Tallinna tehnikaülikool ja Eesti mereakadeemia ühinevad tõenäoliselt 1. augustil 2014. EMERA-st saab TTÜ kolledž, kõigist mereakadeemia rakenduskõrghariduse ja magistriõppe üliõpilastest tehnikaülikooli tudengid.

EMERA endine rektor, kaugsõidukapten Jüri Lember nimetab mereakadeemia ühinemist tehnikaülikooliga väga perspektiivseks lahenduseks. Mereakadeemia õppejõud jagavad aga ka teistsugust arvamust, näiteks et ühinemine viib pikemas perspektiivis merendushariduse hääbumiseni ja ühinemise tegelik eesmärk on kinnisvara: HTM on juba korra maksnud TTÜ-le Kopli majade eest ja annab need nüüd tasuta tagasi. Ka olevat HTM mereharidust hoolimatult juhtinud ja ehk ongi üks põhjus mereakadeemia funktsioonide suunamisel TTÜ-sse selles, et siis kaovad ministeeriumi tehtu või tegematajäetu tagajärjed olematusse. Meremehed ütleksid: „Otsad vette!” (vt ajakiri Meremees 4/2013).

Dotsent Toivo Palm tõdeb, et kui TTÜ võtab mereakadeemia vastu, on küsimus selles, millise platvormiga. Kas nad saavad tõesti edaspidi koolitada diplomeeritud insenere, kellel on ka laevamehaaniku õigused? Kas nad võivad lõpuks hakata koolitama püügiinsenere, mis oleks kõige muu kõrval eelduseks ka püünisetööstusele Eestis? Miks ei võiks laevajuhid olla inseneridiplomiga? Eesti merenduse hea käekäik sõltub kahtlemata ka mereharidussüsteemi käekäigust, ehk nagu ütleb Toivo Palm: meesteta ei sõida laevad kohe kuidagi. Kui tuli Eesti Vabariik, vähenes oluliselt nii kaubalaevade arv kui ka kalalaevastik. Kokku tõmbusid ka meremeeste õppebaasid. Mereriigist sai mereäärne riik.

Sõnagi eesti keelt oskamata

Toivo Palm: „Vene õppurite osakaal on mereakadeemias suurem kui teistes koolides, sest merendus on nende jaoks perekondlik. Varasemalt käisid mitmel põhjusel merel eelistatult vene inimesed ja tegid seal rasket tööd, mida eestlane ei pruugi tänapäeval tahtagi teha. Isad sõitsid merd ja lapsed, kes on sündinud juba Eesti Vabariigis, saanud samas oma hariduse, kogu kooliaja õppinud eesti keelt, tulevad nüüd mereakadeemiasse sõnagi eesti keelt oskamata (välja arvatud vahest „tere” / „headega”). Eesti keeles lugeda ei oska nad üldse. Leidsin isegi ühe noormehe, kes avastas, et eesti keeles on teistmoodi tähed kui vene keeles. Kas peaksin eeldama, et kui eesti keele õpe oli nii kehv või nõuded nii madalad, siis muid aineid ta oskab? Üks poiss ütleb, et pole üldse keskkoolis keemiat õppinud, keemiaõpetajat ei olnud, seda olevat kunagi õpetanud kehalise kasvatuse õpetaja. Suures osas tullakse meile linnakoolidest, aga ka Ida-Virumaalt. Kahjuks ei tule kõige teravamad pliiatsid, sest meremehe­amet ei ole enam nii popp nagu varem, mil merekooli maine oli väga hea ja merekooli sissesaamine kõva sõna.

Vaatasin PISA testi tulemusi. Ma ei tea, kuidas need on saadud. Või peab mujal olema täiesti olematu kool, kus veedetakse ainult aega. Kuidas antakse välja riiklik sertifikaat keskkooli lõpetamise kohta, mis eeldab õigust õppida kõrgkoolis, kui inimene ei tunne midagi sellest, mida liigitada loodusteaduste valdkonda? Esimeses loengus räägin mõõtühikutest: meeter, sekund, amper; mis on töö, mis energia, mis on kaal, mis mass – kõik elementaarne, keemia-füüsika põhikoolikursuse omandamise eeldus. Sageli olen mina esimene (!), kelle käest õpilased kuulevad, et ka loodus- ja inseneriteadustes on oma keel – mõõtühikute keel pluss natuke matemaatikat.

Praegu ei ole kõrgkoolis enam arvestusi. Kõigil on formaalselt võttes eksamile vaba pääs. Aga mina olen teinud julmalt nii, et keegi enne eksamile ei saa, kui on teinud vähemalt rahuldavale ära väikese kontrolltöö mõõtühikutest: mis on njuuton, mis paskal. Rõhuühikuid tuleb teada: oled tüürimees, lähed silda, tea vähemalt seda, mida ja mis ühikutes baromeeter näitab.

Oma aine tõttu – üldainena õpetatav keemia – kohtun kõikide mere­akadeemia õppuritega. Et õppida-õpetada, peavad õppijad ja õpetajad suhtlema. Mitte nii, et seisan puldis ja pean sealt loengud ära. Ma ei saa nendega loengukursuse jooksul üks ühele suhelda. Ma ei saa ka õppekorralduse reeglistiku tõttu öelda: poisid, materjal on siin, järgmine kord tulete seminari, siis ma näen, mida te ei tea. Minu eksam on suuline, mis ei välista kirjalikku sooritamist, kui keegi seda soovib. Aga pärast räägin igal juhul igaühega: arvan, et kui tudeng on jätnud vajaliku õppimata, peab tal olema võimalus õiged vastused eksamil välja mõelda – ja seal vajab ta tavaliselt õppejõu abi. Kui teda toetada ja anda fakte, saab ta öelda, et jah, asi on tõesti nii või et teistmoodi see olla ei saa.

Ma ei tea, mida tähendab, milleks kohustab mereakadeemia õppekavas olev „iseseisev töö”. Mina näeksin meelsasti, et see oleks ettevalmistus loenguks, nagu minu nooruses olid seminarid, milleks tuli valmistuda ka erialaainetes. Nii võiks ka meil olla loengu asemel seminar, just selle materjali alusel, mille õppejõud on ette valmistanud. Loomulikult eeldab see praegusest väiksemaid õppegruppe, aga kuna õppejõu palk (doktorikraad + töökogemus; poole koormusega dotsendil 288 eurot kuus kätte) on piisavalt madal, ei tekita see küll erilist lisakulu, isegi siis kui seminaride suurema arvu tõttu oleks töötasu 50 või 100 eurot suurem. Praegune olukord meenutab väga kokkuhoidu tuletikkude pealt.”

Eesmärgiks hinne

Toivo Palmi õppematerjalid on väga head, põhjalikud, nende kallal on tõesti vaeva nähtud. Vanainimese lõbu, nagu ta ütleb. Iga loengu juurde kuulub hulk videoid, mida saab järelvaadata, kõik on intranetis kättesaadavad. Kusjuures Palmi kursus on nagu kristall: räägib loo ära, keerab teise tahu ette ja seesama kristall näitab midagi hoopis muud ja uut.

TP: „Ei õpita, vaid tahetakse hinne kätte saada. Üks mu kolleeg rääkis, et tema küsinud tulevastelt kaptenitelt, miks ta õpetab laevajuhtidele meteoroloogiat. Vastus kõlanud: sest see on õppekavas. Vaat niimoodi. Kirjutasin ise ka intranetti pöördumise mere­akadeemia õppuritele: miks on vajalik/mõttekas õppida/õpetada keemiat. Et lugupeetud tulevased laevaohvitserid, teist ei koolitata keemikuid, vaid ülemusi. Olete laevaperes kakskümmend neli tundi mitte ainult ülemused, vaid ka õpetajad; kapten peab oskama vastata, kui mõni alluv küsib, miks on meri sinine või virmalised veiklevad taevas, mis on kliimasoojenemine. Küsin: kas te lugesite seda? – Ei lugenud. On asju, mida meremees võiks teada, aga nemad ei tea. Kui soolane on meri? Kuidas kujuneb soolsus? Millal merevesi külmuma hakkab ja millal sulab? Kust saab merel joodavat vett merehädalisena või kuidas seda tehakse ujuvas hotellis? Millest koosneb õhk? Mida te hingate? Räägin sellest, mida tuuker hingab ja mispärast ta hingab teistsuguse koostisega n-ö õhku kui meie teiega. Seda tavaline keemiaprogramm ei õpeta. Kas kalad pissivad või ei? Kas kalad joovad või ei joo vett? Kust saavad juua ookeani linnud – vesi ju soolane? Maakera on seest tuline, tänu sellele on litosfäär (kivikera – maa koor; vesi on välja kuumutatud, umbes nii, nagu see toimub betooni tarvis klinkri põletamisel) ja nii saamegi vaba vee mere kujul. Valem on siin, näete, see reaktsioon on pööratav. Kui Maa seestpoolt ära jahtuks, kaoks meil meri käest ära. Mõtelge, poisid, seda on ju huvitav teada! Peab olema uudishimulik, et mööda oma karjääriredelit edasi liikuda.

Olen aastaid rääkinud, et keemia peaks järgnema füüsikale, aga mere­akadeemias on olnud seda seni võimatu muuta. Ainetel on loogiline järjekord. Sa ei saa tulemuslikult õppida hüdrograafiat ja meteoroloogiat, kui ei ole omandanud elementaarset keemia-füüsikakursust, ei tea, millest koosneb meri ja õhuookean. Me peaksime poistele vähemalt näitama, kuidas töötab analüütika tänapäeval: analüütiline keemia on keemia see valdkond, mis tuvastab laeva „näpujäljed” – võimaliku reostuse. Mingit taolist seadmestikku mereakadeemias ei ole.

Pean loengu ära. Küsin, kas saate aru. – Jaa, saame aru. Pärast selgub, et ei saanud aru. Harjutustunnis on asi veel keerulisem. Mõttetu on anda eestikeelne ülesandetekst inimesele, kes keelt ei oska. Kogu töö tuleb teha vene keeles ja muidugi eesti keeles ka, seega topelt.”

Eesti keel vene koolides

TP: „Mulle tundub, et koolis on asi korraldatud nii, et venelasest õpetaja räägib halvas eesti keeles eesti keelt mitteoskavatele õpilastele midagi geograafiast või keemiast. Kas õpetame eesti keelt või kõike ühekorraga? Õpetamine on kahepoolne protsess. Muidu istume otsekui seisvas rongis – tõmbame kardinad ette ja teeme näo, et sõidame. Olen pöördunud korduvalt oma ülemuste poole, ka kirjalikult: kuivõrd meil on ametlikult õppekeel eesti keel, siis mida peab tegema õppejõud? Tahan oma ülemustelt selgeid seisukohti – ülemuste kohustused ei tohi olla midagi restorani menüü taolist: seda söön, seda mitte. Ülemuse menüü on kompleksmenüü. Kui õppejõuks tulevad minust nooremad inimesed, ei pruugi nad enam vene keelt kõnelda.”

Mis teha? Kuidas edasi?

Toivo Palmi sõnul peab kõigepealt olema tahe midagi teha. „Juhtkonna suhtumine on niisugune: me oleme arutanud, see on strateegiline küsimus. Aga edasi? Ma ei tea, mida tehakse rektorite nõukogus. Kas nad on pöördunud kollektiivselt või ühekaupa haridusministeeriumi poole ja küsinud, keda nad ette valmistavad? Riigi nimel antakse välja sertifikaat, mis annab keskkoolilõpetajatele õiguse õppida eestimaises riiklikus kõrgkoolis. Õppekeelt ei osata, aga vajalik paber on olemas. Võltspaber, mis muud. Kuidas tehakse riigieksameid, seda ma ei tea, aga näen tulemust. Reaalaineid ei osata üldse. Minister Aaviksoo rind pakatab rõõmust, et PISA test on hästi läinud. Võib-olla, aga elu on elu. See pole üksnes merehariduse, vaid kogu kõrghariduse probleem – ja kui veel üldisemalt võtta, siis Eesti haridussüsteemi probleem.

Minu ettepanek oma ülemustele on jätkuvalt: lugupeetud rektorid ja prorektorid, lööge selg sirgu ja ärge arutage, vaid võtke ette tegevusi, mis võiks olukorda muuta. Ütleksin isegi, et viis-kuus aastat tagasi oskasid vene õppurid eesti keelt sutsu pareminigi kui praegu. Minu arvamus on subjektiivne, aga olen näinud siiski viit-kuutsadat tudengit, kellest julgelt 60–70% on venelased. See ei ole väike arv. Kas teha selle pealt üldistusi? Tublid kadetid-tudengid on ainuke võimalus kujundada mereakadeemia selleks, mida ta oma nime järgi olema peaks.”

Välja- ja sisseviskamine

TP: „See ülikool, milles meie põlvkond käis, tegeles suuresti väljaviskamisega: lollid visati välja. Sel ajal oli aus inimõigus jääda lolliks. Praegu viskame nad sisse, hoiame sees ning rikume oma võimaluste piires nende õigust mitte õppida. Niipea kui tekkis kas või kerge kahtlus, et hariduse finantseerimissüsteemis on tegu pearahaga, pöördus protsess kohe: väljaviskamisest sai sisseviskamine. Ja nii me siis eksamil otsime, mida tudeng teab, mitte seda, kas ta on kõik ära õppinud ja saab asjast aru. Kas haridussüsteem tunnistab niisuguse käitumise adekvaatseks? Olen tudengitele öelnud, et eks me tunneme kõik vaikset survet kirjutada see E (kasin) eksamiprotokolli ära. E peaks tähendama, et inimene tunneb 51% materjalist (mida enamasti ei osata). Liikluseksamil niisuguse tulemusega läbi ei saa. Kui aasida: paneme ühe laevaohvitseri asemel kaks – saame kohe 102%. Kui ainult teaks, kumb on siis vajaliku poole selgeks saanud.”