See lugu juhtus 1990. aastal, kui välispiirid hakkasid juba avanema, kuid asjaajamine käis veel Moskva kaudu.

Olime koos hea kolleegi Dagmar Kutsariga saanud kutse Madridi ülemaailmsele konverentsile. Hispaania viisa ja passid pidime kätte saama Moskvas Eesti esinduses. Ära­sõidupäev juhtus olema ilus päikesepaisteline suvine pühapäev, lennuk läks Moskvast Madridi õhtul. Kui me oma kohvritega Sobinovski tänavale jõudsime, selgus, et kokkulepitud kohas passe ei olnud. Valvurionu, ainus inimene, kes sel päeval kohal oli, julgustas meid minema Hispaania saatkonda oma passe otsima. Ega sealgi kedagi peale valvuri olnud, see oli noor ja hakkaja poiss, kes küll kahjuks inglise ega vene keelt suurt ei osanud. Kui talle asja selgitasime, püüdis ta aidata ja kutsus kohale ühe teise noormehe, see omakorda järgmise, kuni lõpuks jõudis kohale ka üks väga tähtsa olemisega mees, kes väga autoriteetselt kinnitas (ja näitas selle kohta ka mingit dokumenti), et meile on viisad väljastatud ja meie esinduse esindajale üle antud.

Seda konkreetset daami, kellele passid olid üle antud, polnud meil aga lootustki pühapäeval kätte saada. Suvisel pühapäeval on ju moskvalased linnast väljas oma daatšades, kus kindlasti pole telefoni (mobiiltelefone sel ajal Moskvas veel ei tuntud).

Pöördusime tagasi esindusse, ninad norus. Valvurionu tegi otsustava sammu, avas kantselei ukse ja ütles: „Otsige!” Arvatavasti seal riiklikke salapabereid ei olnud, aga pabereid oli lademete viisi. Esialgu vaatasime läbi laudadel seisvad paberihunnikud. Ei midagi! Siis hakkasime uurima kirjutuslaudade sahtleid, mida oli üsna rohkesti. Töötasime põhjalikult ja süstemaatiliselt, tundide kaupa. Mida rohkem aega kulus, seda enam kahanes lootus passe leida. Ja kui lootus juba täiesti kadunud oli, tõstsin viimase kirjutuslaua alumisest sahtlist välja paberipaki ega uskunud oma silmi: selle all, sahtli põhjas olid meie passid. Viisad sees ja pitserid all. Lennukini oli parasjagu nii palju aega, et jõudsime õigeks ajaks lennujaama ja mõne tunni pärast olime Madridis.

Moskva lennujaamaga seostub mul veel teinegi kurioosne lugu pisut varasemast ajast, umbes 1980. aastatest.

Tahtsin Moskvast koju sõita ja küsisin kassast piletit. Selgus, et sel päeval regulaarset lendu ei olnud, aga oli võimalik osta pilet erakorralisele lennule, mis pidi väljuma idaliinide lennujaamast Domodedovost. Sõitsingi sinna, südames pisike kahtlus: miks sellelt lennuväljalt? Kohale jõudes nägin, et seal oli teisigi Tallinna-reisijaid, kes lennukit ootasid. Reis kuulutatigi välja, aga mida polnud, oli lennuk. Tallinnasse sõitev seltskond – paarkümmend inimest – nõudis reisi üsna häälekalt. Lennujaamast lubati ja lükati edasi, lubati ja lükati edasi. Lõpuks, alles järgmisel varahommikul, saabus lennuk. Kiri näitas, et lennuk läheb Tallinna, kuigi stjuardess ütles, et siin on teile see Tbilisi lennuk, mida te nii aktiivselt nõudsite. Lennuk sõitis siiski Tallinna, kuigi oli pooltühi.

Mõni aeg hiljem sain teada, milles oli asi. Mingi Eesti delegatsioon oli käinud erilennukiga Siberis. Tagasiteel oli kavandatud vahepeatus Moskvas ja sellele reisile olidki piletid müüdud. Sõidu ajal aga otsustas delegatsiooni juht vahepeatust mitte teha. Nii me sinna Domodedovo lennujaama jäimegi, kust lääne poole ühtegi tavalendu ei sõitnud. Õnneks otsustas lennujaam siiski käituda soliidselt ja meie seltskonna varulennukiga Tallinna lennutada.