõlbulikkuse kui ka oma akadeemilisele ametikohale sobivuse suhtes. Kõik need kaheksa aastat on süsteemi mitmed aspektid pälvinud kriitikat nii paremalt kui ka vasakult, mistõttu isegi selle reformimise katsed pole toonud paremaid lahendusi, sest pole mingit garantiid et uus on parem kui küsitavaks tunnistatud vana.

Toon välja vaid ühe, aga ehk kõige markantsema näite. Praeguseks on Eesti „teadusetegijad” kenasti ära õppinud ühe keskse ETIS-e indutseeritud põhimõtte: teadusmonograafiaid pole Eesti teadlastel suuremat mõtet kirjutada, sest töö on vastutusrikas, mahukas ja aeganõudev, kõike muud kui lihtne. Selle tulemusena saab tegija aga suure tõenäosusega kirja nulli. Ehk siis on küll ilmunud kena raamat, aga see ei anna teadustöö tulemuslikkuse seisukohalt punkte, millega tõsta oma grandikõlbulikkust või tagada tagasivalimine akadeemilisele ametikohale. Mingi võimalus selleks oli enne 2012. aastat, mil „kõrgetasemelise” (ja teadustegevuse hindamise seisukohalt tulemusliku; ETIS-e klassifikaatori kohaselt 2.1 taseme) monograafia staatuse määras ühemõtteliselt ilmumiskoht (prestiižseks peetud ja ETIS-e vastavasse nimestikku kantud kirjastus). Paraku paiknesid kõik seesugused kirjastused väljaspool Eestit ja säärane asjaolu pani põhjendatult kahtlema süsteemi õigluses.

Pärast aastatepikkust järelemõtlemist (mil süsteemi ennast siiski ei muudetud!) jõuti põhimõttelisele järeldusele, et säärane korraldus vajab reformi. Alates 2012. aasta algusest kehtestati kord, mille kohaselt tuli monograafiaid menetleda individuaalselt ning oli võimalik taotleda n-ö kõrgetasemelise (2.1) monograafia staatust ilmumiskohast sõltumata. Paraku muutus süsteem seeläbi äärmiselt keerukaks ja ka avatuks erapoolikule subjektiivsusele (mis paraku on Eesti teaduse hindamise üks teravamaid probleeme!), mistõttu juba oktoobris 2012 otsustati sellest loobuda ning peatada „kõrgetasemeliste monograafiate” taotlemise kord. Midagi uut selle asemel välja ei pakutud, isegi ajutise lahendusena mitte. Seega langevad praegu kõik ilmunud monograafiad (sõltumata ilmumiskohast) kategooriasse 2.2 („teised monograafiad”), mis teadustöö tulemuslikkuse seisukohalt tegijale midagi ei anna. Praeguseks on saabunud aasta 2014 ja vähemalt ametlikult pole esitatud ühtki kava süsteemi järjekordseks muutmiseks.

Nii polegi midagi imestada, kui näiteks välismaalt tulnud ja Eesti ülikoolis töötav inimene üritab oma vahepealsel ajal ilmunud monograafialaadse raamatu peatükid ükshaaval teadusajakirjadele maha müüa, et saada sel teel kirja vähemalt kümmekond arvestatavat (vähemalt ETIS-e 1.2 taseme) artiklit. ETIS-e pidajad võiksid hoolimata oma sisemistest kõhklustest, mis neil arusaadavalt on, ikkagi suhelda teadusüldsuse või vähemalt võimalike monograafiakirjutajatega, ehk anda kas või indikatiivselt teada, millal ja mis suunas peaks Eesti teadustegevuse hindamise süsteem monograafiate osas lähiajal muutuma. Praegu sellesisulistele järelepärimistele paraku enam isegi ei vastata. Või on ka nemad tunnistanud, et pole mõttetumat tegevust, kui kirjutada Eestis teadusmonograafia? Ilmselt on need ajad, mil sellel oli veel mõte, praeguseks tõesti juba jäädavalt möödas.