Kuidas saaksid lapsi õpetada lisaks õpetajatele ka koolide partnerfirmade inimesed?

Tallinnas kaubandus-tööstuskoja saalis toimus 22. mail ettevõtete koostöövõrgustiku „Unistused ellu!” kevadseminar pealkirjaga „Kuidas muuta loodus- ja reaalainete õppimist elulähedasemaks?”. „Nende õppeainete teatavale elukaugusele viitab fakt, et meie õpilased on suhteliselt nõrgad probleemilahendajad ja ülikoolides on reaalaineid õppivate tudengite väljalangus oluliselt suurem kui teistel erialadel,” märkis sissejuhatuseks Terje Tuisk Eesti teadusagentuurist.

Seminarilt jäi kõlama, et noorte huvi loodus- ja reaalainete õppimise vastu suurendaks kooli tihe koostöö partnerettevõtetega. Koostöös tekiks paljudel noortel huvi tänapäevase (kõrgtehnoloogilise) tootmise vastu ja see innustaks neid põhjalikumalt loodus- ja reaalaineid õppima. Ainult et kuidas kooli ja ettevõtte koostööd korraldada?

2012. aastal loodi Eesti ettevõtjate initsiatiivil kaubandus-tööstuskoja juurde võrgustik „Unistused ellu”. Praegu on selles juba 127 ettevõtet. „Võrgustikku on koolidel vaja kindlasti kasutada,” toonitas arutelu moderaator Urmas Vaino, sest sealsed firmad on „verega alla kirjutanud”, et on valmis korraldama õpilastele enda juurde ekskursioone, tutvustama oma ettevõtet koolis, aga võivad anda ka oma erialal tunde, võtta õpilasi praktikale ja suveks tööle ning aidata noori ja tegeliku elu vajadusi muul moel kokku viia.

Päris mitu ettevõtet ja kooli juba teevad koostööd. Arutelul märgiti Kadrina keskkooli, kellel on ärijuhtimise ja tehnoloogia aluste valikaine õpetamisel kujunenud välja hea koostöö puidutööstusettevõttega Aru Grupp AS. Selle valikaine läbinud noortest on paljud siirdunud kõrgkoolidesse reaalainetega seotud eriala õppima. Seminari mõttevahetuses osales aktiivselt Mistra Autexi tegevjuht Priit Tamm, kes on õpetanud Raasiku põhikoolis majandust. Oma firma koostööst koolidega rääkisid ka Eesti Energia esindaja Mirjam Lindpere ja Tallinna Vee esindaja Jane Libe. Tallinna reaalkooli õppealajuhataja ja majandusõpetaja Ene Saar ütles koguni, et kui mõni aasta tagasi pidi ta kooliga koostööd teha soovivaid ettevõtteid pikalt otsima, siis nüüd on vaja mõni pakkumine isegi ära öelda, sest natuke tahaks ise ka õpetada.

Ometi ei lähe igal koolil kõik nii ladusalt. Järgnevalt väike ülevaade kevadseminaril välja käidud ideedest, mis võiksid aidata mujalgi kooli ja ettevõtte koostööd parandada ning noorte huvi loodus- ja reaalainete õppimise vastu suurendada.

Koolil peab olema koostöökohustus

Päris pikalt arutati, kes peaks kooli ja ettevõtte koostöö algatama – kool, omavalitsus, kaubanduskoda, haridus- või majandusministeerium? Lõpuks jõuti järeldusele, et seda võib teha igaüks.

Mistra Autexi tegevjuht Priit Tamm rõhutas, et algataja peab olema kool, sest kool teab, mis on õppekavas ja missugust abi on ettevõttelt vaja. Ta märkis, et Eesti tüüpilised 10–30 inimesega ettevõtted on nii väiksed, et neil on kooli ees aukartus – ei söandata minna koolile oma teeneid pakkuma. Teisalt on õpetajatel aukartus ettevõtete ees. Lahendus oleks, kui riik kohustaks koole ettevõtetega koostööd tegema, siis poleks koolidel psühholoogilist tõrget ettevõttega kontakti võtta. „Ettevõtted tuleksid kaasa, sest on koostööst kooliga väga huvitatud,” märkis Priit Tamm.

Kiviõli vene kooli direktor Arne Piirimägi arvas samuti, et kool peab esimesena kontakti võtma, kuid kõigepealt on vaja pakkuda õpetajale materjale selle kohta, kuidas seda teha ja mil moel suhelda ettevõttega kui partneriga, mitte kui sponsoriraha eraldajaga. Programmi „Noored kooli” koordinaator Helene Urva arvas, et õpetaja peab olema ettevõtte ja kooli koordinaator.

Seevastu Kadrina kooli direktor Arvo Pani oli seisukohal, et algataja peab olema ikkagi kool. Kadrina kooli koostöö aktsiaseltsiga Aru Grupp algatas aga just ettevõtja, nende kooli vilistlane. Ta nägi, et tema ettevõttel napib kvalifitseeritud tööjõudu, ja otsustas probleemist ülesaamiseks midagi ette võtta. „Kool saab ettevõtjalt teada, milliseid tehnilisi distsipliine on tänapäeval koolis üldse vaja õpetada,” rõhutas Arvo Pani. Neil valmis insenertehniline ainekava nii, et valla viis ettevõtjat tulid kokku ning tegid koos valla esindaja ja koolijuhiga selle valmis. Hiljem hakkasid kava koostajad insenertehnilisi aineid ka koolis õpetama. Õpetavad senini, õpilastele meeldib väga.

Priit Tamm möönis, et esimese sammu astus tema ettevõtjana samuti ise. Ta rääkis mitu aastat oma valla juhtidele, et kool ja ettevõte peavad koostööd tegema. Lõpuks, kolmandal aastal helistas talle Raasiku kooli direktor ja küsis, kas oleks võimalik koostööga pihta hakata. „Seda kõnet oli vaja paar aastat esile kutsuda,” tõdes Priit Tamm.

Eesti Energia esindaja Mirjam Lindpere märkis, et pole tähtis, kes koostöö algatab. Näiteks nende poole pöördus Lüganuse vald sooviga, et Eesti Energia viiks kohalikus koolis läbi energiakasutuse kursuse.

Kõigepealt tuleb leida koostööd vedavad õpetajad

Õpetajaid on niigi vähe ja nad pole kuigi entusiastlikud, märkis Tartu Ahhaa keskuse hariduskoostöö projektijuht Matti Orav. Ta tõi näiteks füüsikaõpetajate nappuse – kes siis füüsikat populariseerib? Üks võimalus probleemist üle saada on rakendada magistriõppe tudengeid õpilaste uurimistööde juhendajatena, pakkus ta. „Noored kooli” projektijuht Helene Urva lisas, et nende programm valmistab uusi füüsikaõpetajaid ette.

Tallinna reaalkooli õpilane Uku-Kaspar Uustalu ütles, et reaalainete populariseerimiseks võib kasutada bioloogiabussi ja FKB õpikodade õpetajaid, sest õpilastele meeldivad väga igat liiki katsed. Paraku tehakse neid koolides vähe, sest pole vajalikke seadmeid või ei oska õpetajad neid kasutada. Bioloogiabuss ja FKB õpikojad sõidavad tellimise peale kooli katseid tegema. „Mõnedki õpetajad on teinud õpikojas õpilastega katseid kaasa ja korraldanud edaspidi neid ka oma õpilastele,” ütles Uku-Kaspar.

Taas pakuti, et just ettevõtja peaks kooli ja ettevõtte koostööd vedama, sealhulgas ka tunde andma. Priit Tamm küsis selle peale, kas ettevõtja peaks lastele ka korrutustabelit jms õpetama, kui teda nii heaks õpetajaks peetakse. Tamm selgitas, et Raasiku koolis majandust õpetades ei olnud ta pärisõpetaja: õpetas küll, kuid õpetaja jälgis tunde, hindas kontrolltöid, pani välja koondhindeid. Ettevõtja ei tohigi lastele hindeid panna, ütles ta.

Tallinna reaalkooli õppealajuhataja ja majandusõpetaja Ene Saar kinnitas, et ettevõtja oskab siiski väga hästi õpetada, kui kool talle täpselt selgeks teeb, mida temalt oodatakse. Väga tähtis on ka, kuidas koolijuht kooli koostöösse ettevõttega suhtub. Kas toetab seda, või on irooniline.

Uku-Kaspar Uustalu lisas, et mõni ettevõtte esindaja ei oska siiski absoluutselt õpetada, loeb lihtsalt midagi paberilt maha, hoolimata sellest, et keegi ei kuula. Ettevõtjaid on vaja koolitada, enne kui neid kooli lasta, leidis ta.

Helene Urva ütles, et iga õpetaja riskib, kui ettevõtja kooli kutsub, sest alles klassis selgub, kas kutsutu üldse suudab õpetada. Uku-Kaspar oli lootusrikas, et harjutamine teeb meistriks. Tema klassi tootearenduse ja disainikursust on õpetanud inimene väljastpoolt kooli, kes sai õpilastega hea kontakti. Kursuse lõpuks tehti valmis põnevaid asju, näiteks prügikast, mis ise prügi kokku pressib, jms. Osa asju esitleti ka Robotexil. Seevastu ühekordsed koolikülastajad kipuvad paberilt maha lugema. Uku-Kaspar arvas, et inimesed peavad rääkimist harjutama ja seda võib teha ka ettevõttes. Kes ladusalt räägib ja oskab natuke emotsiooni juurde panna, võib õpetada küll.

Taastada tuleks õpipoisiõpe

Priit Tamm meenutas kuulajatele, et Austria kutsekoolis ei tule ettevõtja kooli, vaid õpilased käivad suurema osa nädalast ettevõtetes õpipoistena ametit õppimas. Nagu koolile, nii maksab riik ka ettevõttele õpetamise eest tasu.

Kaubandus-tööstuskoja haridusnõunik Tiia Randma selgitas, et Austrias ja Saksamaal kuuluvad kõik ettevõtted tööstus-kaubanduskotta ja maksavad ka liikmemaksu. Koostööd koolidega korraldabki kaubandus-tööstuskoda. Ettevõttes toimub õppest kaks kolmandikku, koolis üks – peamiselt teooria. Eestis kannab sama õppeviis õpipoisikoolituse nimetust, kuid siin on see probleem, et ettevõtted on väikesed ja nendes saab omandada vaid väga kitsa osa õppekavast. Paljusid töid väikeettevõtetes lihtsalt ei tehta.

Priit Tamm nägi õpipoisiõppel siiski perspektiivi, väites, et just väikese ettevõtte töötaja peab oskama palju erinevaid töid. Näiteks lukksepa ülesanded on seinast seina. Lihttöölinegi peab oskama programmeerida, arvuti ja robotiga koostööd teha.

Tuleb sõlmida koostööpakt

Terje Tuisk nägi Eesti probleemi selles, et võrgustiku „Unistused ellu” 127 ettevõtet on küll „verega alla kirjutanud”, kuid enamik neist ei osalenud seminaril, ehkki nad kõik olid sinna kutsutud. Seega ei teadvusta nad endale, et kuuluvad võrgustikku. Mis siis teha? Terje Tuisk arvas, et Eesti võiks võtta eeskuju Hollandist, kus on sõlmitud koolide ja ettevõtete ametlik koostööpakt (Jet-Net võrgustik). Selline lepe näitab, et Hollandis ei peeta noorte reaalainete huvi eest vastutavaks ainult ministeeriumi üldharidusosakonda, vaid kogu ühiskonda. „Esimene samm koostööpakti suunas võiks olla haridus- ja majandusministeeriumi koostööleping õpilastele elulähedasema õppe tagamiseks,” ütles Terje Tuisk.

Lõpetuseks küsis arutelu juhtinud Urmas Vaino, missugune peaks olema see kõige esimene samm kooli ja ettevõtte koostöö suunas. Ene Saar vastas: „Löön interneti lahti, vaatan, millega mingi ettevõte tegeleb, tõstan telefoni ja helistan. Nii lihtne see algus ongi!”