„Millegipärast näitab just õppeväline tegevus, kuidas ametlik õppimine võiks käia,” ütleb Tallinna tehnikakõrgkooli dotsent Rein Ruus.

Dotsent Ruus armastab sportlikku hasarti. Ta oli juba Tallinna pedagoogilise instituudi üliõpilasena aktiivne osaleja olümpiaadidel, tuli 1979. aastal isegi NSV Liidu ülikoolide tehnilise progressi olümpiaadil esikohale. „Olin pärast tehnikumi lõpetamist ülikooli astudes teistest matemaatikas mõnevõrra maas ja olümpiaadid olid mulle väga hea stiimul, et teistele järele jõuda ja ennast tõestada,” meenutab Rein Ruus tollaseid aegu.

Kui ta suunati tööle Tarvastu gümnaasiumi, ei piirdunud ta noore õpetajanagi ainult klassitundidega, vaid hakkas oma õpilasi ka matemaatika- ja füüsikaolümpiaadideks ette valmistama. „Olümpiaadid tegid õppeaine õpilastele ja mulle endalegi palju põnevamaks,” märgib Ruus, „ei õpitud enam hinde, vaid võistlemise pärast.”

Matemaatika- ja füüsikavõistlused

Nüüd on dotsent Ruus ka Tallinna tehnikakõrgkoolis õppijate võistlemist propageerinud. Kaks aastat järjest on seal üliõpilastele korraldatud matemaatika-, füüsika- ja insenerigraafika õhtuid. Päris palju tudengeid on osalenud suure huvi ja innuga. Hasarti on lisanud see, et iga ülesande lahendamise järel ilmub ekraanile osalejate punktide arv ja igaüks näeb, kellest on ta ees ja kelle taga.

Graafikaülesannetes tuleb tudengil muuhulgas aja peale pinnalaotuse järgi ruumiline kujund ära tunda. Konks on selles, et lihtsale kuubilegi saab teha mitu väga erinevat pinnalaotust.

Kuid küsimused eeldavad ka laia silmaringi ja neid on ajakirjadestki, näiteks Imelisest Teadusest. Näiteks miks Pluutot ei peeta enam planeediks? Mille eest anti Newtonile aadlitiitel? Kas kosmose struktuur on tõesti kärjekujuline? Selliseid üldhariduse asju peab osaleja samuti teadma.

„Kui suudaksime kõik oma tudengid nii aktiivselt tööle panna nagu matemaatika- ning füüsika- ja graafikaõhtutel osalejad, siis oleks meil tohutu kõrge õppeedukus!” nendib Rein Ruus.

Matemaatika-füüsikaõhtutel on ka sportlikke nuputamisülesandeid. Näiteks tuleb asendada tähed numbritega lauses „See + pole + üldse = raske”. Aga teha seda nii, et summa oleks õige. E-täht peab olema ilmselt 0 või 5, annab Ruus ühe teeotsa kätte.

Järgmise etapina loodab Rein Ruus teha analoogilise võistluse koostöös mereakadeemiaga. „Kui jõuproov mereakadeemiaga õnnestub, võib kaasata juba rohkem kõrgkoole,” arvab ta. „Sportlik võistlusmoment tuleb asjale alati kasuks,” leiab edukas malesportlane Rein Ruus.

Eesti hariduse paradoks

„Et Tallinna tehnikakõrgkooli tudengid ehitavad igal aastal valmis ühe vormelauto, seda teatakse Eestis juba üsna hästi, kuid samas ei teadvustata endale, et see autogi saab valmis pärast loenguid ja praktikume,” märgib dotsent Ruus. Samuti ei teadvustata, et tudengivormel on sportlik ettevõtmine, mida korraldab organisatsioon Formula Student. Tehnikakõrgkooli tudengid on saanud koostöös TTÜ üliõpilastega Formula Studenti ülemaailmsetel võistlustel 2012. aastal Ungaris esimese ja 2013. aastal USA-s teise koha. „See on ju tippsport. Ja tulemus pole kehvem kui EstCube’i orbiidile lennutamine!” arvab dotsent Ruus.

„Tudengivormel on puhtalt õppetööväline ettevõtmine,” rõhutab Rein Ruus. „Üliõpilased teevad seal kõike iseseisvalt, kusjuures distsipliin on neil väga hea, tähtaegadest peetakse rangelt kinni. Kui graafik on siiski ohus, siis tehakse oma vormelit kas või kümme tundi päevas – kõik on sedavõrd pühendunud,” selgitab dotsent Ruus. Ja taas märgib ta, et samasugust sportlikku vaimu tahaks ta näha ka ametlikus õppetöös.

„Millegipärast näitab just õppeväline tegevus, kuidas ametlik õppimine võiks käia,” toob Rein Ruus esile meie haridusparadoksi. „Kas me ei peaks püüdlema selles suunas, et ka ametlik õpe motiveeriks noori niisama palju pingutama kui klassiväline tegevus?” küsib ta.

„Võib-olla ootame noortelt liiga vähe?” täiendab dotsent Ruusi tehnikakõrgkooli autotehnika õppetooli assistent Margus Villau, kes on saanud lähedalt jälgida nelja tudengivormeli valmimist. Ta on tähele pannud, et suure eesmärgi – võidu! – nimel pingutavad noored väga palju, väiksematesse ülesannetesse suhtuvad aga märksa hooletumalt.

Margus Villau toonitab, et Formula Studenti võistlused pole siiski ainult sport ja võidusõit, vaid ühtlasi ka teadus – oma uurimistöö kaitsmisel peab iga vormelitiim kohtunike kogule selgitama, miks nad valisid auto ehitamiseks just niisuguse materjali, mootori, rattad jne. Ette näidata peavad olema ka arvutused, katsetuste andmed, teoreetilised allikad. Kõigele lisaks peab meeskond välja pakkuma oma vormeli seeriatootmise projekti. See on intellektuaalide spordiala.

„Kõige hinnalisem on tudengivormelite ehitamise juures väga hea meeskonnatöö kogemus,” märgib tehnikakõrgkooli neljanda aasta tudeng Kaarel Kalm, kes on osalenud kolme vormeli ehitamisel. „Kui väga erineva iseloomu ja ettevalmistusega noored võtavad endale vabatahtlikult väga raske ühise ülesande − uus vormel­auto ühe aastaga valmis ehitada –, õpetab see ülesanne üksteisega väga täpselt arvestama ja üksteist usaldama,” märgib Kalm.

Malemäng loob häid suhteid

Kui tehnikakõrgkooli tudengiesindusest tuldi Rein Ruusilt küsima, kas ta tahaks neile malet õpetada, oli Ruus kohe nõus. Tal on males meistrikandidaadi järk ja ta on välja töötanud maleõpetuse veebilehe www.zone.ee/male_abc, kust iga huviline saab malet õppida kas või ööpäev läbi.

„Malemäng on spordiala, mis loob häid suhteid,” ütleb dotsent Ruus ja meenutab, kuidas ta kuulus üliõpilasena Tallinna pedagoogilise instituudi malevõistkonda ja kuidas tal kujunes õppejõududega väga hea kontakt. Kuid talle kui üliõpilasele latti alla ei lastud. Näiteks teadusliku kommunismi õppejõud Toomas Alatalu kukutas üliõpilase Ruusi eksamil viis korda läbi, ehkki nad mängisid igal nädalal malet. Nende iga matš lõppes Alatalu küsimusega: „Kas „Pahempoolsuse lastehaigus kommunismis” on läbi loetud?” Ruusil oli alati lugemata ja ta kartis lõpuks päris tõsiselt, et instituut jääb selle raamatu pärast lõpetamata. Kuid siis läks Alatalu Kuubale ja teda asendanud õppejõult sai üliõpilane Ruus kohe nelja kätte. „Tollal räägiti üsna avalikult, et kommunism on utoopia, kuid Alatalu arvas ilmselt, et utoopiaid peab samuti tundma,” oletab dotsent Rein Ruus muheldes.