Enamik inimesi teab, mis on sügismasendus ja kevadväsimus. Kuidas nendega toime tulla ning neist üle olla, see on individuaalne.

Lapsevanemaid ja õpetajaid teeb ärevaks paljude koolilaste silmanähtav loidus, vähene õpimotivatsioon. Kooli tuli õppima laps, kellel on psühhiaatri kirjutatud iseloomustusel väljend „koolitõrge”. Mis tekitab esimesse klassi rõõmuga läinud lapsel viie-kuue aasta pärast sellise tunde? Mis toimub? Miks on lapsed väsinud? Miks istuvad klassiruumis kriitvalge jumega lapsed? Kes ja kuidas saab aidata? Millised meetmed toetaksid noore arengut, et ta tunneks elust rõõmu ja naudiks koolis õppimist. Kõik lapsed tahavad esimesse klassi minna. Neid ühendab õpiõhin. Kahjuks kaob see aastatega.

Vestlustel vabakasvatuspõlvkonna lastega selgub, et paljudes kodudes pole režiimi. Magama minnakse väga erineval ajal, valdavalt liiga hilja. Kui laps ei saa piisavalt und, ongi ta kevadeks kurnatud. Ikka ja jälle märkame, kuidas lapsed tunnis nihelevad ja hoiavad end jalgade kõigutamisega ärkvel. Põhikooli lõpuklassi noor tunneb end juba täiskasvanuna, aga ka temal on vaja oma unetunnid kätte saada. Arvuti- ja teiste nutiseadmete kasutamise aegki peab olema mõistlik ning vanemate kontrolli all. Virvendav ekraan silmade ees on saanud päeva osaks. Öistest arvutimängudest punaseid silmi näeme koolis aina noorematel.

Esmaspäevasel õpilaste kogunemisel tõuseb küsimuse peale, kes tegi nädalavahetusel midagi huvitavat koos perega, käis jalutamas vms, üha vähem käsi − mida klass edasi, seda vähem.

Jah, kahjuks pole Eesti Euroopa viie rikkama riigi seas ja keskmise palga tase on Viljandis ka riigi tagaotsas. Kui pered ei saa lubada aga kallist suusa- või päikesereisi, et energiavarusid taastada, siis jalutuskäik lossivaremetes, kelgutamine Huntaugul või Varesemägedes on täiesti prii tegevus. Siinkohal minu üleskutse vanematele: liikuge lapsega värskes õhus ja tagage tema kindel (une)režiim, siis on ta palged rõõsad ning rõõm koolist ja õppimisest suurem.

26. märtsi Postimees kirjutab: „Rahvusvahelised haridusvõrdlused, nagu PISA ja PIAAC, näitavad Tallinna Ülikooli professor Mati Heidmetsa sõnul, et Eesti õpetajad on valdavalt „teadmiste otseülekande” traditsiooni kandjad. Ta ütles, et mõtestamise, reflektsiooni ja kriitilise vaate asemel domineerib tema sõnul äraõppimine. Ka ei paku Eesti kool piisavalt individualiseeritud õpimudeleid, ei arvesta õpilaste erinevusi võimekuses ja õpistiilides. Tulemuseks on tugev keskmine ja head teadmised, aga vähe tippe ning kesised oskused ja julgus neid loovalt kasutada. Samas rõhutasid Tallinna Ülikooli eksperdid, et Eesti kool ei vaja revolutsiooni. Selle asemel on vaja rahulikku ja kindlat uuenemist, mille märksõnadeks on paindlikum ja kaasavam õppimine, õpetajale väärikas positsioon ühiskonnas, kõiki puudutav digipööre ning kooli ja päriselu parem sidumine.” („Haridusvõrdlused näitavad, et Eesti õpetajad ei mõtesta piisavalt”)

Mida kool saab teha, et õppimine oleks protsessi väärtustav ja sellele keskendunud huvipakkuv tegevus?

Võtmeisik on õpetaja, kes 21. sajandil peab jätma seljataha 20. sajandi meetodid ja kasutama uusi aktiivõppe võimalusi.

Viljandi linna ja osa maakonna koolid on läinud üle trimestripõhisele hindamissüsteemile. Sellega hajutatakse laste koormust koolis, huvi- ja spordikoolis. Trimestreid rakendanud koolides on unustatud jõulupühade-eelne närvilisus, mille põhjus oli tõsiasi, et teine veerand oli väga lühike. Selle jooksul tuli lastel õppida, tõestada omandatud teadmisi, valmistuda jõulupidudeks, teha järel- ja parandustöid jne. Kadunud on vähese motivatsiooniga päevad enne veerandi lõppu, mil „hinded olid ju väljas”.

Paalalinna koolis on analüüsitud trimestripõhist kooliaastat ja üheskoos ei suutnud pedagoogid ega õpilased leida ühtegi miinust. Vähenes tegutsemine heade hinnete (numbrite) nimel, selle asemel keskenduti õppimisele kui loomingulisele protsessile, mis on optimaalse pikkusega: 11−13 nädalat. Lapsed mainisid, et vaid vanaemad olid kurvad, sest ei saanud aru, et vaheaeg ja kokkuvõtvad hinded-hinnangud ei käi kokku.

Eeldame ja nõuame koolis võimetekohast pingutust ja sooritust, mis päädib objektiivse tagasisidega. Aga pingutus ei ole kontrolltöö ega tunnikontroll. Oma 20-aastase õpetajastaaži juures võin väita, et ühegi kontrolltööta saan anda noorte oskuste-teadmiste kohta tagasisidet. Loomulikult on mahukatel (kontroll)töödel oma roll õppeprotsessis, aga see on ületähtsustatud.

Tuupimiskeskses ainetunnis, vaid tulemustele orienteeritud koolis väsib laps kiiresti. Mis on järgmised sammud, mis on kooli võimuses, et vältida väsimust, tagada heal tasemel õppimine?

Ei õpita vaid nelja klassiseina vahel. Mitmesugused (koostöö)projektid, õppekäigud, väljasõidud, projektinädalad on vaid mõni moodus, mille kaudu tempot reguleerida, ja samas − lapsed õpivad. Tsiteerides Saaremaa legendaarset ning vahva huumorimeelega koolijuhti Viljar Arot, tahan rõhutada, et õpitakse kõige paremini kogudes, kogedes ja kogemata.

Ettevõtliku kooli programmi pilootkoolideks on kõik kolm Viljandi põhikooli. Ettevõtliku kooli programm pole seotud ettevõtlikkusega majanduslikus mõttes, vaid kujundab hoiakut: algatusvõimeline, ettevõtlik, hakkama saav inimene.

Tsiteerin Ida-Virumaa arenduskeskust, ettevõtliku kooli programmi maaletoojat (http://www.arenduskeskus.­ee/ettevotlik-kool-4): õppeprotsess on üles ehitatud nii, et õpetaja on suunaja ja juhendaja, kes võimaldab igal õpilasel osaleda talle sobivas rollis ja võtta vastutuse oma õppimise eest. Õppetöö mõtestamiseks on õpitav seostatud reaalse eluga ning seda rakendatakse, kaasates partnereid. Teadmiste ja oskuste omandamiseks kasutavad õpetajad aktiivõppemeetodeid ja teevad koostööd. Paraneb õppeainete lõimumine. Õpilane osaleb enda õpitulemuste hindamises. Ettevõtlik õpe ei ole õppeaine, vaid aineülese pädevusena ning läbiva teemana rakendatav kõikides õppeainetes (RÕK 2010). Ettevõtlikku õpet rakendades suureneb õpimotivatsioon, paraneb õpitulemus ja kujuneb ettevõtlik ehk tahan-suudan-teen-eluhoiak.

Kehtivas riiklikus õppekavas pole enam hindamisperioodi kolme kohustusliku kontrolltöö nõuet. Kui hindamise filosoofia õpetajate, laste ja vanemate jaoks lahti seletada − see on tagasiside kõigile kolmele asjaosalisele −, ei tekita ka loodetust kehvemad hinded või hinnangud meelehärmi ega väsimust, vaid annavad pildi, mida on vaja veel õppida.

Põhikooliõpilase koolipäevad kipuvad olema liiga pikad – 10–11 tundi koos koduste ülesannetega, huvitegevusega vahest veelgi pikemad. Siin on jälle õpetajatele mõttekoht: kas ja kui palju anda koduseid ülesandeid? Eelmisel kevadel õpilaste seas läbi viidud rahuolu-uuring näitas, et suur hulk lapsi õpib kodus rohkem kui kolm tundi, aga on ka neid, kes ei ava ühtegi vihikut-raamatut.

Viljandi linna volikogu hariduskomisjoni esimehe Kristjan Mändmaa innustusel on moodustatud töörühm, kuhu kuuluvad koolijuhid ja huvikoolide esindajad. Püütakse üheskoos leida lahendusi, et üld- ja huviharidus rikastaks last, mitte ei kurnaks.

Psühhiaater Jüri Ennet on veendunud, et õppetöö koolis ja kodus ei tohi ületada kaheksat tundi ööpäevas. Koolilaste hingeline ja vaimne kurnatus ning füüsiline jõuetus (istuv eluviis), depressioon, stress ja isegi enesetapumõtted on õige töö- ja puhkerežiimiga kõrvaldatavad (http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/koolistress-on-lahendatav-kui-vaga-tahta.d?id=56466324).

Arvan, et kooli- ja kevadväsimuse vastu saab kool võidelda vaheldust pakkuva õppetöö korraldusega, metoodikaga. Seadused lubavad koolidel muuta HTM-i fikseeritud vaheaegu. Leian, et pole põhjendatud neljanda vaheaja kehtestamine. Sellega suunaksime lapsed koju arvutimänge mängima, siis kui päev veel lühike ja väljas külm, seega just parim aeg õppimiseks. Neljanda vaheaja korral tuleks juunis kauem koolis käia. Pingeliseks muutuks 9. klasside õppekava täitmiseks ettenähtud aeg. Põhikoolieksamite sooritamise kuupäevad on ministri määratud, see on omakorda seotud riigi kehtestatud vaheaegadega.

Põhjamaine suvi on üürike ja heitlik. Uuendusmeelse haridussüsteemi ja koolikorralduse toetajana leian, et pika suvevaheaja traditsiooni peab hoidma. Pean oluliseks, et lapsed saaksid end kooliaastast välja puhata, nautida meie suve ja uuele õppeaastale säravate silmadega vastu minna. Võtmeisikud on koolis õpetajad, kelle võimuses on planeerida õppetöö paindlikult ja laste huvidest ning võimetest lähtuvalt, et väheneks kooliväsimus ja lapsed poleks õppimisest kurnatud.