2016. aastaks lähevad kõik Eesti kutseõppeasutused üle väljundipõhistele õppekavadele.

Ülemineku esimene etapp lõpeb tänavu mais ja kutsekoolidel ongi osa õppekavasid juba valmis. Koolidesse helistades ja asja uurides on jäänud aga mulje, et mõneski neist pole veel kuigi selge, mis see väljundipõhisus üldse on. Tüüpvastus on olnud: „Kui varem jälgiti, mida õpetaja õpetab, siis nüüd vaadatakse, mida õpilane selgeks saab.” Tegelikult on õpetaja ju alati vaadanud, kas laps saab asja selgeks. Kui aga inimesed selgitavad asja kuskilt kuuldud lausetega, mitte oma sõnadega, siis väljundipõhise õppe tuum ikka päris selge olla ei saa veel. Meeldivaks erandiks on Võrumaa kutsehariduskeskuse direktor Tanel Linnus ja tema kolleeg Tarmo Loodus Viljandi ühendatud kutsekeskkoolist. Nemad julgevad asjast rääkida vabalt, koolitustel kuuldut otseselt tsiteerimata.

Asi ongi keeruline

Tanel Linnus (pildil) nendib, et tänane teatav segadus väljundipõhisuses on paratamatu, sest teema ongi suhteliselt keeruline. Probleeme pole näiteks treimise või müürsepatööga, kus on lihtne formuleerida, mida õppija peab omandama, et lävendist üle saada. Kaubanduses on juba palju keerulisem selgelt paika panna, mida õppija ühel või teisel kutsetasandil n-ö une pealt teadma peab.

Ka õpetajad on erinevad, lisab Linnus. On neid, kes on endale alati selgeks teinud, mida õpilane kindla peale teadma peab, ja sellepärast õpilased neid pikki aastaid mäletavadki. On aga ka selliseid, kellele baasteadmised ja -oskused on uudis.

Üks probleem on Linnuse arvates selles, et ka paljud eksperdid alles õpivad. Nii on tulnud ette olukordi, kus üks ekspert soovitab koolile üht, teine aga teist. On ka eksperte, kes on veel liiga kinni täpsetes definitsioonides ja ripuvad n-ö ainuõige lahenduse küljes. Ei peaks ju olema oluline, kas lävendi ületaja hüppab karjapoissi, rulli, või floppi, peaasi, et ta üle saab. Paraku kipub mõni ekspert lugema õigeks ainult üht hüppestiili kolmest võimalikust, nendib Linnus.

Võib-olla tuleks teha rohkem koolitusi, kus võetaks ette mõne konkreetse kooli ühe õppeaine väljundid ja näidataks siis üksikasjalikult, kuidas see kool nende väljunditeni on jõudnud. Näited ütlevad inimestele rohkem kui definitsioonid, arvab Linnus.

Talle teeb muret ka kokkuhoid, mida väljundipõhiste õppekavadega tahetakse saavutada. Näiteks toob ta ehitusobjekti juhi õppekava. Eksperdid ütlevad, et juhtimiskursust, psühholoogiat, avalikku esinemist jms pole objektijuhi õppekavasse vaja. Läheb kalliks. Samal ajal nõuab ettevõtja kutsekoolilt just seda, et objektijuht tunneks vajalikul määral juurat, teaks, kuidas objektil sõbralikku õhkkonda luua, kuidas avalikult esineda jne.

Eksperdid peaksid usaldama häid praktikuid, leiab Linnus. Paraku on üks Võrumaa KHK tunnustatud õpetaja, endine suurettevõtte peainsener kaks korda oma väljundipõhise õppekavaga Innovest tagasi saadetud, sest ekspert ei olnud temaga rahul. Samal ajal on sellesama õpetaja tehtud rakenduskõrghariduse õppekavad ilma probleemideta akrediteeritud

Linnus kardab, et lõpuks võib mõni kutsekool teha endale sellise õppekava, mis eksperdile sobib, kuid tegelikult hakata õpetama teise õppekava järgi, kus lähtutakse ettevõtja ootustest. Võime jõuda massilise topeltraamatupidamiseni.

Kokkuvõttes on Võrumaa KHK direktor siiski optimistlik, öeldes, et segadust on parasjagu, kuid sellest saab kindlasti üle. Alati on saadud. Tema koolile teeb ülemineku väljundipõhistele õppekavadele mõnevõrra kergemaks see, et õpetajad on tal juba aastaid tegelnud kõrgkooli õppekavadega, mis on samuti väljundipõhised. Lisaks on saadud abi kutsekoolide võrgustikuaruteludelt. Viienda taseme väljundipõhised õppekavad on Võrumaa kutsehariduskeskusel juba peaaegu valmis, teised lõpetamisel.

Räägime asjadest maakeeles

Viljandi ühendatud kutsekeskkooli direktor Tarmo Loodus (pildil) peab inimeste ebakindluse põhjuseks tõsiasja, et lihtsatest asjadest räägitakse väga kangelt ja keeruliselt. Näiteks tekitavad inimestes palju segadust kutsete tasemed. Tarmo Loodus selgitab oma inimestele neid järgmiselt.

 

• Teisele kutsetasemele vastab see, kes teeb tööd teise juhendamisel. Keegi ütleb talle, mida ja kuidas tuleb teha, ja tema teeb.

• Kolmanda kutsetaseme töötaja teeb tööd iseseisvalt, kuid ei otsusta midagi ise. Ta saab aru, et mõnda asja võiks teha teisiti, kuid keegi peab talle ütlema, et nii oleks tõesti parem – alles pärast heakskiitu hakkab ta uut moodi tegema.

• Neljanda taseme töötaja oskab oma tööd ise planeerida, on ise enda juhendaja.

• Viienda taseme töötaja juhendab teisi.

Ongi asjad maakeeli ära selgitatud ja kõik on seni rahule jäänud.

Tarmo Loodus peab tähtsaks, et väljundipõhiste õppekavade tegemisse oleksid kaasatud praktikud. Tema koolis on praegu mitu tootmisest tulnud õpetajat, kes oskavad õppekava kutsestandardiga väga hästi kokku viia ja teavad täpselt, missugune peab olema iga lävendi konkreetne sisu. Tarmo Loodus lisab, et neil on käinud tänavu seitse õpetajat kahenädalasel stažeerimisel ettevõtetes ja lävendi paikapanek oma aines pole olnud neile eriline probleem.

Kokku on Viljandi ühendatud kutsekeskkoolil vaja teha umbes kolmkümmend väljundipõhist õppekava. Täitsa hästi on see töö edenenud autoerialal, märgib Loodus.

—

Pädevuspõhine õppekava on paindlik

SA Innove kutsehariduse õppekavakeskuse juhataja Kaie Piiskop (pildil) ütleb kommentaariks, et pädevuspõhised õppekavad muudavad kutseõppe senisest paindlikumaks. Ta toob välja mõned märksõnad, mis sellele otseselt viitavad.

• Õppeaeg. Nüüd lubatakse õppekavasid kiiremini läbi võtta. Kui vanade õppekavade minimaalne pikkus oli kuus kuud, siis nüüd võib lühendada õppeaega kuni kahe ja poole kuuni. Kellel on kõik selge, seda ei pea enam pikalt koolipingis hoidma.

• Ainepunktid. Paindlikkusele viitavad ka EKAP-id ehk Eesti kutsehariduse ainepunktid. Mõõtühikuks on EKAP, mitte tund ega nädal. Teatud taseme lävendi ületaja saab kindla arvu EKAP-eid. Kui palju tal nende punktide saavutamiseks aega ja vaeva kulus, ei huvita kedagi.

• Lävend. Kutsestandarditest lähtuvalt välja töötatud lävendid ühtlustavad Eesti kutsekoolide taset, viies selle kooskõlla Euroopa Liidu kutsekoolidega. Sellega muutub õpilastele lihtsamaks nii kooli vahetamine kui ka töökoha leidmine, sest kõik Eestis ja väljaspoolgi teavad, mida üks või teine kutsetase endast konkreetselt kujutab.

• Hindamine. Hindamisjuhendi koostab kool endale ise, lähtudes õpilaste vajadustest ja ootustest. Valdavalt kasutatakse kujundavat hindamist ehk juhendamist. Õpilane teab täpselt, mida temalt oodatakse. Ehk nagu ühel koosolekul öeldi: „Paremb ette kõnelda ku perrä tõrelda.”

• Moodulieksam. Ühe suure ja kokkuvõtva kutseeksami asemel võib õpilane sooritada iga mooduli omandamise järel nn mooduli­eksami. Soome on moodulite kaupa hindamist katsetanud ja seal on see ennast õigustanud.

• Osakutsed. Kes tervet ülesannet teha ei jõua, võib piirduda poolega – see on osakutse mõte. Näiteks mootorsõiduki tehniku kutsel on seitse osakutset: keretööd, mootor, jõuülekanne, elekter, veermik, kliimaseade, hüdrosüsteemid. Õppija saab valida nende hulgast mõne, selle endale selgeks teha, kutseeksami sooritada ning osa­kutsega tööle minna.

• Põhiharidus. Kui varem nõuti kutsekooli astujatelt põhikooli lõputunnistust, siis nüüd saavad üle 22-aastastased põhihariduseta inimesed õppida kutsekoolis erialasid, mille puhul kutsestandard põhiharidust ei eelda (peamiselt teine ja kolmas kutsetase).

Vaata ka http://www.innove.ee/et/kutseharidus/oppekavade-reform.