Klassiekskursioon on õpilaste jaoks aasta tippsündmus, mida oodatakse terve õppeaasta. Klassijuhatajale on see sageli tõsine väljakutse.

Klassiõpetajana töötan ma sama klassiga juba kuuendat aastat. Olen väga õnnelikus seisus, sest mul on lapsevanemad, kes aitavad mind ürituste organiseerimisel, ja seda sageli minu abipalveta.

Klassireiside suhtes võtsime vastu otsuse, et esimeses kooliastmes tutvume kodumaakonnaga ja teises kooliastmes avastame Eestimaad. Saaremaa lapsele on väga vaja kodusaarelt välja saada.

Reisi hakkame planeerima tavaliselt juba sügisel. Teises kooliastmes pakuvad lapsed ise, kuhu nad minna soovivad. Enamasti eelistatakse loodusõpetuses õpitud paiku. Seejärel tutvustan vanematele koosolekul laste soove ja reisi organiseerimine võibki alata.

Ühe korraliku reisi kokkupanek on suur vastutus. Kui tahad odavamalt, planeerid seda ise. Kaugemate paikade külastamiseks on targem kasutada reisibüroo abi. Sageli on klassijuhataja reisil nagu Hunt Kriimsilm, kellel on üheksa ametit: ta on ema, arst, koristaja jne.

Meie koolis toimuvad klassireisid tavaliselt kevadisel praktikanädalal, seepärast püüame sõitu lõimida aasta jooksul õpituga. Saaremaa laps ei ole sageli oma silmaga näinud, milline on tuhamägi, kuidas näevad välja Lõuna-Eesti kuplid, Piusa liivakoopad jne.

Eelmisel aastal Jägala joal ütles üks poiss: „Õpetaja, kui me seda tunnis vaatasime, arvasin ma, et see on kusagil Ameerikas.” Küllap tuleb selliseid avastusi igal reisil.

Võimaluste piires oleme ka õppeaasta jooksu käinud õppereisidel. Kahjuks on kõik sellised ettevõtmised seotud rahaga. Oleme püüdnud siduda neid tasuta projektidega – RMK, keskkonnamet. Kindlasti peaks igal klassil õppeaastaks olema mingi reisiraha, sest põhiharidus on Eestis tasuta ja lastel peab tekkima ettekujutus oma kodumaast.

Kui vaatan reisi lõpus laste säravatesse silmadesse, ununevad magamata öö ja korranõuded, mida püüti eirata. Seega tehkem lastele rõõmu reiside näol!