Tallinna ülikoolis peetud seminaril tutvustas Hanna Pöyliö Soomest Niilo Mäki instituudist vabatahtlike lugemisvanaemade-vanaisade projekti, mida veetakse Jyväskylas koos Mannerheimi lastekaitseliiduga.

Kahe aasta jooksul (2012–2014) on leitud 74 eakat vabatahtlikku, kes on soovinud lugemisraskustega lastele toeks olla. Vanainimestele korraldati seminar, millel tutvustati töövõtteid, mida lastega lugemise juhendamisel kasutada, ning viidi nad kokku klassidega, kus õpetajad suunasid lugemisraskustega lapse vanainimesega üks ühele tegevusse. Loeti koos, loeti teineteisele ette, täideti koos lugemispäevikut, arutati loetu sisu. Lugemismemm või -taat käis koolis kord nädalas. Kohtuti seitsme nädala jooksul.

Mis muutus? Kokku sai sel moel julgustust ja abi 165 õpilast. Laste lugemisnäitajad paranesid mõnevõrra. Kolm neljandikku lastest leidis, et on hakanud soravamalt lugema. 90% tunnistas, et on hakanud märksa rohkem lugema. Kasvas söakus raamatuid läbi lugeda.

Õpetajad märkasid ennekõike seda, et õpilaste lugemine muutus sujuvamaks. Laste ja vanainimeste vahel tekkis usalduslik suhe, lugemisvanadel oli aega lastega rääkida ja nende arvamust kuulata. Laste enesetunne paranes, nad tajusid, et on kellelegi tähtsad. Mõni laps tõdes, et hakkas selle peale ka omaenda vanaema ja vanaisa rohkem hindama.

Kolmandik vabatahtlikest polnudki ise päriselt vanavanemad, seega võis koolilaste abistamine olla nende jaoks midagi sellist, mida nad olid igatsenud teha, aga polnud saanud. Osalejatest noorim oli 51 ja vanim 80 aastat vana. Vaid väike osa neist oli varem töötanud pedagoogilisel alal, lasteaias või koolis, nii et enamikule oli see esimene õpetamiskogemus. Miks nad projektiga liitusid? Olulisemad põhjused olid: lugemisoskus on tähtis, lapsed meeldivad ja programm tundus huvitav.

80% küsitluses osalenud lastest leidis, et vabatahtlik memm või taat aitas neid lugemises edasi. Üks laps eitas kasu ja ülejäänud jäid kahevahele. Vabatahtlikud memmed-taadid nägid projekti tulu ka selles, et nad hakkasid ennast paremini tundma, tundsid end kasuliku ja sotsiaalselt aktiivsena ning see andis elule uue värvi. „On tore, et võid midagi teha ka veel selles vanuses”, „Hea meel abiks olemisest”, „Õppisin tundma raamatuid ja nippe ka oma lapselapse jaoks”, „Sain tundma tänapäeva lapsi ja koolielu”, „Minu oma lugemisoskus tundub olevat paranenud” – need on näited eakate abiliste vastustest.

Projekti juurde käis ka asjakohane atribuutika: märgid-särgid ja muu, mis osalisele tähtsust annab ja kuuluvustunnet süvendab.