Kadrioru pargi servas asuv Eduard Vilde majamuuseum on koostöös Andres Särevi kortermuuseumiga võtnud ette suurejoonelise projekti, mis hõlmab ühtaegu samateemalist näitust kahes muuseumis ning päädib teatrietendusega kirjaniku kodus.

Näitused tutvustavad Eduard Vilde kolme näidendit: „Pisuhänd”, „Side” ja „Tabamata ime”. Viimast näeb mõnel õhtul Kadriorus kirjaniku elutoas taaselustatuna T-teatri esituses.

Vilde muuseumi teisel korral, mis tuntud ka kui kastellaanimaja näitusesaal, avatud väljapanek „Vilde teatrist” tutvustab teatrit Vilde kaudu. Kolmes toas eksponeeritava näituse muudavad iseäralikult lummavaks nii ruume eraldavad punased sametkardinad kui ka teatrivalgustus, mida annab ise timmida. Sisse astudes leiab külastaja end särava peegliga teatrigarderoobist, kus saab teha grimmi, et astuda edasi keskmisse tuppa, otse rahvusooperi lavapõranda joonisele, valgusvihku. Kui rambivalgus kipub tekitama rambipalavikku, võib pageda viimasesse ruumi, kus kolmes teleris jooksevad kolme lavastuse videod, ning tunda end pisut tagasihoidlikuma publikuna teatrisaalis.

Aga lisaks tähelepanuväärsele visuaalsele poolele leiab näituseruumidest palju huvitavat infot. Nii võib teada saada, et Vilde proovis ka ise varjunime Richard Leidenau all kätt näitlejana, kuid tõdes, et tal puudub selleks anne ning leidis oma tee pigem teatrikriitikuna, tehes arvustustes sageli ettepanekuid eesti näitemängu olukorra parandamiseks. Või siis seda, et Vilde on töötanud ka Estonia teatri dramaturgina, tõsi, olude sunnil vaid aastakese.

Tõenäoliselt ei ole laialt tuntud seegi fakt, et oma kõige õnnestunumaks pidas Vilde ise näidendit „Side”, mis ilmus enne lavale, kui kirjasõnaks sai. Näidendi sisukirjeldus näitusesaali seinal toob meelde ühtaegu nii Dickensi, nüüdisaegsed filmid kui ka tänapäeva Eesti ühiskonna. Arvestades, et viimati lavastati seda 1965. aastal, oleks ehk aeg teos taas teatrilavale tuua?

Näituse kuraatori Piret Meose sõnul räägib minimalistlikult modernne näitus esmakordselt teatrist kui Vilde kõige suuremast kirest (peale naiste): „Kui Vilde näidendeid teatakse tänu lavastaja Ago-Endrik Kerge populaarsetele telelavastustele, siis seda, et Vilde teatrikirg juba 14-aastase poisina jäädavalt lahvatas, mitte nii väga. Nagu ka tõika, et Vilde juba noore mehena näitekirjanikuks tahtis hakata, oleks vaid Eestis üksainukegi kutseline teater olnud, mis näitekirjaniku lauale leiva ja rahvale omamaise hariva meelelahutuse oleks andnud.”

Sõbrad Särev ja Vilde

Umbes kilomeetri jagu Vilde muuseumist kesklinna poole asub ühe korrusmaja korteris teatri- ja muusikamuuseumi filiaal Särevi teatrituba. Just seal eksponeeritav sõsarnäitus „Teater Vildest” heidab pilgu Andres Särevi ja Eduard Vilde kokkupuutepunktidele ning viimase näidendite lavateekonnale, pakkudes tutvumiseks näitlejate-lavastajate meenutusi ja fotosid kunagistest tähtlavastustest. Näiteks saab seal teada, mida arvasid Vildest kuulsad näitlejad ning kes on saja aasta jooksul Piibelehte, Leo Saalepit ja teisi Vilde näidendite peaosalisi mänginud.

Muide, dramaturg Andres Särev, kes oli Vildega hea tuttav, on dramatiseerinud nii „Mahtra sõda” kui ka „Mäeküla piimameest” ning mänginud ise nii Piibelehte kui ka Vestmanni. Andrese abikaasa Anna aga tundis Vildet juba Estonia ajast. Siinkohal sobib ehk mainida, et sõbrapäeva paiku võib Särevi teatritoas saada osa programmist „Särev ja sõbrad”, kus tuleb kindlasti juttu ka kahe suurmehe suhetest. Teatriteemaline haridusprogramm „Eesriide ees ja taga” kaasneb ka Vilde muuseumi näitusega.

Kui Vilde muuseumi näituse on koostanud Piret Meos, Lisanna Kurg, Pille Maffucci, Siiri Pärkson ja Elsa Levo, siis Särevi muuseumi näituse autor on Annely Voitka. Mõlema näituseosa on kujundanud Illimar Vihmar ja Sander Põllu. Näitus Vilde muuseumis jääb avatuks märtsi, Särevi muuseumis aasta lõpuni.

„Tabamata ime” Vilde enda elutoas

Oma esiknäidendi, skandaalse „Ta­ba­mata ime” kirjutamisel Kopen­haa­genis 1912. aastal ei olnud Vilde enam noor ning maadles selle loomisega kõvasti. „Draama pole üldse kirjandus. See on arhitektuur,” olevat ta öelnud, põimides oma naiskangelase Eeva Marlandi karakterisse paljuski oma ustavast abikaasast Lindast. Peategelase Leo Saalepi prototüüp öeldakse olevat (eelnevast sõltumatult) aga Ants Laikmaa, kes olnud sellest sügavalt solvunud.

Kui palju Lindast või Laikmaast on elustunud tänapäevasel teatrilaval, seda saab minna lähiajal (01.02 ja 09.02) võrdlema Vildede elutuppa, kus „Tabamata ime” etendub T-Teatri noorte näitlejate esituses. Auri Jürna lavastatud lugu toob välja mitu toredat karakterit ning arvatavasti oleks teatrikriitik ja dramaturg Vilde rahul nii noorte näitlejate entusiasmi kui ka diktsiooniga, mida tema nii oluliseks pidas.

Kindlasti tuleb T-Teatrile au anda julguse eest. Tuua lavale säärane tükk ja säärases paigas, kus vaheajal juhatatakse publik ülakorrusele näitusesaali, mille seinal ripub tekst: „Juba esimestest arvustustest peale hakkas Vilde avaldama rahulolematust Eesti asjaarmastajatest näitlejate algelise mänguoskuse ja rollidesse sobivuse üle, mis oli eelkõige tingitud asjaolust, et nad ei olnud näitlemist õppinud ehk siis polnud ennast täielikult kunstile pühendanud”. See lihtsalt nõuab vaprust ja nooruslikku idealismi.

Ja ometi, ma usun, leebuks oma elutoas näidendit mängivaid näitlejaid, kes teevad seda oma vabast ajast ja vabal tahtel, nähes ka vana Vilde. Eriti kui aeg on selline, et, nagu poetas näituse kuraator: „Kuidagi on läinud nii, et Vilde, olles teatriarmastajast visionäär, kriitik, dramaturg ja näitekirjanik, on tänapäeva kultuurimaastikule jäänud eelkõige tänu teatrile.”

Muide, näitusetekstis on ka säärane lause: „Kui Vilde ei oleks hakanud kirjanikuks, võinuks ta vabalt olla hoopis koolidirektor või haridusminister. Rahvavalgustus ja hingeharidus olid Vildel teatrist rääkides vägagi südamel.”

—

INTERVJUU

Piret Meos: Vildet seob muuseumiga mure rahva lugemuse pärast

Vastab muuseumijuhi kt Piret Meos

Kuidas tulite selle peale, et näidata Vildet teatri kaudu?

Oleme juba aastaid püüdnud vaatajate jaoks avada Vilde isiksust eri teemade kaudu tema loomingus või isiksuses. On olnud Vilde kui reisikirjanik ja Vilde kui naljakirjanik ning kuna näidendil „Pisuhänd” täitus 2013. aasta detsembris 100. juubeli aasta (sada aastat ilmumisest), siis oli järjekord Vilde kui näitekirjaniku ja dramaturgi käes.

Kas säärased mitme muuseumi projektid on tavapärased?

Vilde muuseumil on see teemanäituste raames küll esimene ühisprojekt. Ühisnäitusi tehakse üldiselt harva, küll aga on muuseumid ühistööle altid üritusi korraldades.

Kas Vilde on rohkem näitekirjanik, reisikirjanik, romaanikirjutaja või naljamees?

Üks rahutu hing tema oli, omapärase huumorimeelega. Tema näitekirjanikuks olemine päädis küll ainult kolme näidendiga. Reisijutte ilmus tema sulest märksa rohkem.

Kuidas näitekirjanik Vildel tänapäeval üldse läheb? Kas Vildet veel mängitakse? Millal teda viimati lavastati?

Miski ajatus on tema näidenditesse sisse jäänud ja miski ajalugu tema romaanidesse talletatud. Neid kõiki ikka veel mängitakse ja taasavastatakse ning lavastatakse. „Tabamata imet” on ikka ja jälle väärtuslikuks peetud uuesti ellu äratada. Viimati selle aasta algul T-teatris. Eelmisel suvel tulid teatrilavale Vilde romaanid „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” (Anne Türnpu, Eva Klemets), „Proh­vet Maltsvet” (Ingomar Vih­mar) ja teatrilt Varius Vilde dramaturgiaega kajastav etendus „Viis kuud Vildega”.

Eelmisel sügisel peetud kirjanduslaat Vilde muuseumi juures oli näitekirjanduskeskne. Kui palju osteti Vilde näidendeid sealt või ostetakse muuseumist?

Koguseliselt ei oska kahjuks öelda. Näidendite lugemine ei ole populaarne ega olnud seda ka Vilde noorusajal. Siinkohal on hea tugi kooliharidus, mis mõningaid sarnaseid teoseid kohustuslikus korras lugema paneb. „Pisuhänd” on paljudes koolides põhikooli lugemiskavas. Aga näidendid jõuavad kooli raamatukogudesse sageli ka otse kirjastusest.

Kas Vilde muuseumis käib palju noori? Millega neid sinna meelitate?

Vilde maja külastavad noored eelkõige haridusprogrammide ja ürituste raames. Meelitame neid külla luulega, teatriga ja koolile sobivate haridusprogrammidega.

Millest Vilde ise tänapäeval puudust tunneks? Millest tunneb muuseum?

Ma usun, et muuseumil on ja Vildel oleks tänapäeval päris mitu ühist muret. Esiteks, kuidas õpetada eesti rahvas taas lugema.  Laste ja noorte lugemuse ja tekstist arusaamise vähenemine on suures languses. Kuigi raamatuid on palju ja põnevate tekstide kättesaamine igatpidi võimalik, ei ole enam nii palju lugemishuvilisi (eriti noorte hulgas), et eesti keele oskus ja sõnavara ikka endiselt heal tasemel püsiksid. Teine ühine mure on raha, sest kultuur ja eriti väikemuuseum ei saa olla äriettevõte, vaid peab ikka inimeste hinge toitma ja ise hinges püsima. Et oma tööd rõõmuga teha ja seda rõõmu teistelegi jagada, peab leiva lauale saama ja kvaliteetseks töötegemiseks aega antama. Kogu kultuur ei saa ju meelelahutus ja -jahutus olla.