TTÜ emeriitprofessor Andres Taklaja, Rantelon OÜ arendusdirektor ja Eesti elektroonikatööstuse liidu juhatuse esimees, on TTÜ raadio- ja sidetehnika instituudi teadurina ühtlasi kaitseministeeriumi teadus- ja arendustegevuse (T&A) lepingute vastutav täitja. Nõukogude ajal uuris ta laserkiire levi turbulentses atmosfääris, mis pakkus N Liidu sõjatööstusele huvi optilise side ja laserrelva valmistamise seisukohast. Kui Nõukogude Liit kokku kukkus, kadus tal samuti kui ka kõigil teistel n-ö postkastilepingute tegijatel tellija ära. Need, kes juhtusid sel ajal olema teadusrahakraanide juures, jätkasid Nõukogude-aegset teemat, viidates selle maailmatähtsusele ja tähendusele.

Kirjutanud paar-kolm aastat teadusraha saamiseks tulutult taotlusi, vahetas Taklaja teemat ja hakkas tegelema mikrolaineuuringutega. Alatskivil sündinud Aksel Kiiss, kes oli asutanud paar-kolmkümmend aastat varem USA-s Long Islandil New Yorgi lähedal mikrolaineseadmete tootmise ettevõtte MITEQ, otsis paras­jagu võimalust, kuidas saaks Eestit abistada. Tema seadmete ja rahaga loodi tehnikaülikoolis 1993–1996 mikrolainetehnika õppetool, mille juhataja Andres Taklaja oli. Algul mõeldi püsti panna mikrolainetehnika laboratoorium, kuid see oli aeg, mil Taklaja sõnul oldi n-ö akadeemilisuse lummuses ja ülikoolis polnud T&A laborit struktuuriüksusena ette nähtud, sest seal võinuksid küünealused mustaks saada. Tuli leppida õppetooli formaadiga, ometi suudeti valmistada isegi MITEQ-le 1000 dollarit maksvaid satelliitide maajaamafiltreid ja TTÜ-le raha sisse tuua. Et tõhustada lisaks ülikooli T&A tegevusele n-ö ettevõtlikku arendustegevuse ja ühtlasi ka tootmise poolt, loodi oktoobris paralleelselt firma Rantelon.

Raadio teel juhitavate pommide lugu

Rantelon tegeleb nii TTÜ projektidele makettide valmistamisega kui firma arendustega, seega barjääri teaduse ja tootmise vahel ei ole. Ülikool näeb aga teadlase T&A tegevuse hindamise valemi järgi väljundina ainult artikleid, tsiteeringuid, doktorante, patente, arvestamata arendustööd ja tootmist. Kuigi just tänu arendus-valmistustöö oskustele, aga mitte artiklite arvule tellis Eesti kaitseministeerium seadmeid side segamiseks ja aastal 2003, kui Eesti oli Iraaki läinud, ka teeäärsete pommide raadiojuhtimise segamiseks. Esimene segaja saadi valmis väga ruttu, kuuga. Sest ettevõte oli olemas, polnud vaja hakata tellima komponente, mis võinuksid saabuda alles poole aasta pärast. Rantelonis säilitatakse sõjaväljalt tagasi tulnud ja oma töö teinud seadet, millel Iraagi tolm veel peal. Kui oleksime vaid artikleid kirjutanud, ütleb Andres Taklaja, poleks meie käest segajaid tellitud, aga meie tegime seadmed valmis ja arendasime neid edasi vastavalt missioonil ilmnenud vajadustele ja vastase viguritele.

Ulmeline kõrgtehnoloogia

AT: Kakskümmend aastat tagasi arvati, et kõrgtehnoloogiline tootmine on niivõrd ulmeline, et ilmtingimata peab enne iga vabriku püstitamist aastakümneid tegema fundamentaalteadust. Soomlased näitasid, et asjade normaalne käik on otse vastupidine. Erialast teadust on maailmas juba nii tugevalt tehtud, et selle baasil on igal ärimehel, kes natuke tehnikat jagab ja kel on turgu, võimalik komplekteerida tehas. Kui pole omamaist kõrgtehnoloogilist tootmist nagu meil, ei teki ka tootearenduses uusi keerulisi probleeme, mida pakkuda ülikooli teadlastele lahendamiseks. Kui see seltskond, kes hakkas Nokiat tegema, oleks alustanud teadusuurimus­tega, oleksid nad kirjutanud artikleid ja valmistanud ette doktorante ning neist ei teaks maailm teadlastena eriti midagi, aga nemad hakkasid tootma. Mobiili nullversioon oli ilmselt sõjaline. 1960. aastate lõpus helistas Nikita Sergejevitš Helsingis Pobeda autost Nina Petrovnale Moskvasse mobiiliga, mida suutis kanda vaid auto ja mis võimaldas raadio teel telefonivõrguga ühendust võtta. Nokia sai esimesed paar-kolm tooteversiooni arendada nii, et polnud vaja mingisugust uut teadust teha.

Bill Gates ei hakanud ka teadust tegema, jättis ülikooli pooleli ja hakkas tootma. Alles pärast esimest kolme-nelja tootemodifikatsiooni tekkis reaalne vajadus uue teadusuurimuse järele, sest olemasoleva erialase teaduse tulemused ammendusid toodet arendades. Kui arendustööd ei tehta ettevõtte tootearenduse osakonna baasil, on T&A nõrgal baasil. Eesti riiklik T&A tegevus on kõvasti kaldu teaduse poole.

Tootmis- või tsiteerimispõhine

Kaks aastat tagasi kirjutas Andres Taklaja Õpetajate Lehes tootmispõhisest teadusest, mis tagaks asised teadusteemad teadlastele, töökohad inseneridele ja liinitöölistele – ning rikkuse riigile. Mis on nende kahe aasta jooksul muutunud?

AT: EAS oli siis juba muutnud oma stiili ettevõttekesksemaks. Kuigi algusaastatel eeldati, et teadus ja tootmine peaksid käima käsikäes, rõhuti rohkem teadusele. Tootmine pidi olema teaduse vasall. Teadusemehed, kes tahtsid projekti saada, organiseerisid ühekordseks kasutuseks mingi ettevõtte, millel puudus majanduslik ajalugu ja mis lõppes teinekord ka pankrotiga pärast EAS-i projekti lõppu. Kusjuures formaalselt oli kõik korras. Seda nähti auditeerimisel läbi ja nüüd tuleb esitada suhteliselt selge äriplaaniga taotlus, et tagada toodete ekspordivõimekus. Üritatakse soosida vaid ettevõtteid, kuid ülikoolid suudavad ikkagi ka sellest allikast raha saada. Kuidas EAS-is otsused käivad, on eraldi teema.

Teadusarendustöö Eesti teadus­agentuuri moodi tundub aga väga sedamoodi olevat, et keegi mõtleb kuskil elevandiluust tornis välja enda teada asjaliku asja, mida hakatakse n-ö arendama. Tehakse prototüüp ja üritatakse tootjale maha müüa. Reaalne innovatsioon toimib 95% ulatuses siiski vastassuunas. Turul perspektiivset toodet üritatakse arendada ettevõtte tootearenduse osakonnas ja valdavalt saadakse sellega hakkama uut hirmkallist teadusuurimust vägisi tegemata. Tõsistes tootmispõhistes riikides (USA, Jaapan, Korea) on arendustöö osatähtsus suur. Tootearendusraha teadusesse üldjuhul ei jõuagi, sest probleem lahendatakse ettevõttes arendustöö käigus. Meie ülikooli laborite võimalused kahvatuvad tippfirmade (farmaatsia, mehhaanika, kosmos, MicroSoftid ja Google’id) kõrval.

ETAG hoolitseb teadusteemade n-ö väljastamisel pigem teaduse formaalsete parameetrite täitmise eest. Teadlaste hindamise iludusvõistluse valemis ei ole formaalsetele teadus­tegevuse parameetritele lisaks tootmisväljundit, tootmise efektiivsuse parameetreid, ekspordi või ettevõtte kasvu näitajaid – sest nii kaotaksid paljud praegused „ilusad” teadlased suure osa oma ilust, mis takistabki ilmselt teadlaste iludusvõistluse valemi muutmist. Valemit muutmata aga ei muutu eriti midagi.

Lototeadus: ehku peale tehtud

AT: Fundamentaalteaduse tegemine on suuresti loterii iseloomuga. Ei ole nii, et igaüks, kes istub kõrgel üleval akadeemilises vabaduses, mõtleb välja geniaalse idee ja saab Nobeli preemia. Elevandiluutorni ideedest, mis pea­vad läbima n-ö surmaoru, realiseerub heal juhul viis protsenti või alla selle tootmisproduktina. Loteriiteadus saab üldjuhul alguse teaduse protsessist endast ja realiseerub teadustulemusena teaduses endas, st sisendita teadu­sest väljastpoolt ja väljundita teadu­sest väljapoole. Tegu on eneserahuldamisega. Suurel määral ongi küsimus igas riigis, sh Eestis, kui palju panustada lototeadusesse ja kui palju mitte­lototeadusesse. Teinekord lohutab mõni n-ö teadusemees, kes ei ole Eesti riigi rahaga tehtud seadet kodumaises tootmises juurutanud, küsijat vastusega, et leiutis on juurutatud ju Rootsis. See vastus on suhteliselt naiivne, sest oleme tootmise tuhandekordsest kasumirahast ilma. Probleem on ka välisrahastusega. See teenib üldjuhul välisriikide huve. Siin võiks paralleele tõmmata EL-i ja NSVL-i rahastatud projektidega. Nõukogude-aegsetel postkastirahadel olid sõjatööstuse huvid taga. Oli põnev tegevusvaldkond, teadustöötajana teenisin elatist, aga mis Eesti riik sest sai? Sama lugu eurorahaga: tehakse teadust, aga konsortsiumis on tingimata Philips, Siemens või Ericsson sees, kes riisub koore. Euroopa projekt teeb teadlase targemaks, uurimisseltskonna heaolu on tagatud, kuid jälle – mis Eestil sellest? Kui Eesti ettevõtja pöördubki EL-i rahastatud Eesti teadusgrupi poole, siis vastatakse talle, et meil on siin tähtis euroasi käsil ja kohaliku ettevõtte tootearendaja mure tundub selle kõrval tühine.

Eesti tööstuspoliitika: partei ja valitsuse osa

AT: Olen küsinud mõne ministri käest, missugune on Eesti tööstuspoliitika. Räägitakse üldiselt majanduse edusammudest ja probleemidest, aga ei kujuta ette, et Singapuris, Koreas või Hiinas ei tõstataks riik selgeid ülesandeid just tootmises. Kui Eesti tööstuspoliitika kohta saaks kuskilt lugeda, võiks seda kritiseerida, heaks kiita või mõjutada. Eesti majandus sõltub välistest ja sisemistest asjadest rohkem kui kusagil mujal, kuid kindlasti saaks ajada põhimõttelist poliitikat, et teadus ja tootmine poleks sedavõrd isoleeritud kui praegu. Nii võib teadusesse panustada nõrkemiseni, tootmist see põhimõtteliselt ei mõjuta. Väga kerge on jalgratast vändata, kui kett on maas, s.o tootmist taga ei ole. Võib isegi võrreldavalt Soome või USA pedaalijatega näidata, kui kihvtid on meil väntamise tulemused, aga neil seal on suurel määral ikkagi tootmine määrav.

Mida teha?

AT: Ilmselt peaks tööstuse erialaliitudel olema sõnaõigus teadusagentuuri antavate teadusteemade ja perspektiivide määramisel ning võimalus suunata mingi osa teadusrahast kindlaks määratud „Eesti majanduse” teemadele. See parandaks ka teadus­agentuuri mainet. Erialaliitudesse on korjunud erialane kompetentsus. Põhimõtteliselt oleks toiduaine-, farmaatsia-, puidu-, elektroonikatööstuse … kohus kamba peale öelda, mis suunas uurimistööd teha, mis probleeme tasub uurida. Kuigi ettevõtted võivad olla Eestis konkurendid, aga väljaspool Eestit ollakse ühise T&A tõttu kompetentsemad ja konkurentsivõimelisemad. Kuid siis peab teadus­iludusvõistluse valemisse lisama mingi parameetri või kriteeriumi, mis arvestaks eelnevalt antud lahkeid lubadusi leiutise rakenduse osas. Aga mingisugune osa teadusest peaks ikkagi jääma elevandiluutorni meeste teha.

Kui suur see lototeadusraha protsent peaks olema?

AT: See võikski olla riiklikult vaieldav. Poliitilised parteid öelgu siin oma sõna, kas paneme kogu teadusraha loteriisse ega loodagi teaduselt otseselt eksporti suurendavat tulemust, või määrame selleks protsendiks viis või viieteist. Mida väiksem riik, seda vähem võiks olla lototeadust. Teiseks, mida vähem teadlased on seotud tootmisega, seda rohkem muutuvad nad tavainimese silmis veidrikeks. Nii et kui teadusagentuur sooviks oma mõjujõudu suurendada, peaks ta hoolitsema selle eest, et teadustegevus oleks selgelt väljendatav ekspordi kasvuga, ei piirdutaks ainult formaalsete parameetritega. Agentuuriinimesed teavad ise täpsemalt, milles avaldub formaalsete parameetrite absurdsus. Mina arvan, et kui CERN-i artikkel ilmub kolme tuhande kaasautoriga, on see ilmselt nende teadlaste protest süsteemi vastu: viime asja absurdini.

—

Neutraalne välisekspert

Välisekspert tundub väliselt ju neutraalne, aga sisuliselt annab valida eksperte, kes kirjutavad just seda, mis vaja. Välisekspertide kasutamine on selle mekiga, et ei saa me siin ise hakkama, tulge ja juhtige meie riiki – või näiteks, et ei ole noor inimene võimeline endale abikaasat valima, kutsuks õige eksperdid kohale ja need teeksid selle töö siis ära. Ja igaks juhuks võiks neile ka esimese öö õiguse anda, siis on kindlus käes. Meil kasutatakse väliseksperte hinnangu andjaina sageli sellistes valdkondades, millele mujal ei lasta välismaalasi isegi kilomeetri kaugusele.