Soome kirjaniku Mika Waltari ajalooline romaan „Inimkonna vaenlased” ilmus originaalis 1964. aastal ja jäi tema elu viimaseks teoseks. Lõpuks on teos jõudnud ka eestikeelse lugeja lauale. Lugedes Piret Saluri suurepärases eestikeelses tõlkes romaani, läksin ajalukku ning tundsin kirjutatud tekstist suurt naudingut ja rõõmu enese maailmapildi täiustumise üle.

Teoses kirjeldatakse ristiusu kujunemist lääne aja­arvamise esimesel sajandil, keiser Claudiuse ja Nero valitsemise ajal. Romaan viib lugeja Vahemere maastikule: Rooma, Kreekasse, Jeruusalemma ja paljudesse teistesse Rooma impeeriumi provintsidesse, Britannia keldi kultuuri jne. Rooma impeeriumil on sellel ajal palju kaubandus- ja diplomaatiasuhteid, kuni Indiani välja, elati kosmopoliitsel ajajärgul.

Kuigi enda arvates tunnen piibli sündmusi hästi, ei tajunud ma varem, et juudid ei olnud esimesel sajandil mingi väike tähtsusetu karjuserahvas Rooma impeeriumis, vaid nähtav ja mõjukas vähemus. Juudi kvartaleid oli kõigis rikastes linnades ja neid tunti töökate ja aktiivsete kaupmeeste ja käsitöölistena.

Romaani raskepärane pealkiri „Inimkonna vaenlased” on otsene viide keiser Nerole, kes nimetas oma kõnes uut juutide usulahku, kristlasi, inimkonna vaenlasteks. Ma ei tea, kas teadlikult või ebateadlikult kasutab kirjanik Rooma impeeriumi intriigides, võimu- ja alistamismängudes kujunenud arusaama juutidest ja risti­usu suhtest sarnaselt, nagu tegi seda Goebbels natsi-Saksamaal.

Samas võib teost lugedes märgata inimkonna võimupatoloogiaid ja nende ajatust. Waltaril on anne teha ajaloost nii tõepärane kui ka kohutav, loost ei puudu armastus ja valu. Romaani mõistmise saladus on inimeses: kui mõelda vaid sellele, mida ta on läbi sajandite korda saatnud, muutub romaan lugejale usutavaks.

Töökad ja iseteadvad juudid olid Rooma impeeriumile suur probleem, nad protesteerisid Rooma ülemvõimu vastu ja keiser Nero võttis osa esimesest juutidevastasest sõjast, mis algas Nero süüdistusega, et juudid panid Rooma põlema. Sõjas juudid peaaegu hävitati. Roomlasi ärritas ka see, et juutidel oli ainult üks jumal. Nende jumalast puudus ettekujutus ehk pilt, nad ei teadnud, kuidas suhtuda uude kristlaste seltskonda, kes nagu olid juudid ja polnud ka. Isegi juutide enda seas oli selles suhtes erimeelsusi (ja on tänaseni välja), ei teata, kas juut tohib ristiusku vastu võtta, kuigi Kristus on religioosse narratiivi järgi juut.

Kadunud südameusk

Romaani peategelane ja kogu loo jutustaja on Rooma impeeriumi senaator Minutus – alguses ateist –, kelle meelest Kreeka ja Rooma jumalad on muinasjututegelased ja juutide levitatav uus usk ehk ristiusk on primitiivne ebausk. Minutus kohtub jätkuvalt piibli tegelaste Peetruse (Keefas) ja Pauliga (Paulusega) ning on paljude apostlite tegude tunnistaja.

Paulus loob Vahemere rannale hulgaliselt kogudusi. Pauluse toetajad peavad temast rohkem lugu kui kalamees Keefasist (Peetrus), kes ei oska keeli ja jääb Rooma, et jutustada rahvale Jeesuse elust Nazaretis. Ka arst Luukas ja tolliametnik Markus panevad Jeesuse elu ja tegevust kirja. Usu pärast peetakse tuliseid vaidlusi ja õhus on tihtilugu tunda viha. Selles ususegaduses saavad eri usulahkude karismaatilised juhid endale hulgaliselt toetajaid ja Minutus jälgib seda kõike suure huviga.

Paljud Minutuse lähedased lähevad üle ristiusku. Minutus kahtleb, kuid pikkamööda muutub see usk ka talle sümpaatseks. Rooma enda vana mitmejumalaline usk on muutunud vaid rituaalseks tegevuseks, nagu risti­usk Eestis tänapäeval, kus kalendris märgitud pühasid veedetakse, teadmata isegi, milline narratiiv nende sündmuste taga on. Tõeline usk, südameusk, on ka Eestist enamjaolt kadunud.

Peategelane Minutus paneb mööda Rooma impeeriumi ringi liikudes kõik kirja, ta sõbruneb keiser Neroga veel enne, kui tollest on saanud keiser.

Minutuse jutustus annab Waltari romaanile hääle. Lugeja näeb sündmusi tema kirjelduste kaudu, kuid tõlgendab neid küünilisemalt ja kriitilisemalt. Selleks annab põhjuse Waltari teose juba eespool mainitud ajatus: samad poliitilised, majanduslikud ja hoiakulised probleemid, samad intriigid, mida saab pehmendada ja läbi valgustada ainult inimese kasvatamise kaudu. Romaanis otsib Minutus neile eksistentsiaalsetele küsimustele vastust, saamata aru, kas ristiusu puhul on tegemist pürgimusega headuse suunas, ligimesearmastuse ja armu või millegi muuga.

Kui Minutus vananeb, muutub ta koos võimumängudega halastamatuks pragmaatikuks ja tema ehedusest jääb üsna vähe järele. Minutus jutustab seda lugu nii, et esmapilgul jääb mulje ühest tõest, kuid ridade vahelt sünnib teisigi tõdesid, mida lugeja tajub vihjete kaudu. Raamat on ühel ajal nii jutustus kui ka uurimus võimusuhetest. Keiser Nero, lapsepõlvenimega Lucius Domitius, on lapsepõlves elurõõmus ja meeldiv noormees, kes saab väga noorelt keisritroonile. Ja võim rikub ta ära. Nero muutub julmaks diktaatoriks. Omavoli küüsis muutub inimene küüniliseks ja korrumpeerub, mille tulemusel isegi senati liikmed ja kõrgklassi suguvõsad võitlevad, et omada võimu võimu sees. Nad intriigitsevad, üksteisele keedetakse mürki kokku ja veri lendab. Loost ei puudu ka homoseksuaalsus, zoofiilia, transseksuaalsus, pedofiilia.

Waltari romaanis ja Minutuse jutustuses on oma saatuslik roll ka naistel: keiser Claudiuse tulihingeline vallaslaps Claudia, briti „jänese­jumalanna” Luganda, ristiusku pöördunud vana ateenlane hetäär Damaris, Rooma kõrgklassi kuuluv Antonia – Minutuse suhted nendega lõppevad ühel või teisel viisil ja järele jääb poeg Julius, kellele ta oma kirjapandud mälestused pühendab.

Elu ainus mõte

See on jätk Minutuse ja tema isa Markus Mezentius Manilianuse lähedastele suhetele, mis tulevad esile romaani alguses. Isa on andnud loo jutustamise üle oma pojale. Markus Mezentiuse lugu on kirjas Waltari eelmises romaanis „Riigi saladus”, mis anti eesti keeles välja 1964. aastal Torontos Johannes Aaviku tõlkes ja on kindlasti saadaval meie antikvariaatides.

Romaani inimsuhete kirjeldustes on üks ilusamaid romaani lõpp, kus Minutus räägib poeg Juliusele isa­armastusest, lootes, et kirjapandu on pojale elus toeks, et too ei usuks inimestest liiga palju head ega pettuks.

Romaani lõpp ongi nagu ligimesearmastuse ülemlaul, andekspalumine, andeksandmine ja armulaud. Minutus pihib pojale: „Sest ma armastan sind kogu südamest ja sa oled mu elu ainus tõeline mõte, kui sina ka seda ei märkakski. Tundub, nagu oleksin temas (Minutuse viimane armusuhe – I. P.) hilist, liiga magusat armastust kohates õppinud sind veel rohkem armastama ja paremini mõistma ka sinu ema ja tema mõningaid nõrkusi. Annan talle lahkesti andeks ta teinekord äkkvihas öeldud sõnad. Samas loodan hardalt, et ta annab minule andeks selle, et ma ei saa olla teistsugune, kui olen.”