Millal siis veel kui mitte praegu, mil siutsumine ja sädistamine õues iga päevaga üha valjeneb, tasub täiendada oma teadmisi lindude kohta. Poelettidele ja -riiulitele on jõudnud viimasel ajal koguni kaks linnuteemalist mängu, mis mõlemad aitavad tundma õppida kodumaiseid linnuliike, olles ometi teineteisest üsna erinevad: üks kaardi-, teine lauamängu tüüpi.

Eesti ornitoloogiaühing on andnud välja pisikese sinaka karbi, mille kaanel on pilkupüüdev ja aktuaalne – 2014. aasta linnuks valitud – jäälind. Karbis on 40 rohelist linnupildiga kaarti ja 40 pruuni kaarti, millest igaühel mõne pildil oleva linnu nimi. Lisaks on kaheksa kaarti viie linnu nimega. Kõiki kaarte on topelt, nii et saab valida, kas mängida ühe või kahe komplektiga – vastavalt soovitavale raskusastmele.

Lauamängusõbrad teavad, et sageli võib mõni tore ja pilkupüüdev mäng jääda tähelepanuta liiga keeruliste reeglite tõttu. „Linnumängu” reeglid on ülimalt lihtsad – segadust võib tekitada vaid see, et mänguvõimalusi on palju, lausa kümmekond. Nii saab kaartidega mängida „Musta (linnu)notsut”, kasutada neid memoriiniks, olgu siis ainult pildipaari otsimisega või juba pisut keerulisemalt – nime ja pilti paari pannes. Omast kogemusest saan öelda, et kümneaastane tüdruk vaimustus mõlemast võimalusest.

Aga mis koolilastele mõeldes eriti vahva – kümne mänguvariandi seas on ka selliseid, mida ei mängita vaid laua taga, vaid mis kaasavad füüsilise tegevuse: teatejooksu, kükitamise või kiirema haaramisreaktsiooni näol. Aga miks mitte ka aliase-põhiselt, kus mängija peab teistele suunavaid küsimusi esitades arvama ära enda seljale kinnitatud linnunime.

Erilise kiituse saavad „Linnu­mängu” loojad Elo Hermann ja Marge Nelk mängu kvaliteetse ja läbimõeldud visuaalse poole eest, mis püüab pilku oma stiilsusega. Karp on väike, seda saab lihtsasti kaasa võtta ka näiteks loodusesse, et mängida rongis või koguni matkal telgis. Kuna mänguvalik on nii lai, sobib see ühtaegu nii lasteaialastele kui ka keskkooliõpilastele. Olenevalt valitud versioonist saab mängida kahekesi või kahekümnekesi ning mäng kestab vaid viis minutit või ligi tunni.

Lisaks mängurõõmule arendab „Linnumäng” (eelkõige visuaalseid) teadmisi enamlevinud kodumaiste lindude kohta, keda sellesse mängu on kaasatud kokku 20. Kui rasvatihase ja leevikese äratundmisega lastel tõenäoliselt probleeme pole, siis musträsta ja kuldnoka või haki, künnivarese ja ronga vahel vahe tegemisega võivad jänni jääda vanemadki.

Retkele Ilmatsallu

Teine linnumäng, mis kannab pealkirja „Ilmatsalu linnuretk” on valminud Koolibri kirjastuses ning põhineb Tartu lähistel asuva linnumatkaraja geokaardil. Mängijad läbivad kaardil tee, mis vastab Linnutee Rohelise Klassi õpperajale.

Teisisõnu on selle mänguga kaasas suur papist neljaks murtav mängulaud, millel värviliste sõõridena märgitud matkarada. Samuti mängunupud ja täring. Iga värv tähendab eri ülesannet, alates pilditundmisest ja rahvapärase nime arvamisest kuni linnu kirjeldamise ja linnuhääle mõistatamiseni. See viimane ülesanne on küll pisut libe tee, sest eeldab linnuplaadi või arvuti olemasolu ning selle kaasamist. Näiteks lõkke ääres mängides (nagu kiri mängukarbil soovitab) pole see kõige mõistlikum. Mõttena tore on soovitus arvestada punkte seemnete või pähklitena ning viia need hiljem päriselt lindudele söögiks. Tõsi, seegi eeldab eelnevat ettevalmistust.

Fakte ja teadmisi jagab see mäng eelnevast enam. Punased kaardid ongi faktikaardid, mille puhul võib punkti saada pelgast ettelugemisest, ning seal on huvitavat infot nii pesitsemise, sulgimise, põlvnemise, toitumise, magamise ja muu kohta. Kas teie näiteks teadsite, et vanad kreeklased kasutasid munakooretuhka hambapastana või et märtsi nimetati vanasti linnukuuks, sest siis pöörduvad rändlinnud tagasi?

Ilmatsalus on nähtud enam kui 220 linnuliiki. Siinsesse mängu on kaasatud neist umbes seitsmendik. Aga juba on kirjastus edasi mõelnud, nii et kes esimest 30 lindu une pealt teab, ei pea mängu tolmuma jätma, vaid saab hankida järgmist 30 lindu tutvustavad lisakaardid. Mängu tegijad ei ole hariduse ja arengu kõrval unustanud ka mängulisust, nii et matkarajal on sõõre, millele sattudes tuleb jääda kas vahele või loovutada üks punkt.

Lõpuks pean tunnistama, et kui linnumängud mu tähelepanu pälvisid ja ma neist kirjutada otsustasin, et teadnud ma sugugi, et nende jäljed viivad lõpuks välja ühte ja samasse kohta. Veebilehele www.lauaretked.com, mis kuulub nelja noore loodushuvilise naise OÜ-le ÕÄ, mis on seotud ka mõlema mängu loomisega. Aga veel tähtsam: sel veebilehel saab panna end proovile ka linnupesade äratundmisel, ja see on juba kõrgem pilotaaž.

Muide, pühapäeval, 30. märtsil peetakse üleriigilist linnalinnuvaatlust ja nädala pärast, 5. aprillil on rahvusvaheline lauamängupäev.

Head mängimist!